Müstiline ebatiinus

Mida aasta edasi, seda enam on Lorel probleemiks ebatiinus. Iga korraga natuke hullem.

Sel korral oli see aga täiesti hullumeelne.

Alustame algusest. Lorel hakkas jooksuaeg 19. juulil ning sel korral möödus see minu meelest üsna "valutult" ehk siis tujud olid normaalsed ning mingit erinevust tavalise olekuga ma ei märganud. Kuid septembris oli Lore külas Dora&co-l, kui mina käisin agility MM'i vaatamas. Koju jõudes (23.septembril) oli ta esimesel ööl otsustanud, et võtab kaissu ühe piiksuva muna ning niutsus seda lakkudes. Koheselt panin muna kappi ja elu läks edasi, mina arvasin, et sellega see piirdub. Mänguasjad, mida kutsikateks pidada olid silma alt ära, süüa andsin natuke vähem ja aktiivsust üritasin niivõrd kuivõrd tõsta. 

Aga Lorel olid omad plaanid ja ettekujutused.
3. oktoobri õhtul käitus Lore väga imelikult - oksendas, limpsas keelt, kõht 'kolises' ja paremaks üldse ei läinud. Andsin talle ühe Canikuri tabletti, et ehk natuke aitab. Lore oli väga kurb ja tujust ära, otsis lähedust ning üritas ka mind lakkuda. Käisin temaga õues, et äkki liikumine aitab, paneb seedimise tööle ja võib-olla on ka kõht lahti. Kuid ka see ei aidanud ning isegi muru ei tahtnud süüa, mida tavaliselt iivelduse ajal ikka ampsaks. Öö oli enamvähem rahulik, kuid kella ühe ajal oksendas ennast uuesti tühjaks ning nelja paiku iiveldas ning limpsas keelt.

04.10 hommikul oli kõht korras, kuid iiveldus ei jäänud järele, vaid läks järjest hullemaks. Seega hommikul jäin kodukontorisse ning keetsin talle riisi-kana. Samal ajal rääkisime Kristiga, et mõistlikum ikka minna kiiresti arstile. Arst ei soovitanud süüa anda enne kohale jõudmist ning seega oli ta kella 14ni nälgas. Arst katsus Lore üle ning tegi röntgeni, see näitas, et sooled on gaase täis, palavikku polnud, veri oli korras. Lisaks tehti oksendamise ja iiveldamise vastase ning maokaitse süstid. Lisaks saime kaasa maokaitse tabletid ning pre- ja probiootikumid.

"Te olete nõmedad" ehk Lore arstil

Arst kirjutas nii:
Ülevaatus: limaskestad roosad, palpeeritavad lümfisõlmed normaalsed, trahhea palpatsioonile ei reageeri, korra vaid neelatab, suuõõs nii palju kui õnnestus vaadata normaalne, kõht pehme palpatsioonil, ebatiinus-imetid kohevad. Temp 38.7C.

RGT abd: magu gaasitäiteline, jämesool gaasitäiteline, peensooles ebaühtlast gaasi jaotust. Röntgenkontrastset võõrkeha ei tähelda.

Vered: RBC 5.41, HKT 36.8, WBC 9.5, neu 6.3, PLT 277. CHEM10 ALP <18. CRP <1.0 Põletikunäitajad normipiires.

Koju jõudes oli Lore väga väsinud ja uimane, aga ka näljane. Seega sai ta natuke riisi-kana. Ta otsis hästi palju lähedust või siis lihtsalt langes pessa magama. Õhtul oli ka üks väiksem iivelduse hoog, kuid olukord siiski parem. Laupäevane päev möödus väga rahulikult, igal võimalusel läks ta pessa magama, aga söök maitses hästi ning enam ei oksendanud ega iiveldanud. Kuid Kristiga arutasime, et äkki on olukord siiski tingitud ebatiinusest. Tissid olid päris paistes, piima põhimõtteliselt voolas ning seetõttu tõi Kristi õhtul krae (sümptomid ka kattusid päris palju ebatiinusega).

6. oktoobri hommikul pakatas Lore energiast, tegi hoovis hulluringe ning mängis hästi. Samal päeval olid ka JRT meistrivõistlused, kus ta loomulikult kirjas oli. Ning kuna pidin jooksma ka Iso ja Veeraga, siis otsustasin, et Lore stardi osas vaatan jooksvalt tema enesetunde järgi. Ja kuna see oli suurepärane ning mingist loidusest ega iiveldamisest märki ei olnud, siis tegin temaga ka kaks rada nagu algne plaan oli (hüpperajal esimene koht, agilityrajal disklahv ning kokkuvõttes kolmandad!).

7. oktoobrist alates hakkas pidev kutsikate otsimine, kuna ta ise oma tisse lakkuda ei saanud krae tõttu. Vedas õhtul enda pessa katkise palli ning nuttis seal kõrval heldinult. Kui palli voodikasti peitsin, siis läks mänguasjade juurde uut otsima. Kuid sealt alates kolisid kõik mänguasjad kapi otsa pikemaks perioodiks (paar nädalat kindlasti). See aga ei tähendanud, et Lore öösel magamisega oleks tegelenud, nutmine oli palju mõistlikum tema arvates.
Paar päeva hiljem pärast trenne istus Lore diivani ees ja lihtsalt inises, kiunus ja käitus nagu pooletoobine. Kui ma tunni-kahe pärast olin valmis oma kõrvad maha saagima, siis hetk enne sain aru, et ta kiunub selle katkise palli pärast, mille ma ühel õhtul diivani voodipesukasti peitsin. Fun! Samal öösel istus ta oma pesa ääres, vaatas sisse ja lihtsalt kiunus. Seejärel otsustasime Kristiga, et laenan tema suuremat puuri ning panen koera ööseks kinni.

Ma olin juba peaaegu ise ka kindel, et meil kodus kuskil ikkagi mingid "nälgivaid kutsikaid" on..

"Mis paneb sind arvama, et meil nälgivaid kutsikaid kodus ei ole?"

15. oktoobril tuli Lorel ikka veel tissidest piima, õnneks hakkasid need nälgivad kutsikad ikkagi kaduma vaikselt. Kuid hakkasime muretsema, et tekib põletik vms. Seega arutasime erinevate arstidega, kuid kuna tissid ikkagi põletikuliselt paistes ei olnud ning väike progress oli taandumisel tekkinud, siis otsustasime uusi rohtusid, mis piima "kinni" paneksid, siiski mitte peale panna (need tekitavad iiveldust, oksendamist jms).

Kraest sai Lore lahti alles pärast 20. oktoobrit (täpset aega ei mäletagi). See siis tähendab, et see müstiline ebatiinus kestis KUU aega! Kuid alles paar päeva tagasi leidsin kapist ühe põhilise "kutsika", mida ta lakkuma hakkas ja mis sama kiirelt kappi tagasi kolis :)