Trennid

Teisipäevases trennis sain Nataljalt ühe põneva pakkumise, mille nimel nüüd vaikselt harjutame. Kui asi tehtud, siis kirjutan siia ka :)

Üldiselt oli teisipäevane trenn üsna keeruline, esiteks ei olnud Lorel motivatsiooni, teiseks olid rajad üpriski rasked ning kolmandaks ei aidanud tähelepanule kaasa laest alla solisev vesi... Nüüd oleme jooksnud samasuguseid radasid nagu A3 klassis võistlevad koerad, seega trikikaid on rajas korralikult. Esialgu teeme esimese poole rajast, siis teise ning lõpetuseks ka kogu raja. Pärast radade jooksmist olid ka trikid ning koeratantsu elemendid. Seekord proovisime sellist kooslust, et koer tagurdab, istub, palub, keerutab ning järgneb mulle. Üldiselt tuli täitsa okeilt välja, kuigi Lore pakkus tegurdamisel ka keeramist, kuna oleme viimasel ajal harjutanud ümber minu tagurdamist. Kui agilitys on Lorel mott mõnikord üsna madal, siis trikitamisel on see üldiselt nii laes, et kostub nii kiunumist kui ka urisemist. Lisaks oleme harjutanud kummardamist, seega Lore arvates tasub tagurdamisel proovida, et äkki peaks kummardama ka vahepeal. Trikkide nimekiri on juba üsna pikk ning mõned asjad vajavad veel päris palju harjutamist, seega on õhtusöögid tavaliselt just trikitamisega seotud.

Kolmapäeval leppisin aga Kristiga kokku, et olen väikestviisi (jõhker) koerapiinaja. Nimelt selleks, et mott laes oleks pidin Lorele hommikul üsna vähe süüa andma ning seejärel ta töö juures teise ruumi terveks päevaks puuri üksi chillima jätma. Seda ma ka tegin ning õhtul koera puurist võttes tuli vastu väga energiline ja rõõmus koerake. Ja et sellest kõigest veel vähe ei oleks, siis esimesele jalutuskäigule Lore kaasa ei saanudki, vaid ootas vaikselt autos. Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ega see NII hull piinamine ei olegi, siis lisaks tegin enne trenni veel Lore puuri ees Leenuga soojendust. Lore oli ikka üsna närvis, eriti kui nägi, et Leen ei saa trikist väga aru :D. Seega kiunus ta terve selle aja vägagi häälekalt puuris. Aga kogu selle piina lõpetuseks oli mul väga hea motivatsiooniga ja kiire koer. Jumal tänatud, et ma ise ei pidanud tal järel püsima, vaid sain pisut eemalt ta elementidele saata. Igaljuhul oli ta supertubli!

Kahe nädala kokkuvõte

Väga pikk vaikus on olnud üsna mõjuvatel põhjustel, millel ma pikemalt peatuma ei hakka. Mistõttu veetsime Lorega päris pika aja Viimsis Leenu juures.

Eelmine nädal käisime kolm korda trennis - teisipäev, kolmapäev ja reede (asendustrenn). Sel nädalal oli tavapäraselt kaks trenni - teisipäev ja kolmapäev. Seega panen kirja mõlema nädala trennid kokkuvõtvalt.

Teisipäevased trennid on nüüd olnud pooleteist tunnised, esimese poole oleme tegelenud agilityga ning teise poole koertetantsuga. Koertetants koosneb erinevatest trikkidest, mida Lore täiega naudib. Trikke tehes on ta väga elevil ja teeb väga hästi koostööd, õppimisvõime on ka suurepärane.

Uued trikid, mida harjutada:

•  Sammud küljega - mõlemal juhul on koer, kas kõrval või paremal. Üks variant on selline, et astun koera poole ning tema peab küljega eest ära astuma, see variant on veidi lihtsam ning koer astub eest ära. Teine variant on aga selline, et astun koerast eemale ning tema peab küljega järele tulema. See variant vajab oluliselt rohkem harjutamist. 
• Kummardamine - koer peab esimesed käpad ette maha panema ja tagumik jääb püsti. See tuleb küll välja, kuid üsna tihti tahab Lore lamama jääda. Selle harjutuse kinnistamiseks pean veel klikkima. 
• Ümber minu tagurdamine (käsklus - Spin) - juhul kui seina taga ei ole, siis tagurdab Lore lihtsalt taha, kuid seina ääres või nurgas olles saab ta suurepäraselt aru, mida tegema peab. 
• Esikäppadel seismine (käsklus up-up) - harjutus on päris raske, kuid veidi tuleb juba välja. Klikker on samuti hea abimees. 
• Tagumistel käppadel seimine (käsklus - püsti) - see harjutus on üldiselt selge, kuid Lore hakkab ka paluma ja esikäppadega vehkima.
• Ümber pulga keerutamine (käsklus paremale keera, vasakule ringi) - koer on alguses kas paremal või vasakul ning seejärel peab käskluse saamisel ümber posti keerutama hakkama. Käega tuleb veel veidi kõrgemalt ette näidata, kuid üldjuhul tuleb täitsa kenasti välja. 
• Näoga minu ees seismine (käsklus - ees) - koer peab minu ees seisma, kui mina kuhugi poole ennast pööran, peab koer kaasa kõndima.
• Minu järel kõndimine (käsklus - taha) - koer peab minema minu taha, istuma ja seejärel selja taga järgnema. See harjutus tuleb väga hästi välja.

Agilitys peab aga Lore tuju koguaeg väga heana hoidma mänguasjaga. See on üsna raske, sest mingitel hetkedel tema ind kaob ja seega jääb kuhugi nuuskima. Kui aga tuju hea on, siis on mul raskused talle järele jõudmisega, siis lidub ta päris kiiresti ja on väga tubli. 

Lisaks on nüüd targetina kasutusel läbipaistvad ümmargused märgid. Suuremate targetitega on üsna lihtne ning Lore puudutab neid ninaga kenasti. Nüüd tuleks harjutada ka seda, et ta nina targeti peal kauem hoiaks.

Kolmapäevastel trennidel oleme jooksnud erinevaid radasid ning harjutanud A-tõket, poomi, slaalomit, kiike jne. Märksõna on tuju üleval hoidmine, selleks kemplen võõraste mänguasjadega ning tihti peab Kristi minuga koos kemplema. Vastasel juhul teeb Lore ikka seda, mis talle mõnusam tundub. Sel nädalal oli mõlemas trennis rajas selline koht, kus koer peab ühest tunneliaugust mööda jooksma ja teisest tunnelisse minema. Enamuse kordadest arvas Lore, et esimene tunneliauk on ikkagi õigem. Kinnisideedega on  mõnikord ikka raske võidelda, kuid eks see põikpäisus olegi Russellite puhul nende omapäraks. 

Eelmise reede asendustrennis oli Lore samuti tubli ning saime radasd joosta üsna kenasti. Sel korral oli ta kõige noorem, kuid minu meelest sai väga hästi sellegipoolest hakkama. 

Viimsis olles oli Lorel ja Leenul päris palju tegemist. Leenu põhiline mure oli see, et kuhu saaks oma kondid ära peita ja alati tundus, et kõige parem koht võiks olla õues. Üldiselt pidasid nad ennast siiski väga hästi üleval ning kraaklemist väga palju ei olnud. Õues õpetas Lore Leenule mõne pättuse ka selgeks, nimelt iga kord kui keegi lund rookis, siis arvas Lore, et tahab ka abiks olla ja hüppas lumelabida peale või tõmbas lund sealt maha või võttis lihtsalt hammastega labidast kinni. Siis kui Lore seda tegi tuli Leen koheselt temaga pragama ja üritas kratist kinni võttes eemale tõmmata, kuid pärast seda kui Lore ära oli läinud hakkas Leen ise ka nii tegema.  Kuna me kodus väga palju olla ei saanud, siis lasin Oti maale viia. Nüüd on iga kord koju tulles Lore väga elevil, et äkki NÜÜD on Ott koju tulnud ja iga kord pettub. Ta vist igatseb Otti ikka väga :) 

Tegelt oleks veel päris palju asju, millest kirjutada, aga kõik ei meenugi koheselt ja sellisel juhul ei viitsiks keegi postitust läbi ilmselt ka lugeda, seega halastan ja selleks korraks piisab :) 

Väike pildimaterjal ka: 

Bändiproov, koos väikeste groupie'dega

Pakane on valla

Õues on korralikud külmakraadid, kuid see ei ole hoidnud meid pikkadelt jalutuskäikudelt eemal, vastupidi viimastel päevadel oleme päris palju jalutamas käinud. Ning kui korralikult liikumises oleme, siis ei ole ka koeral väga külm.

Esmaspäeval võtsime Lorega ette teekonna Viimsisse, et saada Heleni ja Leenuga kokku ning käia läbi kliinikust, et käpavaha ning veel paari vajalikku asja osta. Peale seda viisime Sandri muusikakooli ning läksime mere äärde jalutama. Koerad jooksid palli järel ja möllasid korralikult lumes ning oligi aeg taaskord Sandrile järele minna, jätsi osta ja koju tagasi suunduda.

Teisipäeval läksime pärast tööd kohe trenni. Metsas jalutasid meile koertega vastu Kristi, Martti, Hester ja Liidia ning peagi saabusid ka Helen ja Leen. Teisipäevased külmakraadid olid täitsa mõnusad võrreldes tänase ja eilsega, seega saime korraliku tiiru teha. Trenn oli samuti mõnus ning hallis sees üldiselt külm ei olnud. Seekord oli trenn ka pikem, et jõuaksime kõik vajalikud asjad ära teha. Jooksime mitu erinevat rada, kuigi Lore tuju polnud kiita. Lisaks näitasime Nataljale, kuidas meil eelmisest korrast kodusteks ülesanneteks jäänud asjad välja tulevad. Natalja oli väga üllatunud kui hästi Lore minu järel kõndimist tegi ning ka "tantsuharjutused" tulid kenasti välja. Seekord oli uueks asjaks SK tõkke taga püsivuse tegemine ning sealt kõrvale tulemine. See tuli samuti täitsa hästi välja. Saime ka taaskord slaalomit teha nii, et üks võrk oli lahti ning see tuli samuti täitsa kenasti välja. Slaalom oli seekord ka pikas rajas sees. Koduse ülesandena peame järgiseks korraks harjutama kombinatsiooni kaheksa-tagurda-keeruta.

Kolmapäeval võtsid meid jällegi peale Tiina ja Sven Swedbank'i juurest ning alustuseks jalutasime tunnike kuni koertel hakkas juba päris külm ning läksimegi trenni tegema. Esialgu tegin Lorega soojendust ning harjutasin püsivust, kiike, slaalomit, ümber posti saatmist, trummi (see oli ka esimene kord kui tuli  õigesti välja ehk mu käsi praktiliselt ei liikunudki) ning teisi trikke. Seejärel sai Lore korraks õues käia ja natuke puhata ning juba olidki kohal Hester ning Helen ja hakkasime radu õppima. Kristi ütles, et ma ei tohi Lorega kindlasti rada joosta kui ta huvi üles ei näita, seega tuleb esialgu koer õigesse meeleollu saada (on ikka printsessike :)), selleks kasutasin Kadi käest saadud mänguasja ja see toimis suurepäraselt. Lore lendas ringi nagu tuulispask ning minul olid suured raskused talle järele jõudmisega. Samas pidime enne teist rada Kristiga ikkagi Lore ees selle mänguasjaga kemplema, et ta veel rohkem seda tahaks. Tujukas neiu, mis ma oskan öelda. Pärast trenni tegime veel kiire jalutuskäigu ning siis tulime koju sooja.

Täna pärast tööd helistas mulle Liidia ning ütles, et tuleb linna proovi ning kas ma tahaksin õhtul umbes 9 paiku jalutama minna. Pakkusin välja, et võib Love'i kohe minu juurde tuua kui linna jõuab. Koerad said korralikult möllata ning seejärel kutsus Kristi meid vanalinna jalutama. Seega pakkisin ennast soojalt sisse ja suundusimegi õue, mõlemal koeral oli siht selge - parki minek! Aga pargis oli veel parem üllatus kui tavaliselt, seal ootasid meid Kristi ja Cesar. Külmamõtted olid mõlemal koeral küll koheselt ununenud. Jalutuskäik oli igatahes väga mõnus ning kodus soojenedes helistaski juba Liidia, kellega veel kiire pargitiiru tegime. Lore oli alguses küll vägagi kindel, et tema enam õue ei tule, aga kui Love'iga uksest välja hakkasime minema otsustas Loregi liituda. Nüüd on Lore juba mitmendat tundi puuris mõnulemas.

Missioon: päästa hiired lume alt külmast välja

Uus lebokoht kontoris

Martti tegi kuuse juures pilti ka :)

Lumi tuli maha ja...

Eile õhtul kui viimast korda õue läksime, oli Lore jaoks tore üllatus ees ootamas lume näol. Juba siis sai vaikselt möllata, kuid hilise kellaaja tõttu tulime kiirelt tuppa tagasi. Hommikul oli rõõmu aga topelt. Seega unustas Lore esialgu ära, miks ta õue üldse tuli. Seejärel aga oli ta väga segaduses, kuna ei teadnud kuhu pissima peaks, kõik on ju ühtemoodi! Suure kekslemise peale aga lõpuks otsustas, et enam ei kannata. Hiljem kui jalutama läksime oli Lore superõnnelik, hüples ringi nagu väike jänes ja nautis lund täiega. Parki minnes ilmnes aga järgmine probleem pärast autotee ületamist, nimelt ei tahtnud ta tagajalgu enam eriti maha panna, kuna tee oli soolatud ning käppadel oli väga ebamugav. Seega pean kindlasti homme loomakliinikust läbi minema ja käpapadjandi vaha ostma. Kristi hoiatas ka eile juba, et tõenäoliselt peaksin seda ostma, kuna sool läheb pragunenud kohtadesse ning käpad hakkavad kipitama. Seetõttu võtsin Lore hiljem suuremate teede ületamisel iga kord sülle.

Eile käisime aga suure pakasega Viru rabas ja Rakveres kuuske vaatamas. Enamus koertel oli lõbu laialt, välja arvatud Lumil, kes teistega võidu ei jooksnud ning seetõttu veidi külmetas. Lorel ja Leenul küll kuskilt otsast külm ei olnud, kuna jooksid koguaeg Yesil sabas, seega borderiga võidujooksmine on külma vastu küll tänuväärne.

Pärast jalutuskäiku pakkisime koerad autosse ja suundusime Rakverre, et enne pimedaks minekut süüa ja seejärel kuuske vaatama minna. Kuusk tundus päriselus palju väiksem kui piltidelt, kuid meil oli siiski väga tore.

2015 aasta saigi läbi!

Alustuseks pean ära märkima, et 2015. aastal oli minu jaoks kõige õigem otsus võtta koer ja just Jack Russell terjer, rääkimata sellest, et ma olen ülimalt õnnelik, et see koer tuli just Lexberry's kennelist! Aitäh Kristi! :)

Aprillis muutus minu jaoks väga palju. Täpselt 1.aprilli õhtul sain teada, et Lexberrydel on siiski üks emane kutsikas vaba ning 2. aprillil läksingi kutse vaatama. Kõik oli minu jaoks koheselt selge ja nii õige, seega mõtlemiseks ma aega rohkem ei vajanud. Sellest alates hakkas elu täitsa uusi pöördeid võtma ning vaikselt elasin sisse sellesse uude maailma, kuni 10. aprillil see pisike pätt mul kodus oligi. Aga sellest ajast peale ei olnud koer ainuke, kes mu ellu tuli, peale selle on väga palju vahvaid inimesi ka tulnud (teistest koertest ei tasu rääkidagi). Lisaks on olnud lugematuid kordi suurepäraseid trenne ja kutsikakooli tunde ning veel suuremas hulgas pikki jalutuskäike metsades ja rabades. Kui nüüd sentimentaalseks minna, siis võin vabalt öelda, et see seltskond on nagu teine pere :)

Aga nüüd siis ka aasta viimasest nädalast ning jõuludest. 23. detsembril oli meil jõulutrenn, mis algas tavapärasest varem. Trenn oli väga mõnus ning lisaks radade jooksmisele, saime ka head ja paremat süüa. Lisaks tegime Heleniga katset, kõige pealt jooksis Helen Leenuga, siis mina ning seejärel Lorega jooksime samuti nii, et alustuseks Helen ja siis mina. Mõlemad koerad said teise "juhiga" ka kenasti hakkama, kuid mõlema puhul oli näha suuremat elevust, et mis nüüd toimub. Pärast trenni tegime ka jalutuskäigu ning õhtul võtsime suuna Rapla poole minu venna juurde. 24. detsembri hommikul oli Lore jaoks üllatus suur kui äratama tuli meid minu vennapoeg. Lorele meeldivad väiksed lapsed väga ning kui vahepeal unustas Freddy ära, et koerale tuleb hellalt pai teha ja mitte plätserdada või sabast tõmmata, siis Loret see väga ei häirinudki, tõmbas ennast korraks eemale ja mängis siis Freddyga edasi. 12 paiku võtsime aga suuna maale, et jõuluõhtut veeta. Maal olime 26. detsembrini, kuna õhtul tulid meile külalised.

Jõulutrenni poomi ületamised

Jõulutrenni seltskond

27. detsembril käisime aga Leenu ja kogu tema kambaga Valgejärve matkarajal jalutamas. Koerad said mõnusalt joosta ja mürada ning meie jaoks oli pärast jõulusöömasid see ka ainuõige valik. Lisaks oli boonusena ilm väga mõnus päikeseline.

Leen ja Lore

Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev käisime aga aasta viimastes trennides. Esmaspäeval toimus meil asendustrenn, pärast mida ma teatrisse jooksin. Sealhulgas oli see minu ja Lore jaoks ka esimene agility sisetrenn. Alustuseks rääkis Natalja, et siis kui platsil on ka teisi koeri, siis tuleks koerad enamuse ajast hoida rihma otsas (v.a rajal joostes ja slaalomit tehes). Kuna koerte jaoks on sees palju rohkem hääli kosta ning teised on oluliselt lähemal, seetõttu võivad nad teisi segama minna. Õnneks käitus Lore kenasti ning väga probleeme ei olnud. Rajad, mida jooksime olid üsna keerulised ning mul oli suht raske jõuda enne Loret valsse teha näiteks. Lisaks tegime A-d, slaalomit, kiike, trummi ja kõrvalkõndi. A-tõke ning slaalom olid teisipäeval ka rajas sees.
Uued asjad, mida kindlasti meeles tuleb hoida ning mida juurde õppima peaks:

• A-d tuleb rajal teha kindlasti kolme maiuse ning klikkeriga. Lisaks peab koer ka targetit puudutama ninaga (selleks on mul esialgu veel eraldi käsklus puuduta ning siis see ka õnnestub).
• Targeti peaksime nüüd samuti läbipaistva vastu vahetama.
• Natalja rääkis meile ka natuke koertetantsust ning ütles, et peaksime harjutama koeraga kõrvalkõndimist nii, et iga (minu) teise sammu peal koer keerutab ning nii peaks suutma kõndida ka tagasi pöörates (see tagasi pööramine oli päris raske, muidu tuli välja ok, kui mitte arvestada seda, et ma näen seda tehes välja nagu küürakas Quasimodo).
• Uue trikina tuleb koerale selgeks õpetada selja taga kõndimine.
• Trummi tegemisel peaks minu käsi täiesti paigal olema, seega koer peaks lihtsalt keerutama ilma käe abita.
• Keerutamine ja ringitamine (üks paremale poole, teine vasakule) peaksid toimima nii, et mina saaksin sirge seljaga seista ning lihtsalt näpuga näidata (sellisel juhul teeb Lore praegu veel ühe ringi korraga ning seegi on üsna aeglane).
• Teisipäeval rääkis Natalja Liidiale, kuidas peame koera seisma panema nii, et tema ees on mingi asi (mänguasi või Lore puhul oli target maiusega) ning koer peab ootama, samal ajal lähed ta selja taha ja astud nii, et ta jääb kahe jala vahele seisma. Seejärel vabastad ta ning koer võib maiuse või mänguasjani minna. See tuli Lorel päris hästi välja tõenäoliselt selle pärast, et kodus olen ta nina ette või selja taha pannud kausi või maiuse ning ta peab ootama kuni sööma minna võib.
• Rajas tegime ka tagant saatmist ning see tuli Lorel väga kenasti välja ning ta võttis koheselt ka õige tõkke. 
• Parema püsivuse jaoks ütles Natalja, et hakkaksin kasutama klikkerit. Ehk siis panen koera istuma, annan käskluse "oota" ja juba kolme sekundi pärast klikk ja maius. Vaikselt hakkan kaugemale liikuma, kuid klikk peaks ikkagi üsna kiiresti tulema. Kristiga proovisime kolmapäeval veel nii, et panin Lore tõkke taha istuma ning läksin tõkke taha, klikkisin ja läksin teiselt poolt Lore juurde rahulikult maiust andma. Ja täitsa kenasti töötas ka see!
• Kolmapäeval soovitas Kristi teha ühe slaalomi võrgu lahti, kuna slaalom tuleb juba väga hästi välja. See aga Loret ei seganud ning vigu ei olnud! Lisaks ütles ta, et kohe kui tuleb esimene viga, siis tuleb võrk uuesti kinni panna ning piisavalt edasi kinnistada. Kui aga vigu ei ole ning slaalom läheb väga hästi, siis võib vaikselt ka teise ning seejärel kolmanda võrgu seest poolt lahti teha.
• Mulle tundub, et äkki rohkem uusi asju ei olnud?!

Kolmapäeval läksime taaskord kella viieks ning esialgu tegime jalutuskäigu metsas. Seejärel läksime halli sisse ja alustasin slaalomiga ning tegime lisaks soojendust ja püsivust. Heleniga koos vedasime õuest ka ühe tõkke väiksesse ruumi, et püviust parem harjutada oleks. Kolmapäevased rajad olid samuti päris mõnusad ning kohati rasked. Lisaks läksime pärast ka jalutama ning leppisime kokku, et läheme ka järgmisel päeval metsa, et koerad oleksid ilutulestiku ajaks piisavalt väisinud.

31. detsembril käisimegi Rohuneemes jalutamas ning tuli mõnus kahetunnine ring. Siis kui koeri ühele pildile üritasime ritta seada, siis arvas Lore, et poseerimine on jama ja poistega jää lõhkumine on näiteks oluliselt põnevam... Selelgi poolest mõni pilt õnnestus saada. Õhtul tulid meile külla mõned sõbrad ning keskööks panin Lore tema puuri, jätsin tuled põlema ja teleka mängima ning läksime ise Paljassaarele kogu linna ilutulestikku vaatama, väga äge oli igatahes. Koju jõudes istus Ott Lore puuri peal ning otsis seltsi, tuppa õnneks paugutamist väga kosta ei olnudki. Loret raketid siiani hirmutanud veel ei ole, kuna pidevalt on paugutamist kuulda. Kuid sellegi poolest hoian silma peal.

Isa ja tütar

Leen, Lore, Lumi, Yes, Lexi ja Cesar

Pika jutu lõpetuseks soovin kõigile head uut aastat! :)