Laupäev, 22. veebruar 2020

Meil on kutsikaid oodata ♥️

Eile, 21.veebruaril, külastasime Lorega (toetuseks olid kaasas ka Kristi ja peagi taaskord vanaemaks saav Lumi) loomakliinikut. Seal oli planeeritud ultraheli ning Elo nägi selgelt kolme kutsikat!

Pildil on näha kahte kutsikat

Põnevad ajad ootavad ees ning kutsikad peaksid sündima märtsi lõpus või aprilli alguses!

Reede, 29. november 2019

Jussi matkarada (pildid, pildid!)

Eelmisel laupäeval (23.11) käisime koos Marilini ja Toscaga ühel lemmikul matkarajal - Jussis!

Marilin tegi palju imelisi pilte ning nautisime muidu mõnusat ilma. Mingil hetkel häirisid Toscat suurtüki paugud ja muud kõmmutamised, mis kaugemalt kajasid ka meieni (kaitseväe alad on seal lähedal). Kui tavaliselt ei näe praktiliselt üldse vastutulijaid, siis seekord olid tagurpidi raja ette võtnud nii mõnedki. Ühel korral ka koeraga inimesed ning see kohtumine oli väga ootamatu nii meie kui koerte jaoks, kuid kõik laabus. Aga nüüd kõige olulisem - pildid:









Pure love

Reede, 15. november 2019

Motivatsioonist

Pärast suviseid suuri seikluseid, võistluseid, näituseid, verejälje ning agility trenne oli Lore üsna väsinud ning motivatsiooni jooksmiseks hakkas nappima. Alguses arvasime, et kuumad suveilmad mõjutavad tema kiirust, kuid ka jahedamatel päevadel ei tulnud hoogu juurde. Seetõttu võtsime augustis Kristiga vastu otsuse, et teeme Lore elu natuke lihtsamaks. Koormuse langetasime minimaalsele tasemele ning tegelesime rohkem motivatsiooni otsimise ja leidmisega.

Seega oli plaan selline, et võistlustel ei osale (v.a oktoobri alguses toimunud Jack Russell terjerite mitteametliku meistrivõistlused), trennides teeme 3-4 tõkke/tunneli pikkuseid radasid, kus lõpus on söök ning trennis käingi teda sisuliselt ainult söötmas, lisaks võimlemine ja alguses plaanisime ka massaaži minekut (kuid aegade klapitamine oli liiga keeruline). Söök on Lore jaoks (kahjuks) kõige suurem motivaator, samas mängib ta suhteliselt hästi ka näiteks soojenduseks.

Seega trennid möödusidki ülimalt lihtsate radade jookmisega esimestel kordadel. Kui kiirus juba väga hea oli, siis keerulisemaks muutsime rajajuppe alguses nii, et panime toidu viimase tõkke/tunneli taha ning Lore starti. Mina läksin veidi eemale ning praktiliselt ei liikunud, vaid tegin kaugelt juhtimist. See tuli väga hästi välja. Kaugelt juhtimise mõte oli selles, et minu liikumine ei segaks Loret ning tema ülesanne on ainult kihutada toiduni. Esimesed poolteist kuud me ainult selliste kiirete radadega tegelesimegi, takistusi tuli küll ajapikku juurde, kuid rajad oluliselt keerulisemaks ei muutunud. Kiirus püsis suurepärane ka ebatiinuse ajal (tavaliselt on see periood tema jaoks motivatsiooni kadumise üks põhjuseid). Pärast ebatiinuse lõppu oleme teinud keerulisemaid ning tehnilisemaid radasid, mis on lühikesed, kuid nõuavad palju oskuseid ja mõtlemist. Nendele lisaks ka kiiremaid ja kergemaid lõike.



Nüüdseks oleme teinud ka mõned täispikad rajad ja pean ausalt tunnistama, et mul oleks kiiremaid jalgu vaja... kus neid küll saada võiks? Kokkuvõttes on Lore kiirus paranenud ning kindlasti pean jälgima, et tal ei tekiks ülekoormust enam.

Lõpetuseks mõned pildid agility rajalt, täpsemalt 6.oktoobril toimunud Jack Russell terjerite VI meistrivõistlused (pildid loomulikult Martti Vaidla kaamerasilmast):



Siin laiutan juba käsi, kuna kohe pärast kiike tuli ennustuse järgi dsq (ja mitte ainult ennustuse järgi :D)



Teisipäev, 12. november 2019

Müstiline ebatiinus

Mida aasta edasi, seda enam on Lorel probleemiks ebatiinus. Iga korraga natuke hullem.

Sel korral oli see aga täiesti hullumeelne.

Alustame algusest. Lorel hakkas jooksuaeg 19. juulil ning sel korral möödus see minu meelest üsna "valutult" ehk siis tujud olid normaalsed ning mingit erinevust tavalise olekuga ma ei märganud. Kuid septembris oli Lore külas Dora&co-l, kui mina käisin agility MM'i vaatamas. Koju jõudes (23.septembril) oli ta esimesel ööl otsustanud, et võtab kaissu ühe piiksuva muna ning niutsus seda lakkudes. Koheselt panin muna kappi ja elu läks edasi, mina arvasin, et sellega see piirdub. Mänguasjad, mida kutsikateks pidada olid silma alt ära, süüa andsin natuke vähem ja aktiivsust üritasin niivõrd kuivõrd tõsta. 

Aga Lorel olid omad plaanid ja ettekujutused.
3. oktoobri õhtul käitus Lore väga imelikult - oksendas, limpsas keelt, kõht 'kolises' ja paremaks üldse ei läinud. Andsin talle ühe Canikuri tabletti, et ehk natuke aitab. Lore oli väga kurb ja tujust ära, otsis lähedust ning üritas ka mind lakkuda. Käisin temaga õues, et äkki liikumine aitab, paneb seedimise tööle ja võib-olla on ka kõht lahti. Kuid ka see ei aidanud ning isegi muru ei tahtnud süüa, mida tavaliselt iivelduse ajal ikka ampsaks. Öö oli enamvähem rahulik, kuid kella ühe ajal oksendas ennast uuesti tühjaks ning nelja paiku iiveldas ning limpsas keelt.

04.10 hommikul oli kõht korras, kuid iiveldus ei jäänud järele, vaid läks järjest hullemaks. Seega hommikul jäin kodukontorisse ning keetsin talle riisi-kana. Samal ajal rääkisime Kristiga, et mõistlikum ikka minna kiiresti arstile. Arst ei soovitanud süüa anda enne kohale jõudmist ning seega oli ta kella 14ni nälgas. Arst katsus Lore üle ning tegi röntgeni, see näitas, et sooled on gaase täis, palavikku polnud, veri oli korras. Lisaks tehti oksendamise ja iiveldamise vastase ning maokaitse süstid. Lisaks saime kaasa maokaitse tabletid ning pre- ja probiootikumid.

"Te olete nõmedad" ehk Lore arstil
Arst kirjutas nii:
Ülevaatus: limaskestad roosad, palpeeritavad lümfisõlmed normaalsed, trahhea palpatsioonile ei reageeri, korra vaid neelatab, suuõõs nii palju kui õnnestus vaadata normaalne, kõht pehme palpatsioonil, ebatiinus-imetid kohevad. Temp 38.7C.

RGT abd: magu gaasitäiteline, jämesool gaasitäiteline, peensooles ebaühtlast gaasi jaotust. Röntgenkontrastset võõrkeha ei tähelda.

Vered: RBC 5.41, HKT 36.8, WBC 9.5, neu 6.3, PLT 277. CHEM10 ALP <18. CRP <1.0 Põletikunäitajad normipiires.

Koju jõudes oli Lore väga väsinud ja uimane, aga ka näljane. Seega sai ta natuke riisi-kana. Ta otsis hästi palju lähedust või siis lihtsalt langes pessa magama. Õhtul oli ka üks väiksem iivelduse hoog, kuid olukord siiski parem. Laupäevane päev möödus väga rahulikult, igal võimalusel läks ta pessa magama, aga söök maitses hästi ning enam ei oksendanud ega iiveldanud. Kuid Kristiga arutasime, et äkki on olukord siiski tingitud ebatiinusest. Tissid olid päris paistes, piima põhimõtteliselt voolas ning seetõttu tõi Kristi õhtul krae (sümptomid ka kattusid päris palju ebatiinusega).


6. oktoobri hommikul pakatas Lore energiast, tegi hoovis hulluringe ning mängis hästi. Samal päeval olid ka JRT meistrivõistlused, kus ta loomulikult kirjas oli. Ning kuna pidin jooksma ka Iso ja Veeraga, siis otsustasin, et Lore stardi osas vaatan jooksvalt tema enesetunde järgi. Ja kuna see oli suurepärane ning mingist loidusest ega iiveldamisest märki ei olnud, siis tegin temaga ka kaks rada nagu algne plaan oli (hüpperajal esimene koht, agilityrajal disklahv ning kokkuvõttes kolmandad!).

7. oktoobrist alates hakkas pidev kutsikate otsimine, kuna ta ise oma tisse lakkuda ei saanud krae tõttu. Vedas õhtul enda pessa katkise palli ning nuttis seal kõrval heldinult. Kui palli voodikasti peitsin, siis läks mänguasjade juurde uut otsima. Kuid sealt alates kolisid kõik mänguasjad kapi otsa pikemaks perioodiks (paar nädalat kindlasti). See aga ei tähendanud, et Lore öösel magamisega oleks tegelenud, nutmine oli palju mõistlikum tema arvates.
Paar päeva hiljem pärast trenne istus Lore diivani ees ja lihtsalt inises, kiunus ja käitus nagu pooletoobine. Kui ma tunni-kahe pärast olin valmis oma kõrvad maha saagima, siis hetk enne sain aru, et ta kiunub selle katkise palli pärast, mille ma ühel õhtul diivani voodipesukasti peitsin. Fun! Samal öösel istus ta oma pesa ääres, vaatas sisse ja lihtsalt kiunus. Seejärel otsustasime Kristiga, et laenan tema suuremat puuri ning panen koera ööseks kinni.

Ma olin juba peaaegu ise ka kindel, et meil kodus kuskil ikkagi mingid "nälgivaid kutsikaid" on..

"Mis paneb sind arvama, et meil nälgivaid kutsikaid kodus ei ole?"
15. oktoobril tuli Lorel ikka veel tissidest piima, õnneks hakkasid need nälgivad kutsikad ikkagi kaduma vaikselt. Kuid hakkasime muretsema, et tekib põletik vms. Seega arutasime erinevate arstidega, kuid kuna tissid ikkagi põletikuliselt paistes ei olnud ning väike progress oli taandumisel tekkinud, siis otsustasime uusi rohtusid, mis piima "kinni" paneksid, siiski mitte peale panna (need tekitavad iiveldust, oksendamist jms).

Kraest sai Lore lahti alles pärast 20. oktoobrit (täpset aega ei mäletagi). See siis tähendab, et see müstiline ebatiinus kestis KUU aega! Kuid alles paar päeva tagasi leidsin kapist ühe põhilise "kutsika", mida ta lakkuma hakkas ja mis sama kiirelt kappi tagasi kolis :)

Terviseuuringud

Lore on käinud oma lühikese eluea jooksul nii mõnelgi terviseuuringul ning tundub ainuõige ka see kõik siia kirja panna.

10.12.2016 käisime esimestel terviseuuringutel, et üle kontrollida nii põlved kui ka silmad. Mõlemad olid suurepärases korras.

27.10.2019 toimus taaskord tõuühingu poolt korraldatud tervisepäev ning kuna vanust on juba piisavalt, siis panin ka Lore sinna kirja. Tulemused taaskord korras. Põlved 0/0 ja silmades ei esine PLL, PRA, RD, HC. Inimeste keeles siis on silmad terved, kuid lisan lühendite kirjeldused ka alla poole.

06.11.2019 käisime ka mitteametlikul seljauuringul Erivetis, kus Lorele tehti röntgen, et üle kontrollida seljalülid. Soomes on Russellite kasvatajate hulgas suure poleemika tekitanud seljalülide arv. Korrekte on seitse lüli, kuid osadel koertel on neid +/-1. Teadaolevalt ei tekita see küll koerale mingeid terviseprobleeme, kuid parem karta kui kahetseda. Seega otsustasime Kristiga, et vaatame üle, mis seis Lorel on. Kõik seitse olid korrektselt olemas, seega ei pea muretsema ning endal süda rahul :)

Info Jack Russelli terjerite aretusnõuetelt kopeeritud:
HC (hereditary cataract) ehk pärilik katarakt on Jack Russell`i terjeritel enim levinud
silmahaigus. Hallkaeks kutsutakse läätse hägustumist, mistõttu valgus ei pääse sealt läbi ja
mis võib haiguse edenedes põhjustada pimedaksjäämist. Lääts võib hägustuda kas osaliselt 
või täielikult. Pärilik hallkae ilmneb tavaliselt noortel või keskmise vanusega koertel, Jack
Russell`i terjeritel on see enamasti diagnoositud vanuses 2-5 aastat.

PRA (progressive retinal atrophy) ehk progresseeruv võrkkesta atrofeerumine, mis põhjustab
looma pimedaks jäämise. Haigusnähud algavad kanapimedusega – alguses ei näe loom
hämaras, koer võib võõras kohas hämaras asjade otsa komistada. Hiljem kaob nägemine
täielikult. Haigusel puudub ravi. Jack Russell`i terjeritel ei ole see silmahaigus levinud.

PLL ehk Primaarne läätse luksatsioon (primary lens luxation – PLL) on silmaläätse paigalt
nihkumine. Lääts on silma sees olev selge tihke konsistentsiga kaksikkumer struktuur, mille
funktsioon on valguskiirte koondamine. Normaalselt kinnitub lääts spetsiaalsete
kandesidemete – zoonulitega iirise ja klaaskeha vahele. 

Verejälje trennid ja eksam

Eelmises postituses panin kirja kõik tublid saavutused, nüüd prooviks järgemööda mõned tegevused kirja panna, mida hiljem hea mäletada. Alustame verejälje treeningute ning eksamiga.

2018 septembris rääkis Aimi, et Ilona soovitas tal verejälge Ilzega proovida ning see tekitas ka minus suuremat huvi. Veel üks põnev tegevus, kus Loret (ja ennast) natuke proovile panna. Seega 21.09.2018 oligi esimene trenn, milles osalesid ka Ilze ja Iso. Tegime Lorega väiksemaid sirgeid juppe ning need tulid täitsa hästi välja. Probleem oli selles, et Lore üritas mind alguses väga jälgida ning iseseisev töö oli tema jaoks keeruline. Agilitys ju harjunud minu liikumist ja sõnu jälgima ning alguses soovis ta seda ka jäljel teha, kuid seal on oluline, et koer liigub koerjuhi ees ning teeb iseseisvalt tööd. Sellegipoolest jõudis ta esimesel korral kenasti lõppu ning leidis üles ka kitsejala, mis alguses tekitas temas ilmselt kergeid külmavärinaid. Hakkasin temaga sellega mängima ning seejärel tekkis ka suurem huvi ja vaikselt proovis seda ka maitsta.

Oktoobris käisime uuesti Aimi ja Ilzega trennis ning Lore otsustas, et kui esimene kord oli algaja õnn, siis seekord tegeleks parem kaevamisega. Rada oli keerulisem - pöörded, üle puude minemised, kõrgem rohi ja seetõttu hakkas ta ka natuke üle mõtlema. Temas tekitas kindlasti ka segadust sõna "otsi", mis tavapäraselt on tähendanud ju kaevamist, mida ta ka katsetas. Seega proovisin kasutada sõna "edasi" või "kus on" (ei olnud ka head variandid ja jäin ikkagi "otsi" juurde). Lore tahab alati olla ikkagi meelejärgi ja teha õiget asja, seega kaevamine tundus tema jaoks lihtsam ja toredam variant ja muidugi geenide vastu ei saa kaevamine on ikkagi emapiimaga kaasa antud Lumi poolt ju.  Lõppu ta siiski jõudis ning ka põdrakõrv oli seekord väga põnev ja maitsev, mida sööma hakkas.

Talvel kahjuks verejälje trenni teha ei saanud lume tõttu ning proovisime erinevaid aegu kokkuleppida. Ilmataat seda aga teha ei lasknud, kuna paks lumi kattis 12.aprillil alles metsaalust (mis selle ilmaga toimub?). Ning kuna tegemisi kõigil väga palju, siis saime aja kokkuleppida alles maikuuks. Kuhu tulid ka Dora ja Veera. Lore oli vahepeal ära unustanud, mida ta tegema peab ning rada tehes ootas minult kinnitust, kas see on ikka õige asi. Arabella tuli meiega samuti rajale kaasa, seega otsustas ta, et kui mina korralikke juhiseid ei anna, siis äkki saab vihjeid Arabellalt. Seega otsustasime, et proovime, kuidas tuleb jälg välja siis kui mind ei ole ja Ilona läks rajale temaga üksi. Täpselt ühe korra vaatas üle õla, et kas Ilona temaga ikka sammu pidada jõuab ning tegi täispika raja ära täpselt 6 minutiga (võtsin samal ajal aega eemal). Natuke lõikas küll nurka, kuid üldiselt oli rada perfektne. See andis lootust, et Lore saab aru, mida temalt oodatakse. Seega mõtlesime isegi eksamile (kus Lore pidi osalema koos Ilonaga), see pidi toimuma juuni alguses (ja kus edukalt osalesid Aimi ja Ilze)! Õnneks jäime hiljaks sinna regamisega ning kohti ei olnud piisavalt.

Juuni alguses käisime veel koos Aimi ja Ilzega. Lorel olid täielikud keskendumisprobleemid, tegi kõike muud kui jälge (kaevas auke, tahtis puu otsa ronida, üritas mustikaid süüa, mida ei olnud veel jne). Selles mõttes ikka väga vedas, et eksamile ei saanud.

Juuni lõpus ja juuli alguses käisime Lorega kahekesi enne eksamit katsetamas (ühel korral oli kaasaelamas ka Maris). Nüüdseks oli ta juba paremini aru saanud, mida temalt oodatakse ning praktiliselt jooksis raja läbi, ühes võsasemas kohas kadus rada käest (ninast), seega tundus, et mustikad on juba valmis ning hakkas neid hoopis sööma. Kuna üldiselt läks rada hästi, siis otsustasime, et on aeg eksamil samuti proovida. Midagi peale 30 euro kaotada ei olnud.

Eksam toimus 7. juulil, kell 8.30 pidime Raudojas kohal olema ja ära saime sealt 17.45, meeletu ootamine! Eksam pidi algama kell 9, üks kohtunik jõudis alles 9.30. Eksami võttis loositahtel vastu Läti kohtunik Jelena Shtrekkere ning rajale saime kuuendana. Kaasa elamas oli meil ka nii Ilona kui ka Dora. Seega ootamise ajal saime natuke jalutada ning palju jutustada. Kui lõpuks rajale saime, siis tulime tagasi ka kuuseoksaga (mis tähendab siis raja positiivset läbimist). Seega oli väike kergendus küll. Lore töötas praktiliselt joostes ja mina tegin selle vea, et jooksin talle järele, mis kohtunikele ei meeldinud. Seetõttu kaotas ta ka ühel korral jälje ära. Rada iseenesest oli päris keeruline, väiksed ojad, vesisemad alad, kõrged sõnajalad ja üsna tihe mets. Aga põdra jalani me jõudsime ning Lore tundis selle vastu ka huvi. Kuulekus ei olnud päris Lore tasemel ja ega ma hullult ei nõudnud ka. Kirjeldus oli vene keeles, kuid tõlkes tähendas midagi sellist: Töötab kiires tempos, jäljel töötades pöördub tagasi, tunneb huvi töö ajal teiste lõhnade vastu, 1x tagasikutsumine rajale, suhtumine ulukisse ja kuulekus hea. 

Üks kohtunikest ütles pärast Ilonale, et tegemist on tüüpilise agility koeraga. Mida ta ju ongi ;) Tulemuseks oli III järk ja üsna minimaalne punktide arv. Seega saame kindlasti varsti tulemust parandama minna :)

Pärast eksamit käisime veel ka augustis korraks jäljel, kuna Kuusalu kanti oli asja ning siis oli tulemus juba kordades parem. Lisaks käisime ka oktoobris kui kaasa tulid Kristi, Lumi ja Bossi, organiseerisime siis nii, et Lumi-Lorega jälge tegema ning Bossi-Doraga rebast. Lorel ja Lumil vedas samuti ja said rebast tervitada. Jäljel oli Lore seekord super! Töötas sihikindlalt, et jõuda lõpuni ja leida põdrajalg, mis maitses suurepäraselt.



Laupäev, 2. november 2019

Mis vahepeal toimunud on?

Appi, kuidas on võimalik, et blogi on 2 aastat tühjana istunud?!

Keegi on ikka jube laisk olnud, kuid mis siis ikkagi vahepeal toimunud on? 

Lore on siiani tubli väike russell, kes saavutab supertulemusi, on põikpäine ja liiga arukas koer ning teinud liiga palju, et mäletada ja kõike kirja panna. 

Proovin alustada võimalikult algusest, viimati oli ta jõudnud agilitys A3-e, nüüdseks on temast saanud nii Eesti kui ka Soome agilitytšempion ning boonusena ka Soome hüppetšempion. Lisaks on ta saanud terjerite meistriks 2018, 2019 saavutas teise koha ning 2019 russellite meistrivõistlusel kolmanda koha, 2019. aastal tuli ka suurepärane viies koht Eesti meistrivõistlustel mini klassis. Raudselt unustasin nii mõnegi olulise saavutuse ära :) 

27-28.07.2019 jooksis Lore ennast ühe tšempioni tiitli võrra "rikkamaks".
Kui eelmisel reedel õnnestus saada soome agility tšempioniks,
siis täna sai ta lisaks juurde ka soome hüppe tšempioni tiitli.

Näituste karjäär on olnud samuti suurepärane. Sealt oleme kogunud Eesti, Läti, Leedu ja Balti välimiku tšempioni tiitlid (kui nüüd Kadi nii tubli oleks ja kõik ära ka kinnitaks, siis oleks eriti uhke värk). Lisaks sai Lore Jack Russellite erinäitusel 2017 aastal parima temperamendiga russelli tiitli ning 2018 aastal BIS3 koha ning parim siledakarvaline russell! 

05.08.2018 toimus taaskord EJRTÜ poolt korraldatud Jack Russelli erinäitus.
Lore oli seekord eriti ilus: SP, SK, Kas1, PE2, BIS3 ja kauneim siledakarvaline russell 

Sealhulgas ei ole ka jahikarjäär tahaplaanile jäänud. 2019 suvel käisime verejälje eksamil, mille sooritasime III järgule, seega arenguruumi on ning trennid jätkuvad. 

7.07.19 sai Lore III järgu eksamil "Jahiomaduste kindlakstegemine 500-600 m kunstlikul verejäljel".
Seekord natuke liiga kiire ja aktiivne, mistõttu kadus järg ühel korral käest, kuid
see tähendab ainult ühte - saame Ilona juures veel harjutamas käia😎 

Jack Russellite aasta russelli valimisel on Lore samuti usin olnud. 2017 aasta jahikatserussell, 2018 parim emane näituse russell II ja  parim agility russell II. 

Pärast toredat sünnipäeva, kus Lore sai rohkelt õnnitlusi, kingitusi,
kohtuda erinevate uute loomadega (kilpkonnad, rotid, küülikud jm),
tunda mao lõhna (mis tekitas temas piisavalt hirmu ja samas ka põnevust),
jalutada oma russellite karjas, süüa head toitu ja palju, palju muud,
sai ta täna ka kaks toredat üllatust. EJRTÜ andis talle 2018 tehtud
 hea töö eest II koha parima emase näitusekoera ja
II koha parima agility russelli eest!! 

Lisaks kõigele on Lore ka väga-väga palju uusi sõpru saanud, aga nimesid nimetama ei julge hakata, sest raudselt pooled ununevad :)