Teisipäev, 9. juuni 2015

Õnnetus ei hüüa tulles...

Täna kella 6 paiku õhtul käisime paari sõbra ning nende koeraga koolimetsas jalutamas. Kahjuks väga kaugele me ei jõudnudki, sest Lorega juhtus õnnetus. Nimelt astuti talle kogemata jala peale. Kogu mets vist kajas tema niuksumisest ning ta hoidis jalga koheselt väga imelikult krampis. Võtsin ta sülle ning ta rahunes koheselt õnneks maha. Seejärel vaatasin ta jalga ja katsudes niuksus väga kurvalt. Sain koheselt aru, et midagi kiiresti mööduvat see ei ole. Alguses proovisin helistada Kristile, et nõu küsida, aga ta ei võtnud vastu. Seejärel helistasin Viimsi loomakliinikusse, kus öeldi, et kui kohe kohale läheme, siis saavad nad ta üle vaadata. Sõitsime kiiresti kohale ning seal panin ta esimest korda ka maha ning ta hoidis jalga ikkagi väga kramplikult üleval. Tööl oli Kadi, kes ta üle vaatas ning röntgeni teha otsustas. Lorele tehti ka kerge narkoos, et pildi ära teha saaks. Mind saadeti ette ruumi istuma ning ootama. Mõne aja pärast tuli Kadi tagasi ning ütles, et pildil murdu näha ei olnud, kuid ütles ka, et talle siiski ei meeldi, kuidas Lore oma jalga hoiab. Alguses ta arvas, et puusast võis jalg paigast ära olla, kuid pildil seda samuti näha ei olnud. Seega saatis ta meid koju koos valuvaigistite ja röntgenipildiga ning ütles, et kui Lore hommikul samuti jalga kramplikult hoiab, siis peame ortopeedi juurde minema.


Nüüd on Lore vahepeal juba narkoosist kosunud ning andsin talle veidi süüa kanasüdameid, krõbinate ja puljongiga, sõi väga isukalt, isegi nii isukalt, et kui Ott kapi pealt kanasüdameid varastas, siis Lore proovis mu sülest põgeneda, et saaks aidata neid hävitada. Kadi ütles ka, et kui ta liiga innukalt liikuda ja joosta üritab õhtul, siis seda tuleks takistada ja näiteks puuri panna, lisaks tuleks teda teki sees soojas hoida, kuna narkoosist ärkamise tõttu on tal nagu pohmell ja seetõttu võib ta veidi niuksuda. Niuksus ta ainult korra kui ma Kristiga telefoniga rääkisin ja joosta ta ka üritanud ei ole (v.a see hetk kui oli kanasüdameid vaja hävitada koos Otiga, mida ma ei lasknud ja Ott jõudis kõik üksi ära süüa), praegu magab mu süles rahulikult ja enam ei taha isegi teki all soojas olla. Kutsikakool jääb ilmselt homme ära, samas kui ta hommikul juba korralikult liigub, siis kooli juurde tahaksin igaks juhuks ikkagi minna, kasvõi selleks, et Kadi korraks üle vaadata saaks ta.

Teadsin, et pean ise võimalikult rahulikuks jääma, et ka koer rahulik oleks. Lisaks oli minu ülesanne seekord ka teised maha rahustada, sest nemad said suure šoki sellest, et kutsikale peale astuti. Samas ei tohi kedagi selles ka süüdistada (kuigi tean, et inimene, kes astus tunneb ennast väga süüdi), õnnetusi paraku keegi ette ei näe ja hüplev kiire kutsikas võibki kergesti ette jääda. Seekord oli eriti halb ka see, et seal kohas oli väga konarlik, ehk siis mitu ebasoodsat olukorda oli korraga. Nüüd siis tulebki rahulikult ravida ja lasta kosuda ning loota, et kõik saab kiiresti korda.

Lõpetuseks ka üks tore video hommikust, milles Lore kohtub esmakordselt dinosaurusega, lisaks sai ta jälle natuke kuulsamaks: https://www.facebook.com/goworkabit/videos/vb.206636172841242/424688871035970/?type=1&theater

2 kommentaari: