Pühapäev, 28. veebruar 2016

Cesar Lorel külas

Cesar on käitunud nii tööl kui kodus väga-väga eeskujulikult. Lorel on sõna kuulmisega oluliselt suuremad probleemid kui Cesaril (st Cesaril ei olegi probleeme). Neljapäev ja reede sai ta proovida kontorielu ning olenemata sellest, et akendest on palju liikumist näha ning kontoris käib palju inimesi, siis ei ole Cesaril sellega absoluutselt mitte probleeme. Enamus inimestest ei tee ta väljagi, kes kontorisse tulevad ning kui mina kuhugi lähen siis ei trügi ta ka kaasa, kuigi teab, et kohvikus on söövad inimesed :). Kuna reedel oli kinos konverents, siis oli äratus 5:30, mõlemad koerad keeldusid öösel ärkamisest ning tulid pesadest välja alles siis kui ma olin juba pesemas käinud, söönud ja ennast valmis sättinud, seega said nad oma hommikusöögid ja läksimegi tööle. Hommikul oli fuajees palju korraldamist ja sättimist ning seetõttu said koerad korralikult varahommikul juba möllata ja inimesi rõõmustada. Pärast seda läksime Marilini juurde, kellel oli külas kaks amstaffi beebit, Lore ei arvanud sellest mitte midagi, tema arvates ei tohiks Marilinil selliseid kohmakaid külalisi olla. Cesar oli aga päris rõõmus ja sai isegi mängida.

Laupäeval käisime Marilini ja amstaffidega taaskord jalutamas ja kui tänaval kohtusime, siis oli Lore juba selle faktiga leppinud ning käitus väga hästi. Meil õnnestus ka tühja aedikusse minna, kus nad kõik neljakesi ringi jooksid ja mürgeldasid. Lore õnn oli aga täiuslik alles siis kui keegi talle lund näkku viskas.

Täna tulid linna Helen ja Leen kellega Kalamajas jalutuskäigu Tali poodi ette võtsime. Uksel oli silt koera ja südamega, seega otsustasime hulludega sinna sisse ka minna. Ütleme nii, et Lorel ja Leenul õnnestus kõik teised külastajad minema peletada. Helen korvas poele selle puudujäägi jalanõude ostmisega, seega müüjad pahased ei olnud. Pärast seda läksime Toompuiestee koerteparki, kus pidi olema Russellite "koosolek", ütleme nii, et Lore ja Cesar käitusid nagu kaks põrgulist, Leen aga nautis samal ajal teistega jooksmist. Meie mõõt sai aga siis täis kui aedikusse ilmus suur hulk "kindlasti mitte Russelleid", alustades bokseritest lõpetades mastiffitega, seega otsustasime sealt lahkuda. Lorel oli isegi paar hetke kui ta ühegi koeraga ei tõrelenud, need hetked olid siis kui ma talle lund viskasin. Tundub, et lume viskamisega unustab ta ka suurimad vaenlased ära - ehk suured võõrad koerad. Seega jalutasime veel Balti jaama, et Ingiridiga korraks kokku saada ning pärast seda tulimegi koju.

Natuke ka Cesari kommetest külas:

  • Diivanile ei tule ka siis kui Lore siia mõne kondi tema eest peitnud on.
  • Aias jookseb kenasti lahtiselt ringi ning kohe kui enda juurde kutsun, siis tuleb suure hooga. 
  • Linnas jalutades on ta päris kaval. Selleks, et iga maja nurga või posti peale lasta kasutab ta võimalust ette joosta ja siis veidi maha jääda. 
  • Kui linnas mõni koer vastu tuleb, siis on mõlemad korralikult turjad püstiselt tõrelemas (musklid on mul varsti väga tugevad). 
  • Lore puur on parim mõnusaks uinakuks, enda puurist ei taha ta midagi kuulda.
  • Lorega mängib ainult siis kui Lore alustab ja väga tähelepanu nõuab. Urinat kuuleb selle käigus ainult Lore suust. 
  • Cesar on kõigi inimeste suur sõber. 

Pildimaterjali külaskäigust ka: 





























Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar