Pühapäev, 27. september 2015

Nädalavahetus

Reedel saime Liidiaga kokku ning läksime alustuseks koertega parki, Liidia tuli sellise uudisega, et Love'l algas jooksuaeg. Alles nad olid nii pisikesed ning nüüd on juba esimesel koeral (tahaks öelda kutsikal) jooksukas alanud. Pärast parki läksime Kosmosesse Naboo kohvikusse sööma ja veinitama. Enamuse ajast pidin mina kahjuks tegelema probleemidega (see on see kui vabal ajal minna tööle). Pärast korralikku kõhutäit ei saanud ju kohe koju minna, vaid enne tegime veel ka Shnelli tiiru. Pärast seda läksin koju näituse asju kokku pakkima, kuid ei leidnud küünetange üles ning Liidia oli nii hea, et tõi mulle hilja õhtul veel Love'i tangid.

Laupäeva hommikul võttis Kristi meid peale ning läksime näitusele ning pärast seda Liidia ja koertega metsa jalutama. Jalutuskäik oli väga mõnus ning leidsime ka mõned seened, mille koju tõin. Täna käisime aga uuesti metsas seenel koos Avega. Koerad olid metsas ülienergilised ning jooksid ringi nagu segased, ehk siis nautisid täiega. Metsast välja minnes leidsime veel ka põldmarju, millest ühe mõnusa jogurtikoogi tegin. Metsas olles kirjutas mulle Helen, et nad jõudsid Eesti ning tulevad kolme-nelja aeg koerale järele. See oli minu jaoks veidi ootamatu ja veel ootamatum oli see Leenule. Tema rõõm oli ülevoolav kui oma peret nägi. Tuppa tulles tundus Lore üsna kurb olevat (kuigi kindlasti mängis ka väsimus oma olulist rolli). Õhtul tegime ka väikse pargitiiru, kus Lore käitus nagu alati ülevoolavalt ning energiliselt. Koju tagasi tulles oli tal aga veidi paha ning oksendas tee peal paar korda ning nüüd on puhkuserežiimil pärast väikest õhtusööki.

Igaljuhul oli väga tegus ja mõnus nädalavahetus.

Kõikide tõugude rahvuslik koertenäitus Tallinnas 26.09.15

Laupäeval toimus Lore teine koertenäitus, kus ta osales kutsikaklassis. Konkurents oli "väga" tihe, ehk siis emaste Jack Russell'i terjerite kutsikate hulgas oli tema ainus osaleja. Näitusel käitus ta väga kenasti, alguses oli ta veidi ärevil ning seetõttu ütles Kristi, et läheksin temaga väiksele ringile. Maiusteks olid kaasas pihvid, mis toimisid väga hästi, alguses ta küll üritas mõnele koerale halvasti öelda, kuid kui kontakt oli olemas, siis ei näinud ta isegi enam teisi koeri. Seega harjutasime natuke kõrvalkõndi ja tegime mõned trikid ka, seejärel võtsime Leenu ka kaasa ning läksime õue pissitama (olgu öeldud, et mõlemad koerad olid nii elevil, et häda ei teinud). Kohale jõudis ka Lewi koos oma perekonnaga, kes osales isaste kutsikaklassis (samuti ainuke osaleja).

Ringis oli Lore samuti üldiselt tubli, kuid hammaste vaatamisel kuulsin ma ka kerget urinat, õnneks kohtunik sellest välja ei teinud, võimalik, et ei kuulnudki. Millegi pärast hakkasin mina teda laual liigselt toitma, mille peale kohtunik ka ütles, et ma seda tegema ei peaks. Ringis kõndimisel ega ka seismisel hiljem aga probleeme ei olnud ning eriauhinna (EAH) ehk väga lubava hinde ta sai. Seejärel toimus Lorel ja Lewil parima kutsika valimine. Kohtunik oli vist isegi veidi segaduses ning ei suutnud üldse otsust teha ning lasi seisma panna, kõndida, uuesti seisma panna, kõndida ja kolmandat korda veel seisma panna ja lõpuks sai tõu parima kutsika tiitli Lewi ning Lore sai auväärse vastassugupoole parima kutsika tiitli.

Kirjeldus: nice, typical; strong bone, good head. Ex. neck, topline, correct angulation, but french standing; moving close in rear.





Neljapäev, 24. september 2015

Trennid ning jalutuskäik Kadrioru pargis

Teisipäeva hommikul oli ilm väga halb ning vihma sadas päris korralikult, mina ärkasin jubeda peavaluga ning lükkasin äratuskella võimalikult palju edasi. Tööle võtsin kaasa ainult Leenu, et Lore saaks trenniks puhata, lisaks oli mul omad kasud ka sees, kuna tean kuidas Lore suhtub vihmaga tänaval jalutamisesse. Esimese varjulisema koha juures tuleb seisma jääda ning ennast kerra tõmmata, tõeline printsess ikkagi. Tegelikult vihm teda niivõrd palju ei häirigi, sest aias joosta meeldib talle ka siis. Kuid peamine põhjus, miks ta kuhugi jalutada ei taha on see, et paljudel tänavatel sõidavad autod liiga lähedalt mööda ning tema saab kogu selle sopa enda peale, kellele see ikka meeldiks eksole?!

Teisipäeva õhtul toimus taaskord Natalja trenn, mis oli üsna ebaõnnestunud. Soojendus õnnestus hästi ning seejärel hakkasime rada õppima, seekord andis Natalja ülesandeks ka koer püsima panna enne tõket. Liidia ja Love jooksid esimesena ning meie tegime samal ajal slaalomit ja kiike, mõlema puhul oli hoog ja tahe suur (slaalomi kõrval pidin isegi veidi jooksma).  Esimesel korral rajale minnes oli Lore väga äksi täis, püsimisel näitas mulle suure osa oma trikkidest ära (istumine, lamamine, palumine, rullimine, lehvitamine jne). Lõpuks suutis ka veidi paigal püsida. Esimest rada jooksis ta suure hooga ning probleemideta, teist korda sama rada tehes oli koer ära vahetatud. Püsimisega läks väga kaua aega ning see väsitas teda vaimselt ning tahe kadus, joostes ta lihtsalt venis ning tegi rada ilma suure innuta. Seejärel harjutasime A-tõket, mis tuli väga hästi välja. Pärast seda aga uus rada ning enne selle jooksmist tegime rõngast, jällegi oli hoog väga hea. Rajale minnes, panin koera ootama ning juba näost oli näha, et mingit tahet joosta tal küll pole ning algaski naljatamine pihta, jooksma hakates venis ta nagu tatt ning mitmel korral jäi nuusutama ja jooksis ka kiigele, mida Love parasjagu harjutas. Natalja ütles, et koer on väsinud ja enam pole mõtet edasi teha, seega jätsime selle pooleli. Edasi oli poom, mida Lore jooksis jällegi hooga ning samal ajal jäi tal veel aega teiste koerte sõimamiseks, kes tema maiusele liiga lähedale julgesid tulla. Siis õppisime Liidiaga aga rada peegelpildis ning proovisin ka veidi joosta, kuid sellel absoluutselt pointi polnud. Koeral polnud üldse asja vastu huvi. Lõpetuseks veel püsilamamine, mida Natalja palus tihti premeerida, appi võtsin ka klikkeri. Tema ees seistes püsivust tehes on kõik enamvähem ok, paaril korral arvas ka, et võiks tõusta, kuid ainult korraks.

Trennis oli kaasas ka Leen, kes pidi terve selle aja puuris ootama ning niuksumist oli omajagu, lisaks hakkas ta kiljudes haukuma kui liiga kaugele läksime (nt A-tõket või poomi tegema). Enne koju minekut otsustas Lore veel oma iseloomu näidata ning läks autost eemale seina äärde ning tõmbas ennast kerra ja meiega kaasa tulla ei soovinud. Lore on ikka korralikult trotsi ja protesti täis, kui midagi ikka ei meeldi, siis tuleb seda väga selgelt väljendada.

Kolmapäeval oli aga Kristi trenn ning Lore tuju oli oluliselt parem ning enne radade jooksmist ma teda ootama ei jätnud. Alustuseks sai Tiina Lore "soengut" veidi kohendada, seejärel tegime näitusetrenni, kuna laupäeval on Lorel ja Lewil näitus Saku Suurhallis. Näitusetrenn tuli päris okeilt välja, kuid mingitel hetkedel ei saa ma ikkagi aru, et koer ei seisa päris õigesti ja tõmbab ennast veidi taha poole. Seega jääb seisak kohe päris kehvaks. Kõndimise, hammaste näitamise ning muude asjadega probleeme ei olnud. Pärast seda tegime koertega agility jaoks soojendust ning tõketel kaheksaid, ringe ja oute ning õppisime rada. Lore jooksis hea hooga ning tulemus oleks paremgi olnud kui mina oleks õiges kohas valssinud ka :). Lisaks sain radasid joosta ka Leenuga, seega hakkasin ikkagi valssima ka. Pean ära märkima, et minu meelest jooksis Leen päris hea hooga, kuigi ühes kindlas kohas üritas ta tunnelist korduvalt pääseda ning Kristi pidi ette seisma. Kuigi Leen ja Lore on peaaegu samal tasemel, siis nende kahe jooksu vahel oli erinevus siiski väga tajutav. Teisel rajal suutsin ka veidi soperdada, unustades ära kumbasse tunneliauku koer saata tuligi :D Koerad ise olid mõlemad tublid. Koju jõudes olid mõlemad trennist ja jalutuskäikudest väsinud, kuid sellegi poolest pidin Loret veel pesemisega piinama, kõige õnnelikum ta just ei olnud. Kui rätiku seest välja sai, siis hakkas hull möll pihta, Lore jooksis ees ja Leen järel, et aru saada, mida ta sedasi jaurab.

Täna läksime pärast tööd trammisõidule, et minna Kadriorgu ühe toreda perega jalutama. Jalutuskäik oli väga mõnus, Lore oli taaskord eriti rahul sellega, et meiega oli kaasas ka väike Sofia, kes vahepeal eest ära jooksis või tammetõrusid korjas, mida Lore arvates on eriti mõnus vaikselt varastada. Plaan oli Kadriorust koju ka jalutada, kuid juba Koidula ja Narva mnt ristis näitas Leen välja väsimust ning ega Loregi oluliselt erksam ei olnud, seega läksime ikkagi trammiga Vabaduse väljaku juurde ja sealt edasi jalgsi.

Põnev trammisõit
Sofia pakkus Lorele küüti

Teisipäev, 22. september 2015

Lore & Leen in action vol 2

Kutsikad on saanud peaaegu nädala "kooselu" nautida. Lore on juba väsinud oma külalisest ning üritab igal vabal hetkel minna oma pessa puhkama. Täna kui Leen talle kaissu ronis, siis pidi ta Leenule ka veidi halvasti ütlema. Leenul on unega natuke kehvemad lood ning magab oluliselt vähem. Homme saab Lore natuke puhata ning tööle kaasa ei tule, siis on ka trenniks rohkem energiat.

Nädalavahetus oli mõnus ning käisime metsas ja pargis jalutamas. Metsas õnnestus mul saada puuk ning esimene ehmatus oli üsna suur. Ma ei väsi kordamast, et mulle tundub, et Helen valetas Leenu rihmaga jalutamise kohta. Nimelt Leen jalutab linnas väga eeskujulikult rihmas ning üldiselt isegi kõrval. Muidugi vahepeal on mul korralik esivedu ka ning mõlemal koeral on kiirem kui peaks. Täna käisime linnas päris pikal jalutuskäigul, alustuseks sõitsime bussiga Kadriorgu, et saaksin rohtudel järel käia ning seejärel parki. Sealt koju läksime samuti jala ning mõlemad koerad pidasid väga kenasti vastu, lõpuks oli juba näha ka väsimust, kuid Lorel tuli uus energia kohe kui tuttavasse kohta jõudsime, seda süstis ta ka Leenule.

Eile õhtul käisime alustuseks pargis ning seejärel jäid koerad koju ning meie läksime Liidia, Kristi ja Marttiga kinno "Everesti" vaatama. Kristi ja Martti küll üritasid mind veidi hirmutada, et koerad lahtiselt koju jätsin, kuid kutsikad oli taaskord väga tublid ning kõik oli kodus korras. Liidiaga koju jalutades, küsis ta kas plaanin koertega veel jalutama minna ning võtsimegi Love'i tee pealt kaasa ning koerad said toreda üllatuse osaliseks. Love'i rõõm õue jõudes ning mind nähes oli samuti ülevoolav ning ta sai kohe aru, et Lore on ka kohe-kohe meiega. Edasi läksime Hirveparki, et teha tiir ka Shnellis, lõpetuseks olid koerad mõnusalt väsinud.

Laupäev, 19. september 2015

Lore & Leen in action

Koeraplikad on saanud juba neli pikka päeva ning ühe õhtu koos veeta, nende käitumisest on näha, et kutsid on üksteisest veidi väsinud (Lore ilmselt rohkem). Vahepeal lähevad nad oma müramisega veidi liiale, kuid õnneks mitte tihti.

Lisaks on saanud Leen kolm päeva ka käia tööl, mis on tema jaoks üsna uus tegevus. Kolmapäeval oli ta kontoris üsna elevil ning ärevuses, magamisest ei tulnud tal väga midagi välja. Samal ajal oli Lore enamuse ajast puuris ja nautis rahu. Reedeks tundis Leen ennast juba üsna rahulikult ning inimesed, raadiosaatjad ja telefonid teda enam niivõrd palju ei häirinud. Kontoris magas ta juba rahulikumalt ning tegevust selle vahepeal leidis ta endale samuti. Naljakas on näha kui erinevad nad Lorega mõnes olukorras ikka on. Näiteks kui Leenul on igav, siis hakkab ta omaette mängima ja mänguasju närima, Loret jätavad üldiselt mänguasjad külmaks (v.a juhul kui keegi ta nina ees nendega ei vehi või palli ei loobi).

Kui kolmapäeval koertega tööle läksin, siis oli see paras naljanumber, aga sellest kirjutasin juba trennide postituses. Tänaseks on aga edusammud nii head, et koerad kõnnivad enamuse ajast rõõmsalt kõrvuti ning nalju väga ei tehta. Vahepeal Lore küll arvab, et võiks Leenu ise jalutada ning haarab tema rihmast ning kõnnib väga tähtsalt nagu nii peakski olema, kuid tegelikult ei peaks. Eile läksime tegime pärast tööd koertega ringi Viru keskuse juurde ning seejärel väikse tiiru vanalinnast koju. Kaasas oli ka Marilin, et ma saaksin vahepeal apteegist läbi hüpata.

Üleeile oli aga koertel kodune õhtu Oti valvsa pilgu all ning mina läksin teatrisse. Üle kolme tunni olin ära ning mina ühtegi pahandust küll ei tuvastanud, seega käitusid nad ülimalt eeskujulikult. Uksele vastu tulles oli neil silmis puhas rõõm ja väsimus äsjasest ärkamisest. Vahemärkusena soovitan kõikidel minna vaatama "Otsuse anatoomiat", mida etendatakse Erinevate tubade klubis Telliskivi Loomelinnakus. Eriti tore on seda etendust minna vaatama suurema seltskonnaga (4-6 inimest), kuna publikul on kogu etenduse kulgemisel väga suur roll ning kui ma ei eksi, siis on sellel ka 65 erinevat stsenaariumit, kuidas see lõppeda võiks. Seega tekkis soov seda veelgi vaatama minna. Igatahes pärast etendust läksime koertega väiksele tiirule ning kuna samal õhtul oli ka "Valgus kõnnib Kadriorus" üritus, mis parasjagu lõppes oli Leen ärevuses kauguses oleva ilutulestiku pärast. Sama on ka tänaval jalutades, et kui näiteks buss, tramm või mõni muu transport, mis kummalist ja veidi valjemat häält teeb, siis Leen tardub ning on veidi ehmunud. Väikese julgustamise peale on ta aga nõus edasi liikuma ning tundub, et ehmatus on ununenud.

Hommikud algavad igapäevaselt 6:45 kui Leen arvab, et on parim aeg puurist välja saamiseks ning niuksumiseks. Niuksumist ignoreerida on aga ülimalt raske, kuna kui ta juba alustab, siis enne see ei lõppe kui ma ta puurist välja lasen. Eile hommikul õues sai aga Lore vist möllu käigus kellegi käest nõelata, kuna päeva peale oli üks silm tal veidi paistetanud. Tema enda reaktsiooni juhtumise ajal ma ei näinud, kuid hiljem manas ta endale näole küll sellise ilme nagu oleks peksa saanud. Enamuse ajast oli ta aga selle väikse fakti unustanud ning käis ringi nagu poleks midagi juhtunud, ainult siis kui ma tal aga endale otsa palusin vaadata, siis pani ta silma nii kinni kui vähegi võimalik ja see pilk oli ülimalt kurb. Õhtuks oli õnneks paistetus alanenud või ta lihtsalt unustas, et see valus oli.

Otiga on Leenu suhted samuti soojenenud, kuigi eile õhtul kui Ott mürtsuga põrandale hüppas (mind ei pane miski uskuma, et kassid vaikselt hüpata võiksid), pani Leen niuksudes minema nagu midagi eriti hullu oleks juhtunud. Samas on ta vahepeal nii julge, et kui Ott põrandal chillib, siis läheb ikka torkima ka, eriti kui Lore julgustuseks kõrval on.

Eile ja täna õhtul proovisin koertega veidi trikke ka teha. Uskumatu kui keeruline võiks olla kahe koera õpetamine üheaegselt (olgu öeldud, et koerad tegid trikke, mida nad oskavad). Lisaks nägin ma, et Lore on ikka üsna püsiv (mida ma varem ei uskunud). Leen seevastu aga hüples, kargas ja üritas igat Lore krõbinat endale ampsata. Kuigi mulle tundub, et käsust "oota" sai ta natuke rohkem aimu ning mingil hetkel jäi ikkagi samuti püsima. Lorega tegin veel ka sellist püsivust, et panin ta lamama ja samal ajal tegelesin Leenuga ja ta täitsa lamas enamuse ajast. Uskumatu! Samas kui ma proovin Lorega midagi teha ja Leen veidi eemale jääb, siis on Lore hull rahmeldis, sest äkki Leen tuleb ja sööb ta toidu ära, seega mõtlemisvõime on kadunud ja ta ainult rahmeldab.

Täna kutsus Liidia meid metsa jalutama ning loomulikult liitusime. Naljakas oli vaadata, et Leen ei viitsinud praktiliselt üldse Lore ja Love'ga rahmeldada. Pigem ikka chillis niisama, kuid kui Liidia neile palli viskas, siis jooksis ta ikkagi ka koguaeg pallile järele. Kohe kui palli juurde jõudis, siis jooksis uuesti tagasi, et vaadata ega ma ära läinud pole. Ja niimoodi käis ta koguaeg mind tšekkimas kui veidi ette poole läks.

Kui ma varem arvasin, et Leen on pigem Lore (kui Love'i) moodi oma iseloomus, siis nüüd olen saanud aru, et nii see siiski pole. Eriti veel äkilisuse ja energilisuse poolest. Tundub, et talle meeldib siiski rohkem chillida ning nii mõneski mõttes on ta ka rahulikum. Näiteks kui tal on igav, siis ta otsibki mõne mänguasja, millega igavust peletada, Lore aga hakkab ringi sahmima ning proovib mind võimalikult palju oma tegevustesse kaasata (näiteks õue meelitada), kui ei õnnestu siis mõtleb ainult lollustele :) Teine näide on see, et kui Leenu kutsuda, siis üldiselt väga vahet pole, mis tal parasjagu pooleli on, ta ikkagi tuleb vaatama, mis ma soovin. Lore aga teeb enne kindlaks, kas on mõtet kutsumise peale tulla või pigem mitte. Kolmas näide on see, et Lorel hakkab tavapärasel teekonnal jalutades väga tihti igav ning lollused on jällegi varnast võtta, Leen on aga siiani kohusetundlikult ikkagi rahulikult edasi jalutanud. Kuigi Helen ütles, et tema koer rihmas eriti jalutada ei oska, aga seda ma ei usu, oma silmaga näen, et ta on väga tubli ja maha ei jää. Lisaks on Leenu jaoks ka piin vaadata, kuidas keegi sööb, kõik minu suutäied on ta kindlasti üle lugenud ja selle kohta ka arvestust pidanud. Söömise ajal istub ta minu juures ning niuksub, limpsab keelt või vahelduseks hüpleb, et ma ikka märkaksin teda ka.

Kuidas ma kolmapäeval töövarjuga tööd tegin:


Kuna neljapäeva hommikul oli Leen veel ärevil, siis otsustas Lore ta und veidi valvata:


Lauaalune on mul raudselt väga turvaline:


Huvitav, mis küll siin juhtunud on?! (märgin ära, et selleks on vaja kahte Russellit, hiireurgusid, vett ja rätikut):


Lore näitab kui haige ta silm on (tegelikult nii hull asi ei olnud):


Ott testib, kas keegi julgeb tema juurde tulla:



Kolmapäev, 16. september 2015

Trennid ja väike külaline

Esiteks pean ära ütlema, et tänase postituse jaoks on suur pinge peale pandud ja mõnede lugejate ootused on suured, tsau Kristi ja Tiina!

Alustuseks kirjutan eilsest Natalja trennist. Enne trenni tegime tunnise jalutuskäigu Liidia, Kristi, Martti ja Margitiga (muidugi koerad ka) ning seejärel läksime Liidia ja koertega trenni. Alustuseks soojendus ning seejärel õppisime seitsme elemendiga rada, pärast raja jooksmist tegime Lorega slaalomit, mis tuli väga kenasti välja. Seejärel rada peeglis ning rõngas. Siis aga uus rada seitme elemendiga (kõik oudid). Pärast seda 2x2 hoo pealt kastile. Seejärel poom ja a-takistus, neid jooksis Lore suure hooga. Siis tegime aga kahte erivevat rada, üks sisaldas ka tunnelit, teine koosnes ainult takistustest. Hiljem ka mõlemad rajad peeglis ning kiik. Ka seda jooksis Lore hea hooga, kuid kiike veel maha lasta ei tohi, pole oluline, et hoog on koeral hea. Ning sellega ka trenn lõppes. Pärast trenni lõppu tõi Helen Leenu kooli juurde, et ise reisile minna.

Tänases trennis Kristiga oli puudu Lewi ning Kristi jooksis ise Leenuga, et ka tema saaks trenni teha. Alustasime tõketel kaheksa ja outidega ning seejärel tegi Kristi meile kaks erinevat rada. Tehniliselt olid need üsna rasked ning järjest ilma vigadeta mul radasid joosta ei õnnestunud. Probleemideks olid, kas Lore jooksmine A-takistusele, mis oli tunneli kõrval või siis mina ei teinud valssi õiges kohas või lihtsalt unustasin mõne olulise liigutuse ära. Trenn oli aga väga mõnus ja jalutuskäik pärast seda samuti. Üsna jalutuskäigu alguses olid paar pauku kuskil eemal, mille tõttu Leen veidi ehmatas ning tardus. Edasi liikumine oli tal pärast seda aga raskendatud, rihmaga liikudes viskas ennast lihtsalt pikali. Seega vahepeal sai veidi süles reisida. Mingil hetkel hakkas ta rabelema ja oli veidi nõus ka rihmaga liikuma, kuni jälle pikali viskas ja siis ei jäänud muud üle kui (Helen ära lause viimast sõna loe!) rihmaga veidi lohistada. Siis kõndis ta aga kenasti probleemideta edasi ja mingil hetkel sai rihmast täitsa lahti lasta.

Aga nüüd lähemalt külalisest... eile õhtul kui Leen meile tuli, hakkas suur möll pihta, plikad mürasid nii kaua kuni Lore lihtsalt ära kustus. Leen uudistas aga veidi veel ringi ja tutvus ka Otiga. Esimese hooga ta väga kartis Otti ning kui Ott tema ette hüppas, et tutvust teha jooksis Leen kiunudes minema. Siis aga võtsin Leenu sülle, et kassi nuusutada ning suhted veidi soojenesid ja Leen nägi, et Ott ei ole ohtlik ning käpaga ei viruta. Täna aga kui Ott teda natuke lähemalt vaatas, siis jooksis Leen taaskord kiunudes minu juurde. Täna hommikul ärkasin kell 7 selle peale, et keegi urises, Leen nägi puurist Otti ning julgust oli ülearu. Seejärel läksime koertega õue, et väike tiir teha. Tuppa tulles ootas ees hommikusöök, pean ära mainima, et Leenu söögikauss on nii suur, et iga kord süüa pannes tundub, et toitu on liiga vähe, samal ajal on aga Lore kauss täiesti täis ja kogused on täpselt sama suured. Tööle minek oli tsirkus omaette, sest lisaks koertele oli mul kaasas ka Lore transpordipuur ning koerad otsustasid vahepeal üsna erinevates suundades minna või mürama hakata või heitis kumbki neist lihtsalt maha pikali (seda nalja tegid mõlemad). Tööle jõudsime aga umbes 40 minutiga, ütleme nii, et kartsin hullemat. Tööl olles oli kutsikatel hommiku poole jooksmist palju, kuna pidin ise liikuma nii saalides kui ka fuajees ning nende privileeg oli minuga kaasas olla. IMAX'i saal tundus Leenule ka üsna hirmuäratav koht olema ning alguses kuhugi väga minna ei soovinud, samal ajal jõudis Lore umbes viis ringi saalile peale teha. Kontoris ei tahtnud Leen väga magada, kuna segavaid faktoreid oli tema jaoks liiga palju (inimesed, raadiosaatjad, telefonid jne). Lore aga magas rahulikult puuris ning ei teinud ühestki faktorist välja. Leenu jaoks oli ka probleem see kui mina kuhugi minema hakkasin, siis oli kindlasti vaja kaasa tulla, isegi kui Lore jäi kontorisse. Selleks, et tema ebakindlust mitte suurendada võtsin ta ka vahepeal kaasa (nii palju kui võimalik oli). Üldiselt on Leen aga väga tubli külaline olnud ning nüüd jäi ta ka lõpuks magama (Lore magab juba sügavat und vähemalt pool tundi). Naljakas oli see, et kui eile Leen külla tuli, siis tekkis Lorel jube suur probleem, nimelt oli vaja kõik kondijupikesed kiiresti ära süüa, et jumala eest Leen neid endale ei saaks. Homme õhtul jäävad koerad Oti valvsa pilgu all paariks tunniks koju, ilmselt on nad ka homsest tööpäevast piisavalt väsinud, et pättused ununevad ära (vähemalt ma loodan).

Kolmapäev, 9. september 2015

Trennid

Teisipäeval toimus taaskord Natalja trenn ning taaskord oli Lore terve päeva üksi kodus. Jalutuskäigul enne trenni näitas ta, et energia ülejäägid on väga suured. Seega oli lootust, et trennis on see samuti nii, kui aga mina ei oleks päeval pihve ostmata jätnud. Kodust sain lisaks veisesüdamele kaasa võtta juustupulki, mis töötasid ka, kuid mitte nii hästi. Lisaks pillasin esimesel jooksul ühe pulga maha, mille Lore ära võttis ja tervenisti ära sõi, seega nii väga enam juust ei isutanud.

Trenni alustasime taaskord soojendusega ning seejärel hakkasime raja esimest poolt õppima, elemendid 1-10. See oli minu jaoks üsna raske, kuna osade valssimiste peal jäin Lorele jalgu. Esimene kord läks tänu juustu pillamisele nihu ja teine kord oli juba oluliselt parem. Lisaks harjutasime Liidia ja Love'i jooksmise ajal slaalomit, mis tuli väga kenasti välja ja näpuga järge ajama ei pidanud. Teine jooks olid elemendid 10-20, mille jooksmisel oli samuti hoog üsna ok. Sealjuures harjutasime vahepeal ka rõngast ja kiike. Enne pika raja jooksmist tegime ka A-tõket, seekord terve tõkke ulatuses ja õnnestus päris okeilt. Pika raja ajal mõõtsime ka Liidiaga üksteise aega, et teada saada kiirus m/s ning mõõtsime raja pikkuse ära. Lore kiirus oli 2,86 m/s, mis on arvestades tema vanust ja minu juhtimise "oskuseid" päris hea, seega on pikk tee kuhu areneda. Lõpetuseks tegime ka terves ulatuses poomi, kõrvalkõndi ja püsilamamist. Kõrvalkõnni kohta ütles Natalja, et lisaks tavalisele kõnnile tuleks harjutada ka jooksmist ja vaikselt kõndimist. Need viimased vajavad veidi veel harjutamist, kuna aeglasel kõnnil kipub koer kiirustama või hüppama.

Täna oli Kristi trenn ning nagu ikka tegime alguses jalutuskäigu, seejärel õppisime rasket rada ning siis algas kutsikate trenn. Alustasime soojendusega ning seejärel saime kõik endale tõkked, kus teha kaheksat, outi ja ümber tiiva ringe. Lisaks näitas Kristi meile ka ühe raskema variandi (juhi jaoks) oudiga kaheksast, sellest hakkas veidi isegi pea ringi käima, hull keerutamine. Seejärel oli Kristi meile teinud rajad. Esimene rada oli üsna lihtne, teine ei tulnud üldse välja. Välja ei tulnud see peamiselt minu juhtimise pärast, kuid Lore oli tubli. Lõpetuseks harjutasime tõkke taga ootamist, mis tuli täitsa kenasti välja, paar korda sain minna ka tõkke taha. Kristi ütles, et peaksin rohkem premeerima, kuid ta sattus meile peale siis kui proovisin teisele poole tõket minna. Lõpetuseks kiire slaalom, kus ajasin näpuga järge, kuna võrke peal ei olnud. Pärast seda saime aga mõnusaid lõhe suupisteid süüa ning teed juua ja jalutama minna.

Pühapäev, 6. september 2015

Mõnus nädalavahetus maal

Reedel sõitsime Lorega taaskord bussiga maale, et üks mõnus nädalavahetus veeta. Lore nautis täielikult vabadust. Varem olen ma tal rohkem silma peal hoidnud, et ta aiast välja ei läheks teiste koerte haukumise või niisama uudishimu pärast, kuid seekord käitus ta väga viisakalt ning aiast välja ei kippunud. Õnneks on maja ümbruses nii palju ruumi, et aiast välja minnes peaks ta juba päris kaugele seiklema. Lisaks tuli ta iga kord suure hooga minu juurde kui teda uksel kutsumas olin ning tuppa tulemisega samuti probleeme polnud. Tal oli koguaeg nii palju tegemist ja kasside ning koeraga mängimist, et igal õhtul oli väsimus suur. Ja ühe muti suutis ka kinni püüda, mille üle vanaemal eriti hea meel oli, minul mitte nii palju :) Eriti meeldis Lorele mu tädipoja kannul käia, sest siis sai lisaks veel ka palli mänge mängida ja niisama tuuseldada. Igatahes oli meil mõlemal väga mõnus nädalavahetus, kuigi äratus oli tema (ja minu) jaoks iga hommik kell 6 ja siis ma passisin ise temaga veidi õues, kuna kõik teised alles magasid. Maal on neli kassi, kolm neist eriti mänguhimulised ei ole (eriti koertega mängimisel), kuid Loret see ei seganud, kahe kassiga sai ikkagi mängitud. Tädi kass on alles üsna noor ning seetõttu oli temale meelepärane ka koeraga mängida ja vahepeal oli neil ikka korralik möll nii toas kui õues. Vanaema koer on aga üsna armukade ning kui Lore julges minna vanaema või tädi juurde, siis kostus teise koera suust üsna korralikku kiunumist, Lore vaatas teda aga tuimalt kõrval või siis läks lihtsalt kiusu pärast veel lähemale. Kui aga teine koer õues tal järel käis ja vahepeal ta peale haukuma hakkas, siis oli Lore meelest kõige õigem teda taga ajama hakata. Lisaks käis ta ka korduvalt omavoliliselt väikses tiigis ujumas, sest iga päev sellist lõbu ju ei ole.

Seekord ei olnud ka igasuguse jama söömisega probleeme, nagu varasemalt, kuigi vanaema oli kindlalt veendunud, et koer on koguaeg nälgas ja peab liiga palju vaeva nägema, et süüa saada. Seega vedas Lorel ka sellega, et mõnikord õnnestus tal laua alt mõni poetatud vorstitükike nälgivale koerale leida.

Täna tõi mu ema meid tagasi Tallinnasse ning me ei pidanud seekord bussis loksuma. Kuigi Lore käitus ka bussis väga kenasti ning oli vaikselt oma puuris.

Murjam on tulnud just ekspeditsioonilt "leia mutt"




Neljapäev, 3. september 2015

Trennid

Helen küsis eile, kas Lore blogi on unarusse jäänud, ütleme nii, et töönädal pärast puhkust on päris kiire olnud.

Teisipäeval toimus meil taaskord Natalja agility. Taaskord alustasime soojendusega ning seejärel tegime veidi kiike, rõngast ja umbtunnelit (kaotasin Lore vahepeal kontaktist ning ta jooksis kinnisesse umbtunnelisse ja läbis selle ilma probleemideta). Seejärel tuli Natalja, kes näitas meile veidi uut rada, milles oli 10 elementi. Pärast seda tegin mina Lorega slaalomit (läks väga hästi ning ei pidanud käega järge ajama) ja Liidia jooksis rada Love'ga. Siis jooksime ka meie, Lorel oli väga hea hoog ning jooksis rõõmuga. Pärast seda näitas Natalja sama rada ning jooksime 10-19 elemendid läbi. Taaskord oli hoog hea. Lõpetuseks tegime ka kogu raja 1-19! Rajas olid peamiselt tõkked ning tunnelid. Ning saime kenasti hakkama, üks koht läks natuke halvasti, kuid üldjoontes oli Lore väga tubli. Lisaks tegime veel umbtunnelit, tõketel kaheksat, outi ja ümber ühe tõkketiiva ringe, A-l 2x2 ning poomil 2x2. Lõpetuseks ka püsilamamine. Siis palusin Nataljal tõlkida ka näituse kirjeldust ja siin see on: Tõuline pea, täidetud rindkere, pikk kael, lühike ja sirge õlg. Ilusad tagumised jäsemed, õige saba, liikumise peal hoiab tagumisi jäsemeid liiga lähestikku. Natalja seletas ka, et tegelikult ei ole Lorel lühike ja sirge õlg, vaid ilmselt oli koera seisak veidi kiikhobuse sarnane. Selle kohta oskan ainult seda öelda, et kohtunik kiirustas meid üsna palju ning seisma panemisel oli koguaeg kiire-kiire ning minu meelest ta eriti seisakuid ei vaadanudki (kuigi mulle tundus, et muidu seisis Lore küll üsna kenasti). Uus näitus toimub Lorel ja Lewil 26. septembril Saku Suurhallis, loodetavasti seal siis saame ilusti koerad seisma panna ning meil läheb paremini.

Kolmapäeval toimus Kristi trenn, mille alguses tegime jalutuskäigu ning õppisime A3 raskusega rada (seda kutsikatega muidugi ei jooksnud). Pärast kutsikate tunnist puhkust alustasime oma trenniga. Kristi tegi meile ka kuue elemendiga raja, kus olid tõkked, tunnel ja out. Lore hoog oli taaskord hea ning kõiki kutsikaid meelitas Lore maiuseks olnud pihvi lõhn. Lisaks tegime ka rada veidi teisiti. Pärast seda tõkkel kaheksa, out ning ümber ühe tõkketiiva ringid ning harjutasime ka stardi alustamist, Lore tõkke läheduses käisid teised koerad SK trennist ruutu harjutamas ning seetõttu oli segajaid palju. Lisaks harjutasime A-l ja poomil 2x2-te ning kiiresti ka kiike. Pärast seda oli mõnus pikk jalutuskäik metsas.