Eelmine nädal oli Lorel üsna vaikne, kuna taaskord kimbutas köha. Seetõttu jäid ära ka trennid. Kolmapäeval andsin talle ka ussirohtu, mis tekitas veel hullema köha (kuigi eelmine hakkas vaikselt juba leebuma). Paar tundi pärast rohu andmist tekkis nii hull reaktsioon, et Lore käis ringi ja köhis ja läkastas ainult. Seega tundub, et vaikselt on tihedate köhahoogude põhjus teada (nüüd saab ainult loota, et teist sorti ussirohi seda reaktsiooni ei tekita).
Neljapäeval oli kinos eksklusiivne Star Warsi esilinastus ning sel korral sai ka Lore näidata, kuidas käituda oskab. Seega veetis ta vastuvõtu samuti rahva seas ning sai seal ka vaikselt käest oma õhtusöögi kätte. Ära tuleb märkida, et Lore oli ilma rihmata ja käitus väga eeskujulikult, teda ei häirinud absoluutselt suur rahvamass, ega paljud paid, vaid käis mul kõrval ja ootas suurepäraselt kui kellegagi suhtlesin või mingi vajalik tegevus ära teha tuli. Super tubli!
Reedel võtsime aga taaskord ette Soome mineku ning pärast tööd jalutasimegi sadamasse, kus ootasid meid minu tädi ja tädipoeg. Laevas käis enamikel inimestel pidu täie hooga, seega rahu ja vaikus olid ülehinnatud. Mis loomulikult tähendas ka seda, et koer oli pidevalt tähelepanu keskpunktis. Soomes ootas meid sadamas juba minu ema, kelle juurde sammud seadsimegi. Laupäev oli jõulushopingu päev ning kahjuks ei olnud võimalik Loret koju jätta, mis tähendas tema jaoks taaskord rahvamasse, õnneks ei olnud üheski poes koer kellegi jaoks probleem, kuigi lõpuks oli Lore sellest suurest möllust nii väsinud, et vedasin teda mitmes poes süles ning tema lihtsalt magas. Õhtul oli vaikne saunaõhtu ning pühapäeval suundusimegi juba Tallinna poole tagasi. Seekord otsustasime võtta ka kajuti, kus oli mugavam nii meil kui ka Lorel.
Tänane päev oli samuti rahulikum, kuna mulle tuli külla sõbranna, seega Lore jaoks taaskord igav üritus. Kui õhtul trikitamise peale süüa andsin, siis oli ta nii äksi täis, et kui kausi välja võtsin, siis algas kohe kiunumine, see jätkus ka siis kui mõni paus sisse tekkis. Ootan juba, milline hoog tal trennis olla võiks homme :)
teisipäev, 22. detsember 2015
pühapäev, 13. detsember 2015
Kolmapäevane trenn ja nädalavahetus
Kolmapäeval kirjutas Kristi, et tema on haige ning trenn jääb ära. Enne seda oli mul juba Tiinaga kokku lepitud, et lähen seekord nendega trenni. Seega uurisin Tiina käest, kas temal on siiski plaan minna, kuna neil on tavaliselt kella 7st SK. Temal oli veel plaan jõus, seega otsustasin ka ise minna. Seega võtsid nad mu Swedbank'i juurest enne viite peale, ilm on päris kohutav. Alustuseks tegime tunnise jalutuskäigu ning seejärel läksime trenni. Lisaks tuli ka teine Tiina, kes Tessa tubli saavutuse eest ka kooki tõi. Alustuseks jooksid rada Tiinad oma koertega ning kui nemad juba piisavalt väsinud olid, siis tõin ka Lore välja ja tegime Tiina juhiste järgi kergemaid rajalõike. Lisaks tegin ka poomi ning Tiina juhtis tähelepanu, et Lore jookseb poomi hooga ainult siis kui mina kõrval lidun ning võiksin proovida nii, et jään ise taha poole. Kui Lore teadis, et märgi peal ootab maius siis jooksis kiiresti lõpuni ja jäi mind ootama sellise näoga, et kuhu sa nüüd jääd siis. Lisaks tegime ka slaalomit kolme kaarega ning Tiina ütles, et Lorel tuleb päris kenasti ka see välja ning tekib õige rütm jooksmisel. Proovisin ka rajalõike koos tunnelitega ning probleeme ei olnud. Seejärel läks Tiina SK trenni ning mina jäin erinevaid asju harjutama. Kuna sinise tunneliga oli teisipäeval probleeme, siis alguses mõtlesin, et ei hakkagi vihmaga seda proovima, kuid Natalja soovitas siiski ka seda teha. Alustuseks tegingi ainult sellesse tunnelisse saatmist ning tuli päris okeilt välja, seejärel proovisin koos mõne tõkke ja rõngaga ning taasord tuli kenasti välja. Vahepeal käisin Lorega ka hallis sees tunnelit ja kiike harjutamas ning mõlemad sujusid väga kenasti. Seejärel viisin Lore natuke autosse puhkama ning umbes 15 minutit enne SK lõppu tõin ta uuesti välja samasid rajalõike jooksma. Trenn oli seekord jällegi päris korralik, kuigi enamasti tegin seda üksinda. Pärast trenne tegime veel metsatiiru ning Lore oli juba päris väsinud, kuid Fridaga sai natuke siiski veel möllata. Kuigi Lore arvates oli jalutuskäik üsna igav, kuna peale Frida, kes vahepeal kiusamas käis, teiste koertega suuremat möllu teha ei saanudki.
Neljapäeval oli minul töö juures jõulupidu ning otsustasin, et Lore jääb Otiga koju. Kuna pidu oli päris meeleolukas, siis oli see kindlasti õige otsus. Reede oli üsna vaikne päev, kuna puhkasin peost ning õnneks Lorele piisas tööl käimisest ning pikemat jalutuskäiku ette ei võtnudki. Laupäeval tulid Helen&co linna ning käisime vanalinnas jalutamas, päris mõnus jõulu meeleolu oli, kuigi rahvast oli väga palju. Seejärel suundusime Kristiine juurde mu sõbrannale vastu ning seejärel koju sushit valmistama. Selleks ajaks läksid Helen&co koju tagasi (või linna peale, ega ma täpselt ei teagi).
Pühapäevaks oli Heleniga plaan minna kuusejahile ning nad tulid meile järele Kosmose juurde, et sealt puur võtta. Seejärel läksimegi kuusejahile ning edasi Heleni juurde, et koerad ja kuusk ära viia ning poodi sushi jaoks taaskord kraami tooma. Seega hakkasin mina sushit valmistama ja nemad Sandriga piparkoogimaja küpsetama. Lore sai Heleni juures veidi "piinapingis" ka aega veeta küünelõikuse ja kasuka nuppimise näol. Ega ta ülevoolavat rõõmu selle üle välja ei näidanud. Aga keegi ei küsinud tema käest ka :). Koju jõudes oli koer nii väsinud, et keeras kohe magama ära.
Neljapäeval oli minul töö juures jõulupidu ning otsustasin, et Lore jääb Otiga koju. Kuna pidu oli päris meeleolukas, siis oli see kindlasti õige otsus. Reede oli üsna vaikne päev, kuna puhkasin peost ning õnneks Lorele piisas tööl käimisest ning pikemat jalutuskäiku ette ei võtnudki. Laupäeval tulid Helen&co linna ning käisime vanalinnas jalutamas, päris mõnus jõulu meeleolu oli, kuigi rahvast oli väga palju. Seejärel suundusime Kristiine juurde mu sõbrannale vastu ning seejärel koju sushit valmistama. Selleks ajaks läksid Helen&co koju tagasi (või linna peale, ega ma täpselt ei teagi).
Pühapäevaks oli Heleniga plaan minna kuusejahile ning nad tulid meile järele Kosmose juurde, et sealt puur võtta. Seejärel läksimegi kuusejahile ning edasi Heleni juurde, et koerad ja kuusk ära viia ning poodi sushi jaoks taaskord kraami tooma. Seega hakkasin mina sushit valmistama ja nemad Sandriga piparkoogimaja küpsetama. Lore sai Heleni juures veidi "piinapingis" ka aega veeta küünelõikuse ja kasuka nuppimise näol. Ega ta ülevoolavat rõõmu selle üle välja ei näidanud. Aga keegi ei küsinud tema käest ka :). Koju jõudes oli koer nii väsinud, et keeras kohe magama ära.
teisipäev, 8. detsember 2015
Nädala kokkuvõte + uue nädala algus
Piinlik lugu, taaskord pole nii pikalt kirjutanud. Asi pole selles, et midagi juhtunud ei ole, pigem vastupidi...
Alustame eelmise kolmapäeva trenniga. Teisipäevane trenn jäi ära, kuna Liidia oli haige ning Lorele oli väike puhkus samuti kasulik. Kolmapäeval läksime trenni taaskord Kadi ja Annaga ning alustuseks vaatasime väikest rada ja harjutasin Lorega püsivust. See tuleb juba täitsa okeilt välja, kuigi jooksuks tõmbab motti pigem maha. Lisaks tegin Lorele soojendust ning enne trenni viisin veel 15 minutiks autosse puhkama. Samal ajal õppisin ise suurt rada. Trenn läks täitsa hästi, kuigi Lore jaoks on saanud üks tunnel väikseks takistuseks, kuhu esimesel korral läheb kenasti, hiljem hakkab aga viilima. Lisaks radade jooksmisele tegime ka A-tõket, slaalomit (kolme võrguga), poomi ja kiike. Slaalomis näitas Kristi uut nippi, mis töötas suurepäraselt ning Lore hoog oli väga hea. Pärast trenni tegime ka ühe väikese jalutuskäigu.
Reedel sõitsime Lorega maale. Koera jaoks on see justkui paradiis. Saab õues rahulikult endale sobival ajal ringi jalutada ja oma toimetusi teha. Eriti põnev oli pimedas kui tuul ulub ja ümberringi on vaikus. Lisaks sellele sai Lore liiga palju süüa. Nimelt arvab mu vanaema, et vaene koer saab süüa ainult trikkide eest ning siiski ainult krõbinaid. Seega hommikul kui ma ärkasin hiljem kui Lore ja talle söögikaussi ette pannes vaatas ta tühja pilguga sööki ja jalutas minema! Esimene kord ajaloos kui selline asi juhtub. Muidugi vastas alguses vanaema, et tema pole koerale midagi andnud, kuid lõpuks tunnistas üles, et eks ma natuke ikka andsin talle liha ja vorsti. Õhtuks oli Lore söönud ilmselgelt liiga palju, et isegi oksendas. Siis keelasin totaalselt igasuguse lisatoitmise ära. Selle peale sain teada, et eks need tõukoerad on ikka "nõrgukesed", kohe kui uut toitu saavad tekivad seedehäired. Reaalsus on aga see, et koer oli saba otsast nina otsani täis söödetud liiga rasvast toitu, millega harjunud ei ole. Maal on lisaks ka vanaema koer, kes on harjunud kogu tähelepanu endale saama, seega kisas ta iga kord kui Lore vanaemale, vanaisale või tädile liiga lähedale läks. Seega läks ka Lore äksi täis ja hakkas urisema. Seetõttu ütlesin, et iga kord kui Lotte kellegi süles karjuma hakkab tuleb ta koheselt maha panna, et aru saaks, et see ei ole okei. Õnneks see töötas ning lõpuks sai ta aru, et nii need asjad ei käi. Natuke pidin selleks aga teisi "hirmutama" öeldes, et Lore ei ole enam loll titt, vaid lõpuks võib teise koera peale liiga kurjaks saada, sellise käitumise peale. Seda õnneks ei juhtunud, kuid ega see kisamine okei pole. Lore käitub õnneks selle koeraga väga viisakalt ning on ikkagi sõber.
Pühapäeva hommikul tulime üsna varakult tagasi ning seetõttu oli meil võimalus minna ka Jack Russelite agility meistrivõistluseid vaatama Tako halli. Alguses oli Lorel vaja mõnele koerale (näiteks Lukale) sitasti öelda, kuid keelamise peale õnneks leebus. Võistlustel saime meiegi radu õppida ning pärast jookse ka veidi harjutada. Pärast võistluseid läksime kooli juurde metsa jalutama, seega õhtuks oli Lore päris väsinud. Siis aga märkasin, et Lorel hakkas jooksukas! Seega esimese jooksuka alguseks võib lugeda 6. detsembrit.
Esmaspäeval oli meil taaskord joonistamine ning enne seda said Lore ja Leen õues veidi möllata ning ilmselgelt läks möll sees edasi. Seega enamuse aja kui meie joonistasime tegidki koerad pidevalt tsirkust. Pärast seda läksin Solarisse jätsijahile ning jalutasime koju.
Täna oli Lorel kodune päev ning õhtul läksime trenni. Teavitasin ka Nataljat jooksukast ning ta soovitas püksid jalga panna, et koer nendega harjuks. Loret ei seganud need praktiliselt üldse. Sellegi poolest oli ta peamine tähelepanu aga nuuskimisel. Radade jooksmisel oli alguses kõik ok, hiljem aga hakkas sinine tunnel taaskord takistuseks muutuma ning vahepeal harjutasimegi ainult seda. Pikka rada me aga kahjuks joosta ei saanudki (jooksime ainult kaks poolikut), Lore jaburdamise pärast. Vahepeal käisime aga hallis sees slaalomit ja kiike harjutamas ning need läksid täitsa hästi. Pärast trenni rääkis Natalja natuke jooksukast ja valetiinusest. Nimelt peaks jooksuka ajal enne trenni hommikul poole vähem süüa andma, et motivatsioon suurem oleks ja koeral ei tohi lasta nuuskida, pigem peaks platsil ühe harjutuse pealt teisele minnes koera sülle võtma, et tal poleks võimalust nuuskima hakata. Lisaks ütles ta, et enne lendstarti teen ma valesti seda, et annan koerale maiust ning siis stardin, pigem tuleks lihtsalt maiust näidata ning siis startida. Libatiinuse aega peaks arvestama nii, et põhimõtteliselt 75 päeva (+-2) hiljem peaks olema see aeg. Seega on koer rahulikum, kuigi pigem tuleks anda rohkem tegevust ning söögiks peaks olema valguvaesem toit. Lisaks peaks ära korjama kõik väiksed piiksuvad mänguasjad, sest muidu võib koer mõne neist nö ära lapsendada ja arvata, et see on tema kutsikas. Loodetavasti kirjutasin nüüd kõik asjad üles, millest Natalja mulle rääkis...
Alustame eelmise kolmapäeva trenniga. Teisipäevane trenn jäi ära, kuna Liidia oli haige ning Lorele oli väike puhkus samuti kasulik. Kolmapäeval läksime trenni taaskord Kadi ja Annaga ning alustuseks vaatasime väikest rada ja harjutasin Lorega püsivust. See tuleb juba täitsa okeilt välja, kuigi jooksuks tõmbab motti pigem maha. Lisaks tegin Lorele soojendust ning enne trenni viisin veel 15 minutiks autosse puhkama. Samal ajal õppisin ise suurt rada. Trenn läks täitsa hästi, kuigi Lore jaoks on saanud üks tunnel väikseks takistuseks, kuhu esimesel korral läheb kenasti, hiljem hakkab aga viilima. Lisaks radade jooksmisele tegime ka A-tõket, slaalomit (kolme võrguga), poomi ja kiike. Slaalomis näitas Kristi uut nippi, mis töötas suurepäraselt ning Lore hoog oli väga hea. Pärast trenni tegime ka ühe väikese jalutuskäigu.
Reedel sõitsime Lorega maale. Koera jaoks on see justkui paradiis. Saab õues rahulikult endale sobival ajal ringi jalutada ja oma toimetusi teha. Eriti põnev oli pimedas kui tuul ulub ja ümberringi on vaikus. Lisaks sellele sai Lore liiga palju süüa. Nimelt arvab mu vanaema, et vaene koer saab süüa ainult trikkide eest ning siiski ainult krõbinaid. Seega hommikul kui ma ärkasin hiljem kui Lore ja talle söögikaussi ette pannes vaatas ta tühja pilguga sööki ja jalutas minema! Esimene kord ajaloos kui selline asi juhtub. Muidugi vastas alguses vanaema, et tema pole koerale midagi andnud, kuid lõpuks tunnistas üles, et eks ma natuke ikka andsin talle liha ja vorsti. Õhtuks oli Lore söönud ilmselgelt liiga palju, et isegi oksendas. Siis keelasin totaalselt igasuguse lisatoitmise ära. Selle peale sain teada, et eks need tõukoerad on ikka "nõrgukesed", kohe kui uut toitu saavad tekivad seedehäired. Reaalsus on aga see, et koer oli saba otsast nina otsani täis söödetud liiga rasvast toitu, millega harjunud ei ole. Maal on lisaks ka vanaema koer, kes on harjunud kogu tähelepanu endale saama, seega kisas ta iga kord kui Lore vanaemale, vanaisale või tädile liiga lähedale läks. Seega läks ka Lore äksi täis ja hakkas urisema. Seetõttu ütlesin, et iga kord kui Lotte kellegi süles karjuma hakkab tuleb ta koheselt maha panna, et aru saaks, et see ei ole okei. Õnneks see töötas ning lõpuks sai ta aru, et nii need asjad ei käi. Natuke pidin selleks aga teisi "hirmutama" öeldes, et Lore ei ole enam loll titt, vaid lõpuks võib teise koera peale liiga kurjaks saada, sellise käitumise peale. Seda õnneks ei juhtunud, kuid ega see kisamine okei pole. Lore käitub õnneks selle koeraga väga viisakalt ning on ikkagi sõber.
Pühapäeva hommikul tulime üsna varakult tagasi ning seetõttu oli meil võimalus minna ka Jack Russelite agility meistrivõistluseid vaatama Tako halli. Alguses oli Lorel vaja mõnele koerale (näiteks Lukale) sitasti öelda, kuid keelamise peale õnneks leebus. Võistlustel saime meiegi radu õppida ning pärast jookse ka veidi harjutada. Pärast võistluseid läksime kooli juurde metsa jalutama, seega õhtuks oli Lore päris väsinud. Siis aga märkasin, et Lorel hakkas jooksukas! Seega esimese jooksuka alguseks võib lugeda 6. detsembrit.
Esmaspäeval oli meil taaskord joonistamine ning enne seda said Lore ja Leen õues veidi möllata ning ilmselgelt läks möll sees edasi. Seega enamuse aja kui meie joonistasime tegidki koerad pidevalt tsirkust. Pärast seda läksin Solarisse jätsijahile ning jalutasime koju.
Täna oli Lorel kodune päev ning õhtul läksime trenni. Teavitasin ka Nataljat jooksukast ning ta soovitas püksid jalga panna, et koer nendega harjuks. Loret ei seganud need praktiliselt üldse. Sellegi poolest oli ta peamine tähelepanu aga nuuskimisel. Radade jooksmisel oli alguses kõik ok, hiljem aga hakkas sinine tunnel taaskord takistuseks muutuma ning vahepeal harjutasimegi ainult seda. Pikka rada me aga kahjuks joosta ei saanudki (jooksime ainult kaks poolikut), Lore jaburdamise pärast. Vahepeal käisime aga hallis sees slaalomit ja kiike harjutamas ning need läksid täitsa hästi. Pärast trenni rääkis Natalja natuke jooksukast ja valetiinusest. Nimelt peaks jooksuka ajal enne trenni hommikul poole vähem süüa andma, et motivatsioon suurem oleks ja koeral ei tohi lasta nuuskida, pigem peaks platsil ühe harjutuse pealt teisele minnes koera sülle võtma, et tal poleks võimalust nuuskima hakata. Lisaks ütles ta, et enne lendstarti teen ma valesti seda, et annan koerale maiust ning siis stardin, pigem tuleks lihtsalt maiust näidata ning siis startida. Libatiinuse aega peaks arvestama nii, et põhimõtteliselt 75 päeva (+-2) hiljem peaks olema see aeg. Seega on koer rahulikum, kuigi pigem tuleks anda rohkem tegevust ning söögiks peaks olema valguvaesem toit. Lisaks peaks ära korjama kõik väiksed piiksuvad mänguasjad, sest muidu võib koer mõne neist nö ära lapsendada ja arvata, et see on tema kutsikas. Loodetavasti kirjutasin nüüd kõik asjad üles, millest Natalja mulle rääkis...
Tellimine:
Postitused (Atom)