Pühapäev, 30. august 2015

Haapsalu rahvuslik koertenäitus 29.08.15

Laupäevaks olid kõik Snow Starsid kirja pandud Haapsalu rahvuslikule koertenäitusele. Kõik kutsid esinesid väga hästi ning said eriauhinnad ja hindeks väga lubav. Isaste kutsikate ringis osales ainult Lewi, emaste kutsikate hulgas oli lisaks Lorele, Leenile ja Love'ile veel üks konkurent (karmikarvaline). Lorel ei vedanud nii palju kui teistel ning sai neljanda koha. Love oli emaste kutsikate parim ning lisaks ka tõu parim kutsikas. Leen jäi kolmandaks. Kirjeldust hetkel aga tõlkida ei oska, kuna see on vene keeles (kui lõpuks tõlge olemas, siis panen ka siia). Martti tegi kõikidest ka väga ilusaid pilte:






Reede, 28. august 2015

Viru raba ja hommikune külaline Love

Neljapäevaks oli meil Kristi ja Heleniga plaanitud matk Viru rabasse, kohe pärast Heleni ja Leeni agility trenni. Kuna Liidia pidi tööle minema, siis pakkusin, et võin Love'i siiski kaasa võtta, ta küll veidi kahtles alguses, kas saan kahe koeraga bussiga kooli juurde, kuid otsustas hommikul Love'i siiski meile tuua. Seega oli äratus 8:15 kui Liidia helistas ja ütles, et hakkab tulema, viisin Lore õue ning tema jaoks oli suur üllatus nii vara Love'i näha. Võtsime Love'i kaasa ja läksime tuppa, et koerad saaksid omavahel möllata ning Love Otiga tutvuda. Tuppa tulles ei teinud Love Otist välja, korra vaatas tema poole, liputas saba ja läks ära. Ott oli tema käitumisest ehmunud, et mismõttes see koer mind tervitama ei tule?! Jube lugu küll, kuid pidi ise tema juurde nuusutama minema. Sellisest käitumisest olin ma väga üllatunud, Love ka ning läks kiiresti uut kohta edasi uurima. Siis said kõik loomad süüa ning möll jätkus. Otile aga väga ei meeldinud, et kutsikad mängivad aga temast ei tehta välja, seega läks kutside nina alla alustuseks Love'i transpordipuurile aelema ning seejärel maha, kumbki katse ei õnnestunud, kuigi Lore korraks käis vaatamas, et mis ta siin esineb. Love hoidis aga endiselt eemale, seega võttis Ott kasutusele uue taktika, ajas ennast puhevile ning hüples kutsikate nina alt mänguliselt mööda, kumbki kutsikas endiselt välja ei teinud, seega tuli tsirkust korrata. Lore siis hetkeks jälle läks vaatama, et mis klouni ta mängib, Ott lükkas ta pikali ja oli valmis vastutasuks mängimisega, kuid Lore püsis veidi liikumatult ning läks ära. Ütleme nii, et Ott oli väga hädas tähelepanu saamisega ning seda ei saanud ta lõpuni välja. Kui kutsikad olid piisavalt möllanud, siis panin nad mõlemad oma puuridesse, et veidi magaksid, nemad aga istusid vaikselt paigal ja kumbki magama ei jäänud, lahti lasin nad aga alles siis kui oli aeg bussi peale minema hakata. Love käitus külas väga hästi, piiksutas mänguasjadega ning jooksid Lorega puurist puuri, et seal mürada. Linnas olid nad samuti tublid, vahepeal muidugi pidid üksteisele selga hüppama ja möllu tegema, kuid selle lahendasin sellega, et kumbki koertest sai süles olla. Bussis istusid mõlemad samuti kenasti süles ja vaatasid aknast välja, seega üsna korralikud koeraplikad olid. Kooli juurde jõudsin paari minutilise hilinemisega ning pakkisime koerad autodesse, et sõit saaks raba poole alata.

Rabas olid meiega veel ka Sander ja Trevor ning koertest Lumi, Cesar, Yes ja Leen. Metsa jõudes oli koertel jooksu palju ning rabas said ka mõnes laukas ujuda. Lisaks käisime vaatetornis, kuhu Love ja Leen ei julgenud päris üles iseseisvalt minna, lahtiste treppide tõttu. Süles jõudsid nad ka sinna. Raba oli täitsa mõnus, kuid inimesi oli üsna palju (rohkem kui Kakerdaja rabas). Seejärel läksime autode juurde, et pikniku pidada, kuid ühtegi lõkkekohta selleks hetkeks vaba ei olnud ning pidime leppima külmade vinkudega. Lisaks oli Helen kaasa küpsetanud rullbiskviiti ning mina tatraküpsiseid. Pärast sööki tuli meie juurde metsavaht (?!), kelle küsimustikule Kristi ja Helen vastasid, samal ajal mängisin mina koertega. Pärast seda tegime meie veel ühe jalutuskäigu, poisid aga hakkasid onni ehitama, seega nemad enam ära minna ei soovinud. Seejärel läksime Kristi juurde, kus Liidia meid koertega peale võttis, õhtul oli Lore nii väsinud, et kui ma hakkasin toast välja minema, siis peitis tema ennast puuri ära, et jumala eest enam kuhugi minema ei peaks :)

Lõpuks korralik ühispilt - Leen, Cesar, Lumi, Lore, Love ja Yes





Pikniku laud on päris kallis...
Kuidas pall metsast ära tuua? Loomulikult koos koeraga
Ja lõpetuseks pilt Lorest trikivõistluselt:

20.08.2015

Trennijutud

Teisipäeval oli Lorel vaikne päev, samal ajal käisin mina taaskord Heleniga SUP'i lauaga sõitmas. Pärast seda jooksin poest läbi, et trenni maiuseid valmistada ning minu juurde tuli Marilin, kes meid trenni pildistama tuli. Jalutuskäigu tegime enne trenni seekord pikema, kuna pärast trenni ei saanud Kristi ühineda. Lisaks jalutasid meiega ka Helen ja Leen ning Hester ja Lewi. Muidugi kasutasime ära ka fotograafi olemasolu ja tahtsime koertest grupipilti teha, kahjuks ei suutnud kutsikad kuidagi paigal püsida ning seetõttu figureerivad piltidel ka mõned perenaised.

Lore, Lumi, Love, Cesar, Lexi, Leen ja Lewi 

Pööran tähelepanu Leeni vapustavale hüppele :)
Yes
 Trennis alustasime nagu alati soojendusega. Järgmiseks kiik ja rõngas ning seejärel juba viiest elemendist rada. Rada koosnes ainult tõketest (tõke, tõke, out, tõke, out), seejärel sama rada peegelpildis. Millele järgnes slaalom ja poomilt alla jooksmine ning liikumiselt 2x2. Seekord tegime sama ka A-takistusega. Sellele järgnes taaskord tõketest koosnev rada, kuid seekord palju keerulisemalt, nimelt kontapööretega, ehk siis tõke-kontrapööre-tõke-kontrapööre-jne. Uue elemendina proovisime ka umbtunnelit. Lore jooksis kõike hea hooga, kuid päris alguses, pärast soojendust oli tal ka vajadus nuuskima hakata. Käitumine oli üldiselt okei ning trenni jätkudes nuuskimist, urisemist või haukumist ei olnud. Trenni lõpetasime jällegi püsilamamisega. Veidi pilte:





Kolmapäeval käisime samuti alguses Kristiga jalutamas ning siis sai Loret veidi pügatud, kuna juba laupäeval ongi näitus. Lore püsis üsna hästi ning suurt rabelemist ei olnud, kuigi iseloomu näitas veidi ikka. Seejärel jõudsin natuke rasket rada õppida ning Natalja kutsus meid kõiki näitusetrenni tegema teiste koertega. Ja siis sai Lore juba väga korralikult oma iseloomu näidata. Eelloona võin öelda, et Marilin vaatas tal päeval triiklaua peal hambaid ning Lore urises! Esimest korda sellise asja pärast. Ringis tegi ta seda jälle, mis on väga kurb, seekord kontrollis tema hambaid võõras "kohtunik". Muidugi võis põhjuseks olla üks bulldog, kes talle ei meeldinud, kuid aksepteeritav see siiski ei ole. Natalja siis näitas kuidas teda sikutada ning korrale kutsuda ning tegi seda väga julmalt, see teda aga piisavalt ei kõigutanud ning urises uuesti. Seega minu suurimaks ülesandeks kogu selle trenni ajal oli teda korrale kutsuda. Lõpuks oli mul temaga üsna hea kontakt ning saime korralikult ikkagi lõpetada. Seejärel tegime tõketel kaheksat, outi ning ringe ümber ühe tõkketiiva ning poomilt ja A-lt alla tulemist. Vahepeal koer ka puhkas ning seejärel kiik nii, et see kukkus täielikult alla ilma, et keegi kinni oleks hoidnud, hoog oli temal aga ikka väga hea ja ei mingit kartust. Seejärel taaskord näitusetrenn Kristiga ning hambaid kontrollis Henry ja Lore oli selleks ajaks unustanud ülbitsemise, urisemist enam ei olnud. Seejärel proovisime ka pügamislaual, kus hambaid kontrollis jällegi võõras inimene ning samuti ei urisenud. Seega võin ju loota, et laupäeval seda ei juhtu, kuigi üks stressiallikas mulle veel näituseks juures. 

Täna käisime Viru rabas jalutamas, kuid sellest juba homme pikemalt. 

Teisipäev, 25. august 2015

Ekstreemkoerad ja väike pilguheit näitusele

Reedel oli viimane tööpäev enne nädalast puhkust, mis läks üsna pikale. Pärast tööd tegime Lorega väikese jalutuskäigu ning suundusime Toometi kliinikusse ussirohtu ostma, ära tulime sealt puugirohu, puugitangide, šampooni ja muidugi ussirohuga.

Laupäeva veetsime üsna rahulikult, kuna Lore hommikul oksendas. Õhtul võtsime aga ette mineku mustamäele ühele koerteplatsile, mis asus Kadaka tee läheduses. Plats oli täitsa okei, suurte koerte platsil olid tunnel, slaalom, kiik a-tõke ja tõke ning väikeste koerte platsil poom, rõngas, tunnel, mingi "tasakaalulaud"ning pukid. Alguses suundusime suurte koerte platsile (kuna mul on ju nii suur koer), tegelik põhjus oli selles, et väikeste platsil oli üks perekond oma koeraga, kes kõige sõbralikum ei tundunud. Perekond ise tundus ka veider, laps ja mees mängisid (turnisid) elementidel, naine istus niisama ning koer kiunus ja haukus aia ääres meie peale. Muidugi pidi Lore ka talle vahepeal s*tasti ütlema. Päris kurb oli sellest koerast, kuna vahepeal kutsus mees teda korduvalt enda juurde, kuid koer välja ei teinud, seega sai natuke kurjema kohtlemise osaliseks (päris peksa õnneks ei saanud). Meie harjutasime seal oma asju, kuni teine plats ka lõpuks vabanes. Kuigi plats peaks üks uuemaid Tallinnas olema, siis minu ootuseid see ei täitnud - elemendid ei olnud väga kvaliteetsed ning vihmase ilmaga oleksime mõlemad mõnusad mudakollid olnud, lisaks oli igale poole auke kaevatud (ühte astusin ka üsna õnnetult jooksu pealt sisse ning maaga kokkupõrge oli päris kiire ja hüppeliigese jaoks ka üsna valulik). Pärast jalutasime koju tagasi ning kolm korda võite arvata kuidas viimased 20 minutit jalutuskäigust möödusid? Loomulikult sai Lore mõnusa transpordi osaliseks, kuna ise enam kõndida ei jaksanud. Ilmselt oli asi pikas asfaldil kõndimises, seega nii kaua kuni jõudsin võisin teda ju süles hoida küll.

Pühapäevaks oli meil Heleniga kokku lepitud minek Kalevi staadionile koertenäitusele. Kutsidel lasime kõige pealt möllata, et näituse alal ennast paremini üleval peaksid. Seejärel shoppasime (väga vajalik :D) ning läksime Russellite ringi juurde näitust vaatama. Ütleme nii, et me olime üsna segaduses vahepeal, kuna pläkutada oli ju ka omajagu vaja. Kutsid pidasid ennast päris kenasti üleval ning väga teistega ei õiendanud, samas kui kumbagil kellelegi ütlemist oli, siis tuli teine õde ka appi karjuma/urisema. Mõlemad kutsikad said ka näituserihmas olemist harjutada ning veidi trikitada, nendel hetkedel oli kontakt väga hea (ilmselt aitasid maiused palju kaasa). Shoppamisel käisime ka sellise toreda telgi juures, kus pakuti Nina Ottosson'i mänge. Lisaks said koerad koha peal nendega mängida ning Lore oli väga hoos. Leenu jätsid mängud esialgu külmaks, kuid mõne aja pärast hakkasid ka teda need veidi huvitama. Mõlemal kutsil vedas ning skoorisid endale koju ka kumbki ühe mängu. Lore sai Dog Domino ja Leen Dog Casino, tegelikult oleksin tahtnud ka Lorele Casinot osta, aga väga mõistlik samasid mänge osta ei olnud, seega leppisime Dominoga. Igaljuhul oli Lore kodus ka mängust nii elevil, et pärast mängu lõppemist tuli solvumist väljendav ohe ning puuri peitu minek. Pärast näitust läksime aga F-hoonesse sööma ja sain vahepeal kahe kutsiga jalutamist harjutada, ütleme nii, et kui möllud on möllatud siis saavad hakkama küll. F-hoone juures said nad veel mängida ning ilmselgelt kõige põnevam oli käbide üksteise käest ära võtmine.

Täna oli planeeritud SUP'i lauaga sõitmine ning loomulikult olid ka koerad tegevusse kaasatud. Seega saime päeval taaskord kokku Heleni&Co'ga ning laenutasime Pirita surfiklubist lauad ning sõit võiski alata. Mõlemad koerad pidasid SUP'i laual kenasti vastu, kuid ka paar vettehüpet (kukkumist) said nad sooritada. Aerude ja lainete püüdmine pakkus mõlemale palju huvi. Ütleme nii, et tasakaalu hoidmine koeraga oli kümme korda keerulisem kui üksi aerutades, kuid see oli päris hea trenn. Kahjuks saime pärast alles teada, et Pirita rannas on sinivetikate oht ning googeldamine ei aidanud minu südamerahule kaasa, kuid siiani pole koer mingeid märke halvast enesetundest õnneks välja näidanud, seega võib ilmselt ka rahulikuma südamega magama minna. Seega järgmiseks korraks ka targem, et enne tuleb sellised asjad üle kontrollida kui kuhugi ujuma minna. Kõige rohkem on kahju sellest, et kumbagist ekstreemkoerast mingit pilti ega videot pole (kuigi võõrad muuli pealt neid tegid küll).

Neljapäev, 20. august 2015

Agility ja trikkide flashmob

See nädal on olnud väga tegus, seetõttu tuleb ilmselt päris pikk postitus ning iga päeva kirjutan eraldi lahti.

Esmaspäev 17.08
Nädalat alustasime ikka tööpäevaga ning pärast seda tegime Lorega ühe mõnusa pika jalutuskäigu, millest võttis osa ka Katriin (oma haige jalaga!). Plaan oli Lore võimalikult ära väsitada, et järgmisel päeval talle puhkepäev võimaldada. Käisime nii Hirve- kui ka Shnelli pargis ning päris palju ka vanalinnas. Alustasimegi kahekesi Hirvepargist, et minna vastu Katriinile vanalinna, sealt edasi kolmekesi Shnelli parki ja seejärel jällegi vanalinna tiir. Vanalinn on praegusel ajal hea "sotsialiseerimise" koht, kuna inimesi on üsna palju ning sealjuures ka neid, kes Loret vähemal või rohkemal määral tervitavad. Inimesed on õnneks tema jaoks suured sõbrad, kuid minu arvates on nii mõnedki liiga sõbralikud (aga see selleks). Lorel oli terve jalutuskäigu nii palju energiat, et koguaeg oli vaja hüpelda ning oma halba harjumust, rihma närimist, demonstreerida. Pärast Katriini ära saatmist läksime meie Shnelli koerteplatsile, et seal veidi harjutada. Ning sel hetkel oli platsil üks kuldne retriiver, seetõttu oli esimene mõte, siiski seekord platsile minek vahele jätta, kuid viimasel hetkel otsustasin ümber. Retriiveri omanikud kinnitasid, et tema on väga chill, seega hoiatasin, et Lore on kutsikas ja võib alguses ülbitseda. Peamiseks põhjuseks siiski viimasel hetkel sinna minemisel oligi see, et tahtsin näha kui palju Lore siiski ülbitseb, kuna suurte koertega on tal üldiselt suhteliselt halvad suhted. Õnneks oli urisemist minimaalselt ning seejärel hakkas ta hoopis selle koera ümber rõõmuringe tegema ning eest ära jooksma. Retriiveri omanikud vaatasid küll, et see koer on hull, kes siia platsile just jõudis, kuid õnneks nad pigem naersid selle totaka üle. Seejärel tegime platsil kiike, poomi ja rõngast. Kiik on nii lemmik, et sinna jooksis isegi siis kui minul pilk korraks mujale läks, seega lendas kiik suure põmakaga vastu maad ja Lorel oli sellest täiesti ükskõik (ikkagi läks ka edaspidi suure hooga üles). Lisaks oli minu jaoks suureks üllatuseks kui vabalt ta läbi autokummist tehtud rõnga hüppab, lausa suure rõõmuga tegi seda. Nagu ka poomi, mille pealt nii suure hooga alla jooksis, et alguses 2x2 jäi paaril korral sooritamata. Retriiveri omanikud naersid, et Lore võiks ka talle elemente õpetada, eriti veel sellise kiirusega.

Teisipäev 18.08
Teisipäeval sai ta kodus üksinda pika päeva väga edukalt hakkama. Isegi pissinud ei olnud kordagi, mis minu jaoks oli sellise aja kohta väga hea tulemus. Pärast seda vaaritasin Lorele kaasa lihapallid ning oligi vaikselt aeg trenni minna. Liidia ja Love'i maja juurde jalutades on tal alati selline rutt, et mul on raskuseid järele jõudmisega. Trenni minnes ütles Natalja mulle, et kas ma ei tahaks Lorega osa võtta trikivõistlusest, mis sel neljapäeval toimub, ma olin selles suhtes väga ebakindel (enne seda rääkis sama juttu ka Kristi). Kahekesi suutsid nad mind ikkagi ära rääkida ja otsustasin võistlusele siiski registreerida, kuid selleks hetkeks oli juba registreerimine lõppenud. Seega kirjutasin Nataljale ja millegi pärast sain alles täna tema kinnitusmeili, et me osaleme (aga sellest räägin samuti peagi).

Trennis alustasime jällegi soojendamisega (keeruta, tagurda, rooma, kaheksa) ning seejärel slaalom, mis oli täitsa hea ning juba jooksime ka viiest elemendist koosnevat rada (tõke-tõke-tunnel-out-tõke). Rada tuli üsna okeilt välja, kuid kontakt minuga ei olnud nii hea kui oleks võinud. Seejärel näitas Natalja meile poomiharjutust, kus koer pidi järjest kõrgemalt alla hakkama tulema ning 2x2-te tegema. Meie alustasime samal ajal kiigega ning pärast seda tegime poomi, Lorel oli jällegi hea hoog sees, sest maius ju ootas targetil. Pärast seda hakkasime kastidel 2x2-te tegema hoo pealt, alguses jooksis Lore suure hooga üle kasti, paar korda veidi aeglasemalt harjutamist ning nipp oligi selge. Siis tegime veel kahte rada, kumbki koosnes kahest tõkkest. Esimene oli tõke, out, valss, out. Teine oli juba oluliselt keerulisem (minu jaoks). Out, tõke, šveitsipööre, tõke. Šveitsikast arusaamine oli alguses segane, kuid õnneks tuli samuti kenasti välja. Lõpetuseks taaskord püsilamamine, milles paar korda oli nihelemist ja püsti tõusmist, kuid saime hakkama.

Kolmapäev 19.08
Alustasime jalutuskäiguga ning kohtusime tee peal ka Kristit ja Tiinat koertega. Seejärel algas teiste trenn ja seal vaatasime üle nende raja. Ühel hetkel hakkasime aga kutsikatega rulatama, kuna ma ei olnud veel trikivõistluses kindel, kuid proovisime siiski. Kui Kosmose juures on siledal asfaldil rulatamine üsna kerge, siis platsil kunstmurul liikus rula üsna vaevaliselt. Meie läksime Lorega asfaldile, kuid ka seal ei liikunud rula sellise kergusega. Kuna Lore ikka igal pool 2x2-te proovib, siis katsetasime ka rulaga tagurpidi sõitu ja seegi tuli täitsa okeilt välja. Siis alustasime näitusetreeninguga, ütleme nii, et Lorel oli natuke Lewiga õiendamist ning vahepeal ka keskendumisraskused, aga saime neist üle ning lõpuks näitas ennast väga ilusasti ka ringis kõndides. Ja minu jaoks oli hammaste näitamine ka juba päris hea, Kristi nägi ilma nihelemiseta kenasti hambad ära. Pärast näitusetrenni tegime ka veidi tõketel kaheksaid, ringe ja oute, see kõik tuleb kenasti välja ning hoog on hea, ainult, et jube kiiresti tüdineb koer nendest ära :) Lisaks tegi Kristi kutsikatele väikese rajajupi, mis koosnes: tõke-tunnel-tunnel-oudiga müür-tõke. Lorel oli jällegi hoog sees, seega väga tubli. Ning pärast seda tegime väikese jalutuskäigu 15 koeraga.

Neljapäev 20.08
Kella 12 paiku saabus mulle Natalja kiri, milles ta soovis meie trikkide nimekirja. Seega tegin kiire ja kokkuvõtliku nimekirja ning hakkasin veisesüdant kaasa vaaritama. Kui kell juba piisavalt palju oli, siis pakkisin kodinad kokku ja hakkasime kooli poole liikuma, seekord trippisime kohale bussiga. Kooli juurde jõudes mõtlesin, et see on mingi nali ja peas liikus juba tuhat mõtet, et on aeg suund koju tagasi võtta, kuna platsi juures oli nii palju inimesi ja mind esinemine väga ei ahvatlenud :D Siis aga nägi juba Kristi meid ja põgenemisplaanid poleks enam toimuda saanud. Õnneks selgus aga, et agility võistlused alles kestavad ning seetõttu ka suurem inimeste hulk. Kuigi alguses oli ikkagi üsna arvestatav pealtvaatajate arv, siis enam ei olnud võimalik põgeneda ning võtsin asja rahulikumalt. Esialgu näitas Natalja oma koeraga natuke trikke ning kuidas võistlus toimuma peaks, ütleme nii, et Natalja tegi nii mõnegi meie triki juba ka oluliselt parema sooritusega ära. Meie esinesime teisena (kokku oli kümme võistlejat) ning selleks hetkeks oli Lore nii pikalt juba puuris konutanud, et oli väga hästi kontaktis, ilmselgelt aitas ka veisesüda sellele kenasti kaasa. Trikkidest tegime: keeruta, tagurda, kaheksa, tagurpidi kaheksa, lehvita, palu-palu, oota, häbene, rulli, esikäppadega karbi peal keerutamise, karpi sisse ronimise, peale minemise ning lõpetuseks rulaga edaspidi ja tagurpidi sõitmise. Õnneks saime päris palju ka kiita, näiteks ütles Natalja ootamise kohta, et see on juba SK trikk, ka "trummi" kohta kiitis, kuna see pidi üsna raske olema, lisaks ütles ta pealtvaatajatele, et Lore on kõige noorem osaleja ning rääkis, et Lore on juba kutsikakooli sooritanud ning käib agility trennides. Tundus, et kõige paremini läks publikule peale Lore palumise trikk. Minu kahjuks unustasin ma ise kolm trikki ära, teistel ütlesid kohtunikud ette, mis trikid olema peaksid, kuna nemad ju registreerisid õigeaegselt ja trikkide nimekiri oli välja prinditud. Ära unustasin ma seinale tagurdamise, ümber pulga jooksmise ning vasaku ja parema käpa andmise. Eriti kahju on, et seinale tagurdamise unustasin, sest see on ju Lore lemmiktrikk ning sellega põruda oleks väga keeruline olnud. Mõnikord seisab ta isegi korraks kahel käpal ilma seinale toetumiseta, kuid seda ainult mõneks hetkeks. Mingit auhinnalist kohta me küll ei saanud ning sellest ma isegi ei unistanud, kuid osalemine oli siiski täitsa tore ja Kristi ütles, et me jäime publiku lemmikutena teiseks, järgmine kord peab suurema toetus meeskonna kaasa võtma :). Lisaks sain ma teistelt osalejatelt mõned uued mõtted, mida harjutama hakata. Pärast võistlust läksime metsa jalutuskäigule koos Kristi, Lexi ning Hesteriga, peagi liitusid ka Margit, Marit ja Lewi ning seekord oli inimesi rohkem kui koeri, mida juhtub väga harva. Homme jällegi tööle ning siis tuleks välja mõelda, kas läheme nädalavahetuseks maale või Kalevi staadionile koertenäitusele Loret sotsialiseerima.

Pühapäev, 16. august 2015

6-kuune kuts

Täna said Lore, Love, Leen ja Lewi kuue kuuseks! Palju õnne!

Selle puhul panekski veidi statistikat kirja:

Milliseid trikke Lore oskab?

  • Keeruta/ringi
  • Tagurda
  • Parem/vasak (käpa andmine)
  • Lehvita
  • Palu-palu
  • 2x2 (alusele või puule/seinale)
  • Trumm ja trumm-trumm ehk siis esikäppadega karbi peal keerutamine
  • Kaussi istumine
  • Kausi peale istumine
  • Rulli
  • Target
  • Kõrval/paremal istumine/lamamine ning liikumine
  • Istu/lama/seisa
  • Rooma (natuke tahab veel harjutamist)
  • Koht
  • Oota (ka nii kui maius on nina ees maas)
  • Häbene
  • Ümber (puu, posti, koonuse)
  • Püsivust on ka veidi
  • Otsi
  • Kaheksa/tagurdpidi kaheksa
  • Ei
  • Siia
  • Võta
  • Anna
  • Rulaga sõitmine on samuti proovitud ning väga edukalt
  • Agility elementidest on selged tunnel, rõngas, kiik, tõkked (kaheksa/ringi/out), kaugus, slaalom (mitte iseseisvalt) 
Kuidas Lore käitub?
  • Toas/kontoris käitub ta üsna viisakalt, teab enamasti, millal on aeg rahulikuks chillimiseks ja millal võib oma piiksu mänguasjadega jaurata. Ka nö "keelualad" on täitsa selged. 
  • Otiga on nad suurteks sõpradeks saanud, mõnikord muidugi on möllu rohkem kui võiks, kuid kõik ilma kumbagi poole urisemiseta ning haukumist Oti peale on ka minimaalselt. Samuti oskavad nad ise oma mängu lõpetada kui on näha, et võiks vaikselt "käest ära" minna olukord (üldiselt lõpetab selle Ott, lahkudes "ohutsoonist")
  • Läbisaamine teiste koertega on väga hea, kuid seda ainult juhul kui koer on tuttav. Võõraste koerte peale on porisemist ja torisemist rohkem kui vajalik. Ühesõnaga proovib ta võõrastele ikka väga ülbe mulje endast jätta (eriti kurjaks läheb suurte karvaste koerte peale). Ilmselt oleks vaja veidi sotsialiseerimist suurte koertega, aga kahjuks puuduvad tutvusringkonnas sellised koerad..
  • Kõikide inimestega on ta aga väga suur sõber. Siiani pole ma kordagi näinud, et mõni inimene talle ei meeldiks, mõnikord muidugi ei viitsi ta alati kõikidega, kes paitada tahaksid suhelda (aga ma ei liigitaks seda negatiivseks omaduseks, sest kõikidega ei peagi suhtlema)
  •  Transpordikotis või -puuris eelistab ta üldiselt magada. Seega reisimine on samuti imelihtne. 
  • Tuppa pissimine on minimaalne nähtus. Seda juhtub vaid siis kui on liiga palju tegemist millegi muuga, et õue küsida.
  • Lemmiktoitu tal ei ole, kõik mis pakutakse on suurepärane ja tuleb kohusetundlikult ära süüa. Muidugi lihatoodetest on eriti raske keelduda ja siis tuleb ka trikid appi võtta, et saagi saamine kindlam oleks. 
  • Lemmikkohad on kindlasti need, kus leidub kas teisi koeri või lapsi. 
  • Jalutades rihmas on ta üldiselt samuti tubli, kuid viimasel ajal on taaskord ette tulnud rihma närimist ning kui kuhugi väga kiire on, siis ka tirimist. Loomulikult ka teiste koertega ülbitsemine on teemas. 
  • Ujumine on ka kindlasti üks lemmiktegevustest. Samas võib öelda, et hulljulge ta selles osas ei ole ning väga kaugele või sügavale ei lähe (jällegi ainult positiivne).
Arvestades tema julgust, õppimisvõimet ning tegutsemissoovi võib arvata, et temast saab üks tubli koer, juba praegu on ta minu arvates väga tubli kutsikas. Lisaks võib suured tänud öelda ka Kristile ja Nataljale, kes on mind selles osas palju juhendanud, ilma nendeta poleks ma Loret osanud nii hästi suunata ja õpetada :)

Külalispostitus Helenilt ehk Lore Leenul külas

Kadi ja Lore läksid suvepäevadele, Kadi sõitis Lätti ja Lore tuli Viimsisse oma õe Leenu juurde seniks suvitama. Võtsime Lore juba kolmapäeva õhtul koertekoolist kaasa. Lore tundis ennast meie juures väga koduselt. Mõningaid asju muidugi pidime selgitama, nt et diivani peal ei käida ja aia alt ei tohi läbi pugeda, aga kõik reeglid said ruttu selgeks ja mitu korda ei pidanud kordama. Esimene õhtu panin koerad lahtiselt Leenu tuppa magama, kuigi nad ei paistnud üldse unised ja müramine oli alles täies hoos. Tule kustutamisega saabus ka vaikus, aga mitte kauaks, kella neljast hakkas juba mürgel ja prõmmimine pihta. Tegime õues ka väikese tiiru, et äkki keegi tahab pissida, aga ei, hakkasid hoopis traavi laskma õues. Tuppa tagasi minnes selgus ka põhjus miks õues piss ei tahtnud tulla, sest dušši all oli kaks loiku. Leen oli ilmselt koha kätte näidanud kuhu pissida saab, kui kohe üldse enam kannatada ei jõua. Ülejäänud ööks panin koerad puuridesse, sest muidu poleks magamisest midagi välja tulnud. Edaspidi lahutasingi nad magamise ajaks ära, lausa erinevatesse tubadesse, et nad seal midagi hüüdma ei hakkaks ja teineteise und ei häiriks. Põhiliselt möödus aeg möllutades ja hullu kiirusega traavides minu värskelt rohitud peenras nii, et tolmu pilv oli üleval. Teise päeva õhtuks rahunesid alles maha. Leen oleks veel jõudnud mägida, aga Lore eelistas minna lastega liivakasti mägima ja Leenu see ei huvitanud. Me saime samal ajal Leenuga trummi, vasakut ja paremat harjutada. Lore on kõva trikimeister, aitas paari asja Leenule ka õpetada. Ma tahtsin ühel päeval Viimsi Keskuse avamisele minna ja enne otsustasin koerte väsitamiseks küla vahel väikese jalutuskäigu teha, väga  kaugele ei jõudnudki, kui Lore ennast pikali viskas ja keeldus edasi tulemast. Maiusega meelitades saime ikka tiiru tehtud. Kahel korral käisime Kristi, Lexi, Lumi ja Yesiga Randvere metsas jalutamas, kusjuures seal õekesed ei teinud teineteisest väljagi. Lore oli väga sõnakuulelik ja tore külaline ning koju minemise aeg tuli liiga ruttu. Kui Lore koju viisime, siis Kadi näitas Leenu peal kuidas klikkida ja käisime Hirve pargis jalutamas ja pildistamas. 

Kadi kommentaar: Lore oli koju jõudes nii väsinud, et kui õhtul veel väikese külaskäigu tegime, siis pidin teda süles sinna vedama, sest tema arvates oli asfaldil lamamine ka päris mõnus. Lisaks otsustas ta terve külas olemise aja samuti magada ning mis te arvate, kuidas möödus kojuminek? Ikka süles :) Ning väsimus oli nii suur, et esimest korda ajaloos magas Lore kella 11ni! Tavapäraselt on ikka äratus kell 7 või 8, seega mina olin õnnelik, kuigi ikkagi korduvalt ärkasin ise üles, et kontrollida, kas kõik on ok :)


Pildimaterjal on ka olemas Lore suvepäevadest:



"Langenud tuleb vist maha jätta?"
"No, kas lamamise eest maiust ka antakse või passime niisama?!"
Õhtune snäkk
Siis kui muud tõket pole käepärast..
...õde aitab ikka trikitamisele kaasa :)

Leen harjutab samuti trikimeistriks saamist
Liivakast on kindlasti top10 lemmikkohtade seas :)

Neljapäev, 13. august 2015

Trennid

Eile õhtul pärast trenni läks Lore Leeni ja Heleniga kaasa, kuna mina olen praegusel hetkel taaskord teel Lätti. Loodetavasti kirjutab Helen ühe pisikese postituse kutside tegemiste kohta ka siia blogisse :)

Aga nüüd trennidest. Teises ametlikus agility trennis tegime päris mitu erinevat rajajupikest. Esimesel rajal oli kaks järjestikust tõket, müür ja tunnel ning tegime sellest erinevaid variante ühtepidi ja teistpidi ning lisaks ka edasi-tagasi variandi (ilma tunnelita). Teine rajajupike koosnes tõkkest, tunnelist ja kaugushüppest (oli vist selline nimi sellel elemendil?). Seal tegime samuti üldiselt neli elementi järjest (tõke oli esimene ja viimane). Proovisime seda rada outidega ning lisaks oli uue asjana kontrapööre, mis tähendas lihtsalt seletades  kiiret käte vahetust (ehk siis kui paremaga juhtisid, siis üle tõkke "kutsud" vasaku käega ning vahetad juhtimise uuesti parema käe vastu).

Radade vahepeal tegime ka erinevaid harjutusi - eelmisel korral harjutatud 2x2, kus astud sammu edasi ja lased koeral oodata. Ning edasiarendusena jätad koera 2x2-te (tähelepanu saamiseks klikid kui läheb 2x2-te), "oota" ning lähed rõnga taha ja annad vabastava käskluse ning koer hüppab läbi rõnga ning uuesti 2x2. Lisaks tegime lihtsalt rõngast, klikkides seekord siis kui läbi hüppab (aga ma ei olegi kindel, milleks klikkimine vajalik oli). Klikkerit kasutasime ka targeti tegemisel - 2x2 ja "puutu" ning klikk kohe kui puutub. See harjutus on meil suht ära leierdatud ja ta teab puudutamise nippi ning maiuseid sajab :) selle harjutuse puhul on aga oluline see kus mina seisan. Veel jõudsime teha ka kõrvalkõndi, slaalomit, kiike, püsilamamist ja muidugi alguses soojendust. Ehk siis trenn oli väga sisukas ning aeg läks väga kiiresti.

Natuke kirjutan ka teisipäevasest kontaktist, kuna eelmisel teisipäeval oli kontaktipuudumine üks suuremaid probleeme. Seekord käitus Lore viisakalt ja haukumist ning tähelepanu hajumist oli oluliselt vähem. Vahepeal hakkas silma üks eemal olev samojeet, aga kuidas sa siis teed nägu, et ei näe teda kui see suur valge karvapall ennast nii ahvatlevalt esitleb - sa pead ju ikkagi veidi urisema ta peale. Seekord olid mul "salaja" taskus ka pihvid, kuid neid kasutama ei pidanud, täielikult piisas väikestest kotlettidest ja kanasüdametest, mis ma kaasa küpsetasin. Võimalik, et kontakt võis ka tänu sellele seekord parem olla, kuna ta oli teisipäeval poolest päevast üksi kodus kuni trenni minekuni.

Kolmapäeval läksime taaskord kuueks kohale ning pärast pisikest metsa põiget, hakkas täpselt kell 6 padukat sadama. Ehk siis ei olnud kõige mõnusam ilm, kuid siiski saime raja mõned korrad läbi käia ja mingil hetkel läksime koos Kadi, Anna ja Liidiaga siseruumi näitusetrenni tegema. Iga kord saab ikka uusi asju teada, kuigi näitusetrenne oleme juba päris mitmeid kordi teinud. Näitusetrenne ongi vist seetõttu põnev erinevate inimestega teha, et kõik teevad/räägivad veidi erinevaid asju, nagu ka kohtunikud ilmselt, kellel on veidi erinevad põhimõtted. Seega sain seekord teada, et see ei ole reegel, et alguses kaks ringi jalutama peab (kui kohtunik tahab siis teed kaheksa :D). Igal juhul pani Kadi meid järjekorda nii, et meie Lorega olime pärast Annat ja Mimmi, teades suurepäraselt Lore ja Mimmi "suhteid". Sel korral sain teada "kolmnurgast" ning lisaks ka seda, et harjutada tuleks esikäppade liigutamist ja tõstmist ning seisaku ajal ei tohiks olla maius (Lore puhul) silme ees, kuna muidu venitab ta ennast liiga ette ning seisak ei jää kõige kaunim. Maius peaks olema veidi kõrgemal ja maiuse andmisel peaksin lihtsalt käe suu juurde panema nii, et ta ise selle sealt võtta saaks. Kadi katsus koeri eriti palju ning Lore oli sellega üsna rahul, isegi hambaid sai täitsa kenasti näha. Kindlasti pean endale näitusele minnes meelde tuletama fakti, et rapsida (autocorrect kirjutas alguses "ropsida", aga ma siis üritan seda ka mitte teha :D) pole vaja ja aega on piisavalt, koeraga kontakti saamine ja ilusasti seisma panemine on olulisem kui kiirustamine :)

Pärast näitusetrenni oli vihm järele jäänud ning saime minna õue, et teha veidi agilityt, ehk siis soojendus ja peamiselt tõkkel kaheksa, out ning ümber ühe tiiva hüppamine.

Päris pikk postitus tuli ja kui kirjutamise alguses olin Tallinnas, siis nüüdseks olen juba Pärnust läbi sõitnud (muidugi vahepeal oli vaja pläkutada ka), aga Läti ei ole enam kaugel :)

Pühapäev, 9. august 2015

Tegus nädalavahetus

Reedel tuli minu töö juurde tädipoeg Marten, kes koheselt sai ülesandeks (peaaegu omal soovil) Lorega Kosmose juurde jalutama minna. Lore keris ta aga koheselt oma "sõrme" ümber ning tema plaan oli pissimise asemel auke kaevata ning aknast oli näha kui hädas Marten temaga oli :D

Pärast seda viisime asjad koju ning läksime sõpradega Männiku karjääri juurde, et Lore ja Marten ühe mõnusa supluse saaks teha. Mõlemad olid sellega rahul ning kedagi sunniviisiliselt vette ei saadetud, pigem käis Lore seal nii kaua, kuni lõpuks lõdises nagu väike laps, kes veest välja tulla ei taha ja külmast ei hooli.



Laupäeval viisime Marteni laeva peale, et minna Soome külla minu emale. Meie aga suundusime Loksa lähedale metsa. Lore mugis mustikaid ja hüples ringi. Vahepeal hakkas aga nii palav, et peitus mustikate varju (mõnus koht kus lebades süüa saab - kellele siis see ei meeldiks). Kukeseeni pidime aga luubiga otsima, kuigi lõpuks kastme jaoks ikka saime piisavalt, peab vist Lore seente otsimise peale välja koolitama. Seekord see veel ei toiminud kahjuks :) Õhtul tegin mõnusa mustika juustukoogi, mis täitsa hea tuli.

Mmmõnusad mmustikad
Lore oli oma leiuga väga rahul.. 
Täna tegime väikse tururingi, mis oli tulutu, mistõttu ostsin peaaegu kõik vajaliku ikkagi Selverist ja paar harjutuste ringi tegime ka koerte platsil. Seejärel koju ja edasi kohe Liidia, Siimu ja Love'ga koolimetsa. Sealt tagasi tulime bussiga, kus kuulsin kahe tüütu neiu vestlust, kas Lore peaks kandma suukorvi või mitte, seejärel võrdlust koertest ja jänestest (võrdlus seisnes Lore vs jänes). Lore oli aga bussis nii chill, et teda ei häirinud isegi kass, kes oma perenaisega meie kõrvale istus. Alguses kartsin, et hakkab urisema või läheb äksi täis, aga tal oli täiesti suva sellest kassist. Seega suured plusspunktid talle. Viru juurest jalutasime läbi vanalinna Shnelli parki ning sealt tiiruga koju, seega tänaseks tuli päris mitu sammu täis.

Neljapäev, 6. august 2015

Agility trennid

Üleeilsest alustasime Lorega agility trennides käimist. Natalja võttis nii Lore kui ka Love'i teisipäevasesse edasijõudnute trenni. Lisaks tegi kolmapäeval Kristi kõikidele Lumi kutsikatele ja Mimmile näituse- ja agilitytrenni.

Alustuseks natuke Natalja trennist. Kaasa pidime võtma samad asjad, mis kutsikakooligi ehk siis puur, rihm, mänguasi, maius. Maiuseks olid seekord jällegi kanasüdamed, mis absoluutselt ei toiminud. Võimalik, et  Lore on neist lihtsalt tüdinenud, sest enamuse kutsikakooli ajast olengi neid talle pakkunud (ja vahepeal ka kodus harjutades). Seega nüüd peaks mingi uue ja parema maiuse välja otsima, ilmselt tuleb nädalavahetusel väike turulkäik ette võtta. Lisaks ütles Natalja, et taskus peaks olema ka üks-kaks suuremat lihapalli (kotletti vms), mida raja jooksmisel saaks kasutada. Neid võib proovida ise teha hakklihast (veise või kana), üks muna sisse lisada ja ahju visata, võib ka proovida poest tavalisi kanapalle, mis on koera jaoks lõhna poolest ahvatlevamad.

Alustasime soojendusega - keeruta, tagurda, kaheksa, vosjem, rooma. Peale seda tutvustas Natalja meile veidi agility elementide tingmärke ning rääkis, et peame hakkama radasid mälu järgi joonistama igaks järgmiseks trenniks. Tegime veidi ümber tõkke "kaheksat" ja "out'i". Seejärel tegime slaalomit, mille ajal oli juba väga hästi näha, et Lorel on palju muudki teha kui minuga kontaktis olla. Seega otsustasin korraks platsilt ära minna, et äkki tahab ta pissida, kuid seda ta ei soovinud, pigem hakkas ennast platsi poole tagasi tirima. Tagasi tulles näitas Natalja meile viiest elemendist koosnevat rada (tõke, u-tunnel, tõke, valss (tagasi pööre) u-tunnel, tõke), alguses ei olnud Lorel üldse huvi mingit rada joosta, vaid pikemat rada õppivaid inimesi uudistada ning niisama nuuskida. Kui temaga kontakti sain, siis tegin ise seda valsi kohta valesti ning lõpuks ikkagi õnnestus meil see ka ära joosta, ehk siis kui Lorega vähegi kontakti on, siis ta jookseb rada nii kiiresti, et mul eriti mõtlemiseks aega pole (ja teen ise midagi valesti). Seejärel näitas Natalja ühte uut harjutust nimega "trumm" ehk siis esimesed käpad mingi aluse peale ning tagumistega teeb ringe. Jällegi (!) tähelepanuvõime oli mingitel hetkedel null, sest mingi suuremat sorti koer haukus kõrval ning tema pidi muidugi oma arvamust avaldama ning Kristile ja Nataljale näitama kui "kõva" tegija ta on. Seega tähelepanu saamiseks pidin maiuse nina alla panema ning teda kiitma kui enam ei haugu, lisaks soovitas Kristi "trummi" harjutust klikkida ning kuna mul klikker kaasas oli, siis saingi tema klikkijaks panna :). Seejärel mäng, aga ma vist ei pea pikemalt kirjutama hakkama, et agility võistlustelt ostetud uhke kunstlambanahast mänguasi ei töötanud. Kristi ütles, et Lumiga oli sama probleem ning tema kasutas harjutamiseks vana sokki, kus sees olid maiused (peab ära proovima). Lisaks tegime 2x2 nii, et koer pidi jääma püsima kui me ka sammu edasi astume (tema jääb selja taha). Siis jooksin Lorega korraks uuesti rada ning tegime ka rõngast. Pärast seda ka püsilamamine 1 minut. Nagu ma juba ka eksami postituses rääkisin, et ma imestasin väga kui ta reaalselt minuti paigal suutis püsida, siis nüüd ta jälle näitas, et nii palju püsivust tal ei ole. Ehk siis lamades tahtis koguaeg püsti tõusta ja oli üldse väga ergas. Seega Natalja näitas kuidas ma seda harjutust tegema peaksin - paned koera lamama, ütled "oota" astud sammu eemale ning kui koera premeerima lähed, siis kummardad kiiresti ta juurde maiuse käsi selja taga ning kiire liigutusega maius suu juurde (mitte madalamale ega kõrgemale) ning uuesti käsi selja taha ja samm tagasi. Aga üldiselt läks esimene trenn minu meelest üsna halvasti kogu selle kontakti puudumise ja tähelepanematuse tõttu.

Eile toimus lisaks ka Kristi näituse- ja agilitytrenn. Esialgu oli neil Tiina ja Kadiga oma agility trenn ning Liidia soovis sellest samuti osa võtta. Seega võtsime koerad boxidega raja äärde kaasa (enne seda tegime ka kiire jalutuskäigu) ning õppisin samuti natuke seda rada (ei ole vist vaja öelda, et mulle tundub, et ma never ei suudaks seda rada joosta). Õnneks on see ka A3 rada ning selleni on väga palju aega, kuid siiski. Seega ma pigem hoidsin veidi tahaplaanile, et mitte kellelegi jalgu jääda :). Pärast seda trenni jõudsid kohale ka Lewi ja Leen ning alustasime näitusetrenniga. Kui Lore puurist välja sai ja näituserihm kaelas juba oli, siis ta jooksis esimese asjana poomile (mis tema puuri ees oli), sest kõik teised koerad ju jooksid sealt suure hooga enne. Seega tema entusiasm oli arusaadav, kui sa ikka tund aega puuris pead jälgima, kuidas teised rada jooksevad, siis välja saades tahaks ju isegi. Alustasime näitusetrenniga, Kristi seletas, kuidas koerad näituseringis on ning mis täpsemalt toimub. Kõik kutsutakse numbrite järgi ritta u 1,5 m tuleks vahet jätta teisest (ning kui keegi sinu eest puudu on, siis samuti veidi suurem ruum esialgu jätta). Seejärel tuleb koerad seisma panna ning kohtunik vaatab nad üle, pärast mida tehakse kaks jalutusringi (koer vasakul, ringi sees). Selle ajal peaks koeraga hea kontakt olema ning tuleks temaga suhelda ja koer peaks kindlasti saba liputama (rihm peaks olema ilusti käes, et ei ripuks kuidagi), samm kiire ning rihma ei pea ka liiga pingul hoidma, kuna muidu tõusevad esikäpad üles. Kui ringid tehtud, siis hakkab kohtunik ükshaaval kutsuma koeri enda juurde. Lauale tuleb tõsta koer nii, et kohtuniku poole saba ei jääks - ehk siis ei olegi oluline niivõrd kas kohtuniku pool on vasak või parem pool. Seejärel vaatab kohtunik hambaid ja katsub teda (Kristi ütles, et Lorel on juba päris korralikud lihased). Ning maha pannes tuleb teha ka nö "up&down" liikumist ja seda siis samuti sellesse suunda kuhu kohtunik on ennast pööranud. Ning seejärel uuesti ootele rivi lõppu (teised peaksid siis vaikselt koguaeg edasi liikuma). Ootamisel ei ole vaja koeral lasta seista, kuna muidu väsib ta ära ja kohtunik nagunii ei vaata. Lisaks ei tohiks talle ka teisi käskluseid anda, kuna koer peab eristama näituserihmas olemist ning siis on ainukesed käsud "seisa" ja liikumiskäsk (mul vist polegi kindlat näituse liikumiskäsku). Lõpetuseks veel üks ring ning ongi kõik.

Pärast seda alustasime agility elementidega ning jooksime taaskord väikest rada, esialgu kolmest elemendist ning seejärel viiest elemendist koosnevat. Esimene oli tõke, tunnel, rõngas ning teine rõngas, tunnel, tõke, tunnel, rõngas. Lore jooksis radasid väga hästi ainult seda püsivust oli jälle vähe, et näiteks rõnga taga mind ootama jääda, pigem oleks tahtnud ikka kohe kiiruga jooksma minna. Lisaks harjutasime tõketel "kaheksat", ümber ühe poole hüppeid ning "out'i". Väga kiirelt ja usinalt jooksis ning hüppas tõketel. Pärast seda tahtsin proovida ka kiike nii, et Kristi laseb selle esialgu vaikselt alla ning õnnestumise korral ka suurema põrkega. Lore jaoks ei muutunud kiik (minu meelest) vähem lõbusaks ning soovis ikkagi suure hooga peale joosta, pigem ei tahtnud kiige pealt ära tulla. See oli ka viimane harjutus, mida tegime ning seejärel läksime jalutama, koeri oli seekord kuidagi ekstra palju.


Esmaspäev, 3. august 2015

Ja puhkus ongi läbi...

Täna oli pärast puhkust esimene tööpäev, selle auks panin endale septembri alguseks uue nädalakese puhkust. Lore oli tänase tööpäeva jooksul vahepeal üsna segaduses - miks ei võiks nii ilusa ilmaga lihtsalt õues chillida?! Õues käies viskas ta ennast iga kord täiesti vedelaks, et jumala eest ei peaks kontorisse tagasi minema, ise oleks hea meelega täpselt sama teinud, aga kahjuks töö ootas.

Laupäeva hommikul läksime koos Liidia ja Love'ga agilityt Veskimetsa vaatama. Kristi jooksis taaskord nii Lumi kui ka Yes'iga ning Kadi Rutiga. Lore sai Love'i ja Cesariga mängida ning käitus üldjoontes ilusasti, vahepeal muidugi oli vaja oma iseloomu näidata ja ülbitses ka teiste koertega.

Pühapäeval tuli külla Marilin, kellega koos läksime parki jälle pildistama. Trikke proovisin ka teha, kuid kes see ikka viitsib niisama krõbinate pärast tsirkust mängida, kui on muudki tegemist eksole. Õhtul läksin Lorega pargitiirule ning tunnikese pärast liitusid ka Liidia ja Love, veidi hiljem ka Marilin oma väikese õega. Kuna õhtuseks jalutuskäiguks ma maiuseid kaasa võtnud ei olnud, siis ostsin poest kiiruga veidi juustu, millele koerad ära öelda ei suutnud.

Nüüd tulebki uut puhkust ootama jääda ning kohe-kohe hakkame uuesti ka koolis ja trennis käima. Paar päeva tagasi käisime Liidia ja Love'ga samuti Schnelli koertepargis ning proovisin Lorega kiike teha juba nii, et lasin kiige ka maha. Esimesel korral üsna vaikselt, see teda kuidagi ära ei ehmatanud ning suure hooga jooksis uuesti kiigele. Seejärel lasin juba kiigel ka "põrgata", ka see ei hirmutanud Loret õnneks ära ning oli korduvalt valmis uuesti kiigele jooksma, kes siis ei jookseks kui ei teaks, et kiige otsas saab ohtralt maiust.

Siin aga veidi photoshoot'i pilte:

Uus trikk "lehvita"

Lemmiktrikk 2x2 (iga päevaga muutub nõtkemaks ning kui maiuse veidi kaugemale (u 20 cm eemale)
 maha panen siis üritab Lore ikka nii, et harjutust ära lõpetama ei peaks, ehk siis kenasti seisab ka
kahel esimesel käpal ja jätab tagumised õhku) 
Marilin meisterdas väikese "rätiku" Lorele



Seisupilt 02.08.15
11.04.15 vs 02.08.15 - kes koera ära vahetas? :)