Teisipäev, 25. august 2015

Ekstreemkoerad ja väike pilguheit näitusele

Reedel oli viimane tööpäev enne nädalast puhkust, mis läks üsna pikale. Pärast tööd tegime Lorega väikese jalutuskäigu ning suundusime Toometi kliinikusse ussirohtu ostma, ära tulime sealt puugirohu, puugitangide, šampooni ja muidugi ussirohuga.

Laupäeva veetsime üsna rahulikult, kuna Lore hommikul oksendas. Õhtul võtsime aga ette mineku mustamäele ühele koerteplatsile, mis asus Kadaka tee läheduses. Plats oli täitsa okei, suurte koerte platsil olid tunnel, slaalom, kiik a-tõke ja tõke ning väikeste koerte platsil poom, rõngas, tunnel, mingi "tasakaalulaud"ning pukid. Alguses suundusime suurte koerte platsile (kuna mul on ju nii suur koer), tegelik põhjus oli selles, et väikeste platsil oli üks perekond oma koeraga, kes kõige sõbralikum ei tundunud. Perekond ise tundus ka veider, laps ja mees mängisid (turnisid) elementidel, naine istus niisama ning koer kiunus ja haukus aia ääres meie peale. Muidugi pidi Lore ka talle vahepeal s*tasti ütlema. Päris kurb oli sellest koerast, kuna vahepeal kutsus mees teda korduvalt enda juurde, kuid koer välja ei teinud, seega sai natuke kurjema kohtlemise osaliseks (päris peksa õnneks ei saanud). Meie harjutasime seal oma asju, kuni teine plats ka lõpuks vabanes. Kuigi plats peaks üks uuemaid Tallinnas olema, siis minu ootuseid see ei täitnud - elemendid ei olnud väga kvaliteetsed ning vihmase ilmaga oleksime mõlemad mõnusad mudakollid olnud, lisaks oli igale poole auke kaevatud (ühte astusin ka üsna õnnetult jooksu pealt sisse ning maaga kokkupõrge oli päris kiire ja hüppeliigese jaoks ka üsna valulik). Pärast jalutasime koju tagasi ning kolm korda võite arvata kuidas viimased 20 minutit jalutuskäigust möödusid? Loomulikult sai Lore mõnusa transpordi osaliseks, kuna ise enam kõndida ei jaksanud. Ilmselt oli asi pikas asfaldil kõndimises, seega nii kaua kuni jõudsin võisin teda ju süles hoida küll.

Pühapäevaks oli meil Heleniga kokku lepitud minek Kalevi staadionile koertenäitusele. Kutsidel lasime kõige pealt möllata, et näituse alal ennast paremini üleval peaksid. Seejärel shoppasime (väga vajalik :D) ning läksime Russellite ringi juurde näitust vaatama. Ütleme nii, et me olime üsna segaduses vahepeal, kuna pläkutada oli ju ka omajagu vaja. Kutsid pidasid ennast päris kenasti üleval ning väga teistega ei õiendanud, samas kui kumbagil kellelegi ütlemist oli, siis tuli teine õde ka appi karjuma/urisema. Mõlemad kutsikad said ka näituserihmas olemist harjutada ning veidi trikitada, nendel hetkedel oli kontakt väga hea (ilmselt aitasid maiused palju kaasa). Shoppamisel käisime ka sellise toreda telgi juures, kus pakuti Nina Ottosson'i mänge. Lisaks said koerad koha peal nendega mängida ning Lore oli väga hoos. Leenu jätsid mängud esialgu külmaks, kuid mõne aja pärast hakkasid ka teda need veidi huvitama. Mõlemal kutsil vedas ning skoorisid endale koju ka kumbki ühe mängu. Lore sai Dog Domino ja Leen Dog Casino, tegelikult oleksin tahtnud ka Lorele Casinot osta, aga väga mõistlik samasid mänge osta ei olnud, seega leppisime Dominoga. Igaljuhul oli Lore kodus ka mängust nii elevil, et pärast mängu lõppemist tuli solvumist väljendav ohe ning puuri peitu minek. Pärast näitust läksime aga F-hoonesse sööma ja sain vahepeal kahe kutsiga jalutamist harjutada, ütleme nii, et kui möllud on möllatud siis saavad hakkama küll. F-hoone juures said nad veel mängida ning ilmselgelt kõige põnevam oli käbide üksteise käest ära võtmine.

Täna oli planeeritud SUP'i lauaga sõitmine ning loomulikult olid ka koerad tegevusse kaasatud. Seega saime päeval taaskord kokku Heleni&Co'ga ning laenutasime Pirita surfiklubist lauad ning sõit võiski alata. Mõlemad koerad pidasid SUP'i laual kenasti vastu, kuid ka paar vettehüpet (kukkumist) said nad sooritada. Aerude ja lainete püüdmine pakkus mõlemale palju huvi. Ütleme nii, et tasakaalu hoidmine koeraga oli kümme korda keerulisem kui üksi aerutades, kuid see oli päris hea trenn. Kahjuks saime pärast alles teada, et Pirita rannas on sinivetikate oht ning googeldamine ei aidanud minu südamerahule kaasa, kuid siiani pole koer mingeid märke halvast enesetundest õnneks välja näidanud, seega võib ilmselt ka rahulikuma südamega magama minna. Seega järgmiseks korraks ka targem, et enne tuleb sellised asjad üle kontrollida kui kuhugi ujuma minna. Kõige rohkem on kahju sellest, et kumbagist ekstreemkoerast mingit pilti ega videot pole (kuigi võõrad muuli pealt neid tegid küll).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar