Pühapäev, 1. november 2015

Nädala kokkuvõte

Juba päris mitu päeva olen saanud ühelt blogifännilt küsimusi, kus on trenni postitus? Olen seda ajapuuduse ja teisipäevaste "naljade" pärast kõvasti edasi lükanud. Peaaegu oleksingi juba ära unustanud, mis vaatemängu Lore kõikidele pakkus.

Alustan algusest.. jõudsime üsna vara kohale ning saime Liidiaga metsas päris korralikke ringe teha. Trenni algus oli täitsa ilus - soojendus, slaalom ja esimese raja algus olid paljulubavad, aga ühel hetkel hakkas Lore midagi täiesti jaburat korraldama. Tema suur sisemine pubekas lõi välja ja rada joostes otsustas hakata oma asjadega tegelema - nuuskimine, järsud seisakud ja allumatus on põhilised märksõnad. Teda absoluutselt ei huvitanud, mida mina temalt ootasin. Nataljale aga see nali samuti ei meeldinud ning ütles, et tegemist on kuulekuse probleemiga. Seega kui Lore taaskord keeldus minu kutse peale juurde tulemast, otsustas Natalja võtta elementide numbrid ning nendega koera hirmutama hakata. Seega loopis tema neid numbreid tema poole ning samal ajal kutsusin mina Loret. Esimese hooga vaatas Lore, et mis tore asi see nüüd tema juurde lendas, teisel korral kui number vastu teist lendas tekkis väike kahtlus, et äkki polegi nii tore? Kolmandal korral kui see number teda riivas, siis otsustas, et õigem on ikka minu juurde tulla ning Natalja käskis kratist kinni võtta ja puuri panna. Kui Lore puurist välja lasin, siis pidin temaga natuke ringi jalutama ja sõna "siia" mõjus juba väga kiirelt. Seega väike töövõit. See aga ei tähendanud, et see oleks tema sisemise pubeka päris maha rahustanud. Järgmisel rajal otsustas ta aga keelduda tunnelisse minekust. Seega ütles Natalja, et teda tunnelisse järjest mitu korda saadaksin ning vaikselt sai ta aru, et nalja teha trenni ajal ei tasu. Teisipäevane trenn mööduski rohkem Lore tujude vastu võitlemisega. Lisaks palus Natalja, et koertega mängiksime ja jällegi ei olnud Lore sellest kunstlambanahast väga huvitatud, kuigi muidu meeldib talle see väga (kuigi kasutangi seda peamiselt trennis).

Kolmapäevases trennis oli Lore ära vahetatud ning naljad olid tahaplaanile jäänud. Lisaks oli kogu trenniplats meie päralt, kuna Natalja tegi teistega trenni juba sees. Kristi tegi meile kaks erinevat rada, mida jooksime ning need tulid täitsa okeilt välja, kui ma ise soperdanud poleks vahepeal. Arvestades pubekate püsivusega, siis harjutasime ka seda üsna pikalt ja nii püsis Lore täitsa hästi. Ulmeline ongi see, kuidas ta trennis tõkke taga ei suuda ootama jääda, kuigi kodus oleme seda väga palju harjutanud ja tuleb ka väga hästi välja. Seega asi ei ole trenniplatsil selles, et ei saaks sellest käsust aru, pigem ongi probleem tahtmises.

Saigi nüüd see negatiivne jutt kirja.. nüüd aga paremad asjad. Täna käisime suure kambaga Juminda poolsaare matkarajal (täpset nime ei mäleta) ning koertel oli lõbu laialt. Parklas oli päris palju autosid, aga rajal ei näinud me ühtegi võõrast vastu tulemas. Lore nautis kogu päeva täiega ning tema mitme tunnine uni annab märku ka päris suurest väsimusest. Lisaks käisime ka eile jalutamas Liidia ja Love'ga Kadrioru pargis, kus koerad said lehtedes mängida ja palli järel joosta. Nädalavahetus oli Lorel igatahes korda läinud. Järgmise nädalavahetuse kokkuvõttena saab tõenäoliselt lugeda taaskord külalispostitust Helenilt, kuna mina lähen Rootsi ja Lore Leenule Viimsisse külla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar