Trennid ja väike külaline

Esiteks pean ära ütlema, et tänase postituse jaoks on suur pinge peale pandud ja mõnede lugejate ootused on suured, tsau Kristi ja Tiina!

Alustuseks kirjutan eilsest Natalja trennist. Enne trenni tegime tunnise jalutuskäigu Liidia, Kristi, Martti ja Margitiga (muidugi koerad ka) ning seejärel läksime Liidia ja koertega trenni. Alustuseks soojendus ning seejärel õppisime seitsme elemendiga rada, pärast raja jooksmist tegime Lorega slaalomit, mis tuli väga kenasti välja. Seejärel rada peeglis ning rõngas. Siis aga uus rada seitme elemendiga (kõik oudid). Pärast seda 2x2 hoo pealt kastile. Seejärel poom ja a-takistus, neid jooksis Lore suure hooga. Siis tegime aga kahte erivevat rada, üks sisaldas ka tunnelit, teine koosnes ainult takistustest. Hiljem ka mõlemad rajad peeglis ning kiik. Ka seda jooksis Lore hea hooga, kuid kiike veel maha lasta ei tohi, pole oluline, et hoog on koeral hea. Ning sellega ka trenn lõppes. Pärast trenni lõppu tõi Helen Leenu kooli juurde, et ise reisile minna.

Tänases trennis Kristiga oli puudu Lewi ning Kristi jooksis ise Leenuga, et ka tema saaks trenni teha. Alustasime tõketel kaheksa ja outidega ning seejärel tegi Kristi meile kaks erinevat rada. Tehniliselt olid need üsna rasked ning järjest ilma vigadeta mul radasid joosta ei õnnestunud. Probleemideks olid, kas Lore jooksmine A-takistusele, mis oli tunneli kõrval või siis mina ei teinud valssi õiges kohas või lihtsalt unustasin mõne olulise liigutuse ära. Trenn oli aga väga mõnus ja jalutuskäik pärast seda samuti. Üsna jalutuskäigu alguses olid paar pauku kuskil eemal, mille tõttu Leen veidi ehmatas ning tardus. Edasi liikumine oli tal pärast seda aga raskendatud, rihmaga liikudes viskas ennast lihtsalt pikali. Seega vahepeal sai veidi süles reisida. Mingil hetkel hakkas ta rabelema ja oli veidi nõus ka rihmaga liikuma, kuni jälle pikali viskas ja siis ei jäänud muud üle kui (Helen ära lause viimast sõna loe!) rihmaga veidi lohistada. Siis kõndis ta aga kenasti probleemideta edasi ja mingil hetkel sai rihmast täitsa lahti lasta.

Aga nüüd lähemalt külalisest... eile õhtul kui Leen meile tuli, hakkas suur möll pihta, plikad mürasid nii kaua kuni Lore lihtsalt ära kustus. Leen uudistas aga veidi veel ringi ja tutvus ka Otiga. Esimese hooga ta väga kartis Otti ning kui Ott tema ette hüppas, et tutvust teha jooksis Leen kiunudes minema. Siis aga võtsin Leenu sülle, et kassi nuusutada ning suhted veidi soojenesid ja Leen nägi, et Ott ei ole ohtlik ning käpaga ei viruta. Täna aga kui Ott teda natuke lähemalt vaatas, siis jooksis Leen taaskord kiunudes minu juurde. Täna hommikul ärkasin kell 7 selle peale, et keegi urises, Leen nägi puurist Otti ning julgust oli ülearu. Seejärel läksime koertega õue, et väike tiir teha. Tuppa tulles ootas ees hommikusöök, pean ära mainima, et Leenu söögikauss on nii suur, et iga kord süüa pannes tundub, et toitu on liiga vähe, samal ajal on aga Lore kauss täiesti täis ja kogused on täpselt sama suured. Tööle minek oli tsirkus omaette, sest lisaks koertele oli mul kaasas ka Lore transpordipuur ning koerad otsustasid vahepeal üsna erinevates suundades minna või mürama hakata või heitis kumbki neist lihtsalt maha pikali (seda nalja tegid mõlemad). Tööle jõudsime aga umbes 40 minutiga, ütleme nii, et kartsin hullemat. Tööl olles oli kutsikatel hommiku poole jooksmist palju, kuna pidin ise liikuma nii saalides kui ka fuajees ning nende privileeg oli minuga kaasas olla. IMAX'i saal tundus Leenule ka üsna hirmuäratav koht olema ning alguses kuhugi väga minna ei soovinud, samal ajal jõudis Lore umbes viis ringi saalile peale teha. Kontoris ei tahtnud Leen väga magada, kuna segavaid faktoreid oli tema jaoks liiga palju (inimesed, raadiosaatjad, telefonid jne). Lore aga magas rahulikult puuris ning ei teinud ühestki faktorist välja. Leenu jaoks oli ka probleem see kui mina kuhugi minema hakkasin, siis oli kindlasti vaja kaasa tulla, isegi kui Lore jäi kontorisse. Selleks, et tema ebakindlust mitte suurendada võtsin ta ka vahepeal kaasa (nii palju kui võimalik oli). Üldiselt on Leen aga väga tubli külaline olnud ning nüüd jäi ta ka lõpuks magama (Lore magab juba sügavat und vähemalt pool tundi). Naljakas oli see, et kui eile Leen külla tuli, siis tekkis Lorel jube suur probleem, nimelt oli vaja kõik kondijupikesed kiiresti ära süüa, et jumala eest Leen neid endale ei saaks. Homme õhtul jäävad koerad Oti valvsa pilgu all paariks tunniks koju, ilmselt on nad ka homsest tööpäevast piisavalt väsinud, et pättused ununevad ära (vähemalt ma loodan).