Teisipäev, 8. detsember 2015

Nädala kokkuvõte + uue nädala algus

Piinlik  lugu, taaskord pole nii pikalt kirjutanud. Asi pole selles, et midagi juhtunud ei ole, pigem vastupidi...

Alustame eelmise kolmapäeva trenniga. Teisipäevane trenn jäi ära, kuna Liidia oli haige ning Lorele oli väike puhkus samuti kasulik. Kolmapäeval läksime trenni taaskord Kadi ja Annaga ning alustuseks vaatasime väikest rada ja harjutasin Lorega püsivust. See tuleb juba täitsa okeilt välja, kuigi jooksuks tõmbab motti pigem maha. Lisaks tegin Lorele soojendust ning enne trenni viisin veel 15 minutiks autosse puhkama. Samal ajal õppisin ise suurt rada. Trenn läks täitsa hästi, kuigi Lore jaoks on saanud üks tunnel väikseks takistuseks, kuhu esimesel korral läheb kenasti, hiljem hakkab aga viilima. Lisaks radade jooksmisele tegime ka A-tõket, slaalomit (kolme võrguga), poomi ja kiike. Slaalomis näitas Kristi uut nippi, mis töötas suurepäraselt ning Lore hoog oli väga hea. Pärast trenni tegime ka ühe väikese jalutuskäigu.

Reedel sõitsime Lorega maale. Koera jaoks on see justkui paradiis. Saab õues rahulikult endale sobival ajal ringi jalutada ja oma toimetusi teha. Eriti põnev oli pimedas kui tuul ulub ja ümberringi on vaikus. Lisaks sellele sai Lore liiga palju süüa. Nimelt arvab mu vanaema, et vaene koer saab süüa ainult trikkide eest ning siiski ainult krõbinaid. Seega hommikul kui ma ärkasin hiljem kui Lore ja talle söögikaussi ette pannes vaatas ta tühja pilguga sööki ja jalutas minema! Esimene kord ajaloos kui selline asi juhtub. Muidugi vastas alguses vanaema, et tema pole koerale midagi andnud, kuid lõpuks tunnistas üles, et eks ma natuke ikka andsin talle liha ja vorsti. Õhtuks oli Lore söönud ilmselgelt liiga palju, et isegi oksendas. Siis keelasin totaalselt igasuguse lisatoitmise ära. Selle peale sain teada, et eks need tõukoerad on ikka "nõrgukesed", kohe kui uut toitu saavad tekivad seedehäired. Reaalsus on aga see, et koer oli saba otsast nina otsani täis söödetud liiga rasvast toitu, millega harjunud ei ole. Maal on lisaks ka vanaema koer, kes on harjunud kogu tähelepanu endale saama, seega kisas ta iga kord kui Lore vanaemale, vanaisale või tädile liiga lähedale läks. Seega läks ka Lore äksi täis ja hakkas urisema. Seetõttu ütlesin, et iga kord kui Lotte kellegi süles karjuma hakkab tuleb ta koheselt maha panna, et aru saaks, et see ei ole okei. Õnneks see töötas ning lõpuks sai ta aru, et nii need asjad ei käi. Natuke pidin selleks aga teisi "hirmutama" öeldes, et Lore ei ole enam loll titt, vaid lõpuks võib teise koera peale liiga kurjaks saada, sellise käitumise peale. Seda õnneks ei juhtunud, kuid ega see kisamine okei pole. Lore käitub õnneks selle koeraga väga viisakalt ning on ikkagi sõber.

Pühapäeva hommikul tulime üsna varakult tagasi ning seetõttu oli meil võimalus minna ka Jack Russelite agility meistrivõistluseid vaatama Tako halli. Alguses oli Lorel vaja mõnele koerale (näiteks Lukale) sitasti öelda, kuid keelamise peale õnneks leebus. Võistlustel saime meiegi radu õppida ning pärast jookse ka veidi harjutada. Pärast võistluseid läksime kooli juurde metsa jalutama, seega õhtuks oli Lore päris väsinud. Siis aga märkasin, et Lorel hakkas jooksukas! Seega esimese jooksuka alguseks võib lugeda 6. detsembrit.

Esmaspäeval oli meil taaskord joonistamine ning enne seda said Lore ja Leen õues veidi möllata ning ilmselgelt läks möll sees edasi. Seega enamuse aja kui meie joonistasime tegidki koerad pidevalt tsirkust. Pärast seda läksin Solarisse jätsijahile ning jalutasime koju.

Täna oli Lorel kodune päev ning õhtul läksime trenni. Teavitasin ka Nataljat jooksukast ning ta soovitas püksid jalga panna, et koer nendega harjuks. Loret ei seganud need praktiliselt üldse. Sellegi poolest oli ta peamine tähelepanu aga nuuskimisel. Radade jooksmisel oli alguses kõik ok, hiljem aga hakkas sinine tunnel taaskord takistuseks muutuma ning vahepeal harjutasimegi ainult seda. Pikka rada me aga kahjuks joosta ei saanudki (jooksime ainult kaks poolikut), Lore jaburdamise pärast. Vahepeal käisime aga hallis sees slaalomit ja kiike harjutamas ning need läksid täitsa hästi. Pärast trenni rääkis Natalja natuke jooksukast ja valetiinusest. Nimelt peaks jooksuka ajal enne trenni hommikul poole vähem süüa andma, et motivatsioon suurem oleks ja koeral ei tohi lasta nuuskida, pigem peaks platsil ühe harjutuse pealt teisele minnes koera sülle võtma, et tal poleks võimalust nuuskima hakata. Lisaks ütles ta, et enne lendstarti teen ma valesti seda, et annan koerale maiust ning siis stardin, pigem tuleks lihtsalt maiust näidata ning siis startida. Libatiinuse aega peaks arvestama nii, et põhimõtteliselt 75 päeva (+-2) hiljem peaks olema see aeg. Seega on koer rahulikum, kuigi pigem tuleks anda rohkem tegevust ning söögiks peaks olema valguvaesem toit. Lisaks peaks ära korjama kõik väiksed piiksuvad mänguasjad, sest muidu võib koer mõne neist nö ära lapsendada ja arvata, et see on tema kutsikas. Loodetavasti kirjutasin nüüd kõik asjad üles, millest Natalja mulle rääkis...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar