Jälle haigusest..

Hommik algas väga hästi, sest Lore kõht oli oluliselt parem kui varem. Seega olin juba väga õnnelik ning Lore tuju oli samuti hea nagu alati. Õnn kestis aga ainult umbes kella üheni päeval. Kui otsustasime minna välja sööma, kuna koer oli samuti heas tujus ning parasjagu ärkvel, siis võtsin ka tema kaasa (Reval cafes on koerad lubatud). Õues oli üks laud vaba ning läksimegi sinna istuma. Mina sain oma salati kohe kätte ning alustasin söömist, Maris hoidis samal ajal koera, kuna ma ei tahtnud teda maha panna (äkki leiab mingeid toidupalakesi vms). Ühel hetkel ütles aga Maris, et Lore vist tahab väga maha minna, lubasin panna. Siis aga ütles, et koer on väga kummaline, et äkki tahab häda teha vm. Seda ma aga ei uskunud, kuna kõik hädad olid tehtud. Kükitasin koera juurde maha ning vaatasin, et ta hakkab kohe-kohe oksendama. Läksin terrassilt ära teistest sööjatest eemale ning kohe kui koera maha panin, siis ta oksendas taaskord kogu oma hommikusöögi välja. Kusjuures iga kord on ta tahtnud väga isukalt oma okset ära süüa. Õnneks oli mul taskus kilekott, kuhu sisse selle ära korjasin. Söömine jäi mul seejärel suhteliselt pooleli (natuke sain veel süüa) ning läksin temaga eemale murule, Maris käis veel poeski ära ning seni ootasime ja Lore jooksis ning mängis murul. Tundus, et enesetunne on taaskord parem.

Kontorisse tagasi minnes oli Lore aga üsna rahulik, vaikne ning pisut ärevil (ühesõnaga käitus täiesti teisiti), ilmselt oli enesetunne taas halvenenud. Terve ülejäänud päeva ei maganud ta korralikult, vaid iga kord kui mina püsti tõusin ja kuhugi läksin, siis ta järgnes mulle (muidu ta nii ei tee, pigem mõnuleb niisama oma vaibal või pesas). Õues käies oli koer iga kord nagu vahetatud, pigem rõõmus ja lippas murul ringi. Kui kino peal ringi käisime, siis oli samuti mureliku olekuga ning tuli vaikselt minuga kaasa, mitte ei jooksnud fuajees ringi nagu tavaliselt. Pärast tööd koju minnes käisin temaga ka pargist läbi, kus veidi kooliks harjutasime (see nädal oleme liiga vähe harjutada saanud kahjuks) ja jalutasime. Kuna aga samal ajal hakkas vihma sadama, siis hakkasime vaikselt kodu poole minema. Kodus magas Lore pikalt väga rahulikult ning tundub, et see aitas ka enesetunde paranemisele kaasa. Õhtul oli Lore jälle rõõmus ja aktiivne ning mitte ainult õues, vaid ka toas (hakka või arvama, et talle ei meeldi enam tööl käia).

Päeval olin ise juba väga mures tema pärast, kuid nüüd on jälle süda rohkem rahul nähes õnnelikku koerakest. Kristi nõuande kohaselt andsin ülejäänud päeva jooksul korraga vähem süüa, kuid tihedamini kui tavaliselt. Ei teagi kuidas homme tegema peaks, sest kutsikakool on ning pikalt süüa anda ei tohiks. Kooli jaoks valmistasin seekord kaasa keedetud kanafileed ning kanamagusid. Kanatükikestega andsin talle ka ussirohu ära, kui eile krõbistas ta rõõmsalt tableti ära nagu oleks maiust andnud, siis täna sülitas tabletitükid suust välja ning sõi ära ainult kana. Lõpuks õnnestus siiski kavalusega ka tablett sisse sööta. Jälle loodan, et homme on parem päev ning kogu toit jääb sisse ning Lorekese enesetunne ka hea. Juhul kui ta hommikul heas tujus ei ole, siis teen kodus tööd, Martinil selle vastu kindlasti midagi ei ole ning ilmselt probleemi pole.