Laupäev, 19. september 2015

Lore & Leen in action

Koeraplikad on saanud juba neli pikka päeva ning ühe õhtu koos veeta, nende käitumisest on näha, et kutsid on üksteisest veidi väsinud (Lore ilmselt rohkem). Vahepeal lähevad nad oma müramisega veidi liiale, kuid õnneks mitte tihti.

Lisaks on saanud Leen kolm päeva ka käia tööl, mis on tema jaoks üsna uus tegevus. Kolmapäeval oli ta kontoris üsna elevil ning ärevuses, magamisest ei tulnud tal väga midagi välja. Samal ajal oli Lore enamuse ajast puuris ja nautis rahu. Reedeks tundis Leen ennast juba üsna rahulikult ning inimesed, raadiosaatjad ja telefonid teda enam niivõrd palju ei häirinud. Kontoris magas ta juba rahulikumalt ning tegevust selle vahepeal leidis ta endale samuti. Naljakas on näha kui erinevad nad Lorega mõnes olukorras ikka on. Näiteks kui Leenul on igav, siis hakkab ta omaette mängima ja mänguasju närima, Loret jätavad üldiselt mänguasjad külmaks (v.a juhul kui keegi ta nina ees nendega ei vehi või palli ei loobi).

Kui kolmapäeval koertega tööle läksin, siis oli see paras naljanumber, aga sellest kirjutasin juba trennide postituses. Tänaseks on aga edusammud nii head, et koerad kõnnivad enamuse ajast rõõmsalt kõrvuti ning nalju väga ei tehta. Vahepeal Lore küll arvab, et võiks Leenu ise jalutada ning haarab tema rihmast ning kõnnib väga tähtsalt nagu nii peakski olema, kuid tegelikult ei peaks. Eile läksime tegime pärast tööd koertega ringi Viru keskuse juurde ning seejärel väikse tiiru vanalinnast koju. Kaasas oli ka Marilin, et ma saaksin vahepeal apteegist läbi hüpata.

Üleeile oli aga koertel kodune õhtu Oti valvsa pilgu all ning mina läksin teatrisse. Üle kolme tunni olin ära ning mina ühtegi pahandust küll ei tuvastanud, seega käitusid nad ülimalt eeskujulikult. Uksele vastu tulles oli neil silmis puhas rõõm ja väsimus äsjasest ärkamisest. Vahemärkusena soovitan kõikidel minna vaatama "Otsuse anatoomiat", mida etendatakse Erinevate tubade klubis Telliskivi Loomelinnakus. Eriti tore on seda etendust minna vaatama suurema seltskonnaga (4-6 inimest), kuna publikul on kogu etenduse kulgemisel väga suur roll ning kui ma ei eksi, siis on sellel ka 65 erinevat stsenaariumit, kuidas see lõppeda võiks. Seega tekkis soov seda veelgi vaatama minna. Igatahes pärast etendust läksime koertega väiksele tiirule ning kuna samal õhtul oli ka "Valgus kõnnib Kadriorus" üritus, mis parasjagu lõppes oli Leen ärevuses kauguses oleva ilutulestiku pärast. Sama on ka tänaval jalutades, et kui näiteks buss, tramm või mõni muu transport, mis kummalist ja veidi valjemat häält teeb, siis Leen tardub ning on veidi ehmunud. Väikese julgustamise peale on ta aga nõus edasi liikuma ning tundub, et ehmatus on ununenud.

Hommikud algavad igapäevaselt 6:45 kui Leen arvab, et on parim aeg puurist välja saamiseks ning niuksumiseks. Niuksumist ignoreerida on aga ülimalt raske, kuna kui ta juba alustab, siis enne see ei lõppe kui ma ta puurist välja lasen. Eile hommikul õues sai aga Lore vist möllu käigus kellegi käest nõelata, kuna päeva peale oli üks silm tal veidi paistetanud. Tema enda reaktsiooni juhtumise ajal ma ei näinud, kuid hiljem manas ta endale näole küll sellise ilme nagu oleks peksa saanud. Enamuse ajast oli ta aga selle väikse fakti unustanud ning käis ringi nagu poleks midagi juhtunud, ainult siis kui ma tal aga endale otsa palusin vaadata, siis pani ta silma nii kinni kui vähegi võimalik ja see pilk oli ülimalt kurb. Õhtuks oli õnneks paistetus alanenud või ta lihtsalt unustas, et see valus oli.

Otiga on Leenu suhted samuti soojenenud, kuigi eile õhtul kui Ott mürtsuga põrandale hüppas (mind ei pane miski uskuma, et kassid vaikselt hüpata võiksid), pani Leen niuksudes minema nagu midagi eriti hullu oleks juhtunud. Samas on ta vahepeal nii julge, et kui Ott põrandal chillib, siis läheb ikka torkima ka, eriti kui Lore julgustuseks kõrval on.

Eile ja täna õhtul proovisin koertega veidi trikke ka teha. Uskumatu kui keeruline võiks olla kahe koera õpetamine üheaegselt (olgu öeldud, et koerad tegid trikke, mida nad oskavad). Lisaks nägin ma, et Lore on ikka üsna püsiv (mida ma varem ei uskunud). Leen seevastu aga hüples, kargas ja üritas igat Lore krõbinat endale ampsata. Kuigi mulle tundub, et käsust "oota" sai ta natuke rohkem aimu ning mingil hetkel jäi ikkagi samuti püsima. Lorega tegin veel ka sellist püsivust, et panin ta lamama ja samal ajal tegelesin Leenuga ja ta täitsa lamas enamuse ajast. Uskumatu! Samas kui ma proovin Lorega midagi teha ja Leen veidi eemale jääb, siis on Lore hull rahmeldis, sest äkki Leen tuleb ja sööb ta toidu ära, seega mõtlemisvõime on kadunud ja ta ainult rahmeldab.

Täna kutsus Liidia meid metsa jalutama ning loomulikult liitusime. Naljakas oli vaadata, et Leen ei viitsinud praktiliselt üldse Lore ja Love'ga rahmeldada. Pigem ikka chillis niisama, kuid kui Liidia neile palli viskas, siis jooksis ta ikkagi ka koguaeg pallile järele. Kohe kui palli juurde jõudis, siis jooksis uuesti tagasi, et vaadata ega ma ära läinud pole. Ja niimoodi käis ta koguaeg mind tšekkimas kui veidi ette poole läks.

Kui ma varem arvasin, et Leen on pigem Lore (kui Love'i) moodi oma iseloomus, siis nüüd olen saanud aru, et nii see siiski pole. Eriti veel äkilisuse ja energilisuse poolest. Tundub, et talle meeldib siiski rohkem chillida ning nii mõneski mõttes on ta ka rahulikum. Näiteks kui tal on igav, siis ta otsibki mõne mänguasja, millega igavust peletada, Lore aga hakkab ringi sahmima ning proovib mind võimalikult palju oma tegevustesse kaasata (näiteks õue meelitada), kui ei õnnestu siis mõtleb ainult lollustele :) Teine näide on see, et kui Leenu kutsuda, siis üldiselt väga vahet pole, mis tal parasjagu pooleli on, ta ikkagi tuleb vaatama, mis ma soovin. Lore aga teeb enne kindlaks, kas on mõtet kutsumise peale tulla või pigem mitte. Kolmas näide on see, et Lorel hakkab tavapärasel teekonnal jalutades väga tihti igav ning lollused on jällegi varnast võtta, Leen on aga siiani kohusetundlikult ikkagi rahulikult edasi jalutanud. Kuigi Helen ütles, et tema koer rihmas eriti jalutada ei oska, aga seda ma ei usu, oma silmaga näen, et ta on väga tubli ja maha ei jää. Lisaks on Leenu jaoks ka piin vaadata, kuidas keegi sööb, kõik minu suutäied on ta kindlasti üle lugenud ja selle kohta ka arvestust pidanud. Söömise ajal istub ta minu juures ning niuksub, limpsab keelt või vahelduseks hüpleb, et ma ikka märkaksin teda ka.

Kuidas ma kolmapäeval töövarjuga tööd tegin:


Kuna neljapäeva hommikul oli Leen veel ärevil, siis otsustas Lore ta und veidi valvata:


Lauaalune on mul raudselt väga turvaline:


Huvitav, mis küll siin juhtunud on?! (märgin ära, et selleks on vaja kahte Russellit, hiireurgusid, vett ja rätikut):


Lore näitab kui haige ta silm on (tegelikult nii hull asi ei olnud):


Ott testib, kas keegi julgeb tema juurde tulla:



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar