Trennid ning jalutuskäik Kadrioru pargis

Teisipäeva hommikul oli ilm väga halb ning vihma sadas päris korralikult, mina ärkasin jubeda peavaluga ning lükkasin äratuskella võimalikult palju edasi. Tööle võtsin kaasa ainult Leenu, et Lore saaks trenniks puhata, lisaks oli mul omad kasud ka sees, kuna tean kuidas Lore suhtub vihmaga tänaval jalutamisesse. Esimese varjulisema koha juures tuleb seisma jääda ning ennast kerra tõmmata, tõeline printsess ikkagi. Tegelikult vihm teda niivõrd palju ei häirigi, sest aias joosta meeldib talle ka siis. Kuid peamine põhjus, miks ta kuhugi jalutada ei taha on see, et paljudel tänavatel sõidavad autod liiga lähedalt mööda ning tema saab kogu selle sopa enda peale, kellele see ikka meeldiks eksole?!

Teisipäeva õhtul toimus taaskord Natalja trenn, mis oli üsna ebaõnnestunud. Soojendus õnnestus hästi ning seejärel hakkasime rada õppima, seekord andis Natalja ülesandeks ka koer püsima panna enne tõket. Liidia ja Love jooksid esimesena ning meie tegime samal ajal slaalomit ja kiike, mõlema puhul oli hoog ja tahe suur (slaalomi kõrval pidin isegi veidi jooksma).  Esimesel korral rajale minnes oli Lore väga äksi täis, püsimisel näitas mulle suure osa oma trikkidest ära (istumine, lamamine, palumine, rullimine, lehvitamine jne). Lõpuks suutis ka veidi paigal püsida. Esimest rada jooksis ta suure hooga ning probleemideta, teist korda sama rada tehes oli koer ära vahetatud. Püsimisega läks väga kaua aega ning see väsitas teda vaimselt ning tahe kadus, joostes ta lihtsalt venis ning tegi rada ilma suure innuta. Seejärel harjutasime A-tõket, mis tuli väga hästi välja. Pärast seda aga uus rada ning enne selle jooksmist tegime rõngast, jällegi oli hoog väga hea. Rajale minnes, panin koera ootama ning juba näost oli näha, et mingit tahet joosta tal küll pole ning algaski naljatamine pihta, jooksma hakates venis ta nagu tatt ning mitmel korral jäi nuusutama ja jooksis ka kiigele, mida Love parasjagu harjutas. Natalja ütles, et koer on väsinud ja enam pole mõtet edasi teha, seega jätsime selle pooleli. Edasi oli poom, mida Lore jooksis jällegi hooga ning samal ajal jäi tal veel aega teiste koerte sõimamiseks, kes tema maiusele liiga lähedale julgesid tulla. Siis õppisime Liidiaga aga rada peegelpildis ning proovisin ka veidi joosta, kuid sellel absoluutselt pointi polnud. Koeral polnud üldse asja vastu huvi. Lõpetuseks veel püsilamamine, mida Natalja palus tihti premeerida, appi võtsin ka klikkeri. Tema ees seistes püsivust tehes on kõik enamvähem ok, paaril korral arvas ka, et võiks tõusta, kuid ainult korraks.

Trennis oli kaasas ka Leen, kes pidi terve selle aja puuris ootama ning niuksumist oli omajagu, lisaks hakkas ta kiljudes haukuma kui liiga kaugele läksime (nt A-tõket või poomi tegema). Enne koju minekut otsustas Lore veel oma iseloomu näidata ning läks autost eemale seina äärde ning tõmbas ennast kerra ja meiega kaasa tulla ei soovinud. Lore on ikka korralikult trotsi ja protesti täis, kui midagi ikka ei meeldi, siis tuleb seda väga selgelt väljendada.

Kolmapäeval oli aga Kristi trenn ning Lore tuju oli oluliselt parem ning enne radade jooksmist ma teda ootama ei jätnud. Alustuseks sai Tiina Lore "soengut" veidi kohendada, seejärel tegime näitusetrenni, kuna laupäeval on Lorel ja Lewil näitus Saku Suurhallis. Näitusetrenn tuli päris okeilt välja, kuid mingitel hetkedel ei saa ma ikkagi aru, et koer ei seisa päris õigesti ja tõmbab ennast veidi taha poole. Seega jääb seisak kohe päris kehvaks. Kõndimise, hammaste näitamise ning muude asjadega probleeme ei olnud. Pärast seda tegime koertega agility jaoks soojendust ning tõketel kaheksaid, ringe ja oute ning õppisime rada. Lore jooksis hea hooga ning tulemus oleks paremgi olnud kui mina oleks õiges kohas valssinud ka :). Lisaks sain radasid joosta ka Leenuga, seega hakkasin ikkagi valssima ka. Pean ära märkima, et minu meelest jooksis Leen päris hea hooga, kuigi ühes kindlas kohas üritas ta tunnelist korduvalt pääseda ning Kristi pidi ette seisma. Kuigi Leen ja Lore on peaaegu samal tasemel, siis nende kahe jooksu vahel oli erinevus siiski väga tajutav. Teisel rajal suutsin ka veidi soperdada, unustades ära kumbasse tunneliauku koer saata tuligi :D Koerad ise olid mõlemad tublid. Koju jõudes olid mõlemad trennist ja jalutuskäikudest väsinud, kuid sellegi poolest pidin Loret veel pesemisega piinama, kõige õnnelikum ta just ei olnud. Kui rätiku seest välja sai, siis hakkas hull möll pihta, Lore jooksis ees ja Leen järel, et aru saada, mida ta sedasi jaurab.

Täna läksime pärast tööd trammisõidule, et minna Kadriorgu ühe toreda perega jalutama. Jalutuskäik oli väga mõnus, Lore oli taaskord eriti rahul sellega, et meiega oli kaasas ka väike Sofia, kes vahepeal eest ära jooksis või tammetõrusid korjas, mida Lore arvates on eriti mõnus vaikselt varastada. Plaan oli Kadriorust koju ka jalutada, kuid juba Koidula ja Narva mnt ristis näitas Leen välja väsimust ning ega Loregi oluliselt erksam ei olnud, seega läksime ikkagi trammiga Vabaduse väljaku juurde ja sealt edasi jalgsi.

Põnev trammisõit

Sofia pakkus Lorele küüti