Eelmine nädal oli Lorel üsna vaikne, kuna taaskord kimbutas köha. Seetõttu jäid ära ka trennid. Kolmapäeval andsin talle ka ussirohtu, mis tekitas veel hullema köha (kuigi eelmine hakkas vaikselt juba leebuma). Paar tundi pärast rohu andmist tekkis nii hull reaktsioon, et Lore käis ringi ja köhis ja läkastas ainult. Seega tundub, et vaikselt on tihedate köhahoogude põhjus teada (nüüd saab ainult loota, et teist sorti ussirohi seda reaktsiooni ei tekita).
Neljapäeval oli kinos eksklusiivne Star Warsi esilinastus ning sel korral sai ka Lore näidata, kuidas käituda oskab. Seega veetis ta vastuvõtu samuti rahva seas ning sai seal ka vaikselt käest oma õhtusöögi kätte. Ära tuleb märkida, et Lore oli ilma rihmata ja käitus väga eeskujulikult, teda ei häirinud absoluutselt suur rahvamass, ega paljud paid, vaid käis mul kõrval ja ootas suurepäraselt kui kellegagi suhtlesin või mingi vajalik tegevus ära teha tuli. Super tubli!
Reedel võtsime aga taaskord ette Soome mineku ning pärast tööd jalutasimegi sadamasse, kus ootasid meid minu tädi ja tädipoeg. Laevas käis enamikel inimestel pidu täie hooga, seega rahu ja vaikus olid ülehinnatud. Mis loomulikult tähendas ka seda, et koer oli pidevalt tähelepanu keskpunktis. Soomes ootas meid sadamas juba minu ema, kelle juurde sammud seadsimegi. Laupäev oli jõulushopingu päev ning kahjuks ei olnud võimalik Loret koju jätta, mis tähendas tema jaoks taaskord rahvamasse, õnneks ei olnud üheski poes koer kellegi jaoks probleem, kuigi lõpuks oli Lore sellest suurest möllust nii väsinud, et vedasin teda mitmes poes süles ning tema lihtsalt magas. Õhtul oli vaikne saunaõhtu ning pühapäeval suundusimegi juba Tallinna poole tagasi. Seekord otsustasime võtta ka kajuti, kus oli mugavam nii meil kui ka Lorel.
Tänane päev oli samuti rahulikum, kuna mulle tuli külla sõbranna, seega Lore jaoks taaskord igav üritus. Kui õhtul trikitamise peale süüa andsin, siis oli ta nii äksi täis, et kui kausi välja võtsin, siis algas kohe kiunumine, see jätkus ka siis kui mõni paus sisse tekkis. Ootan juba, milline hoog tal trennis olla võiks homme :)
teisipäev, 22. detsember 2015
pühapäev, 13. detsember 2015
Kolmapäevane trenn ja nädalavahetus
Kolmapäeval kirjutas Kristi, et tema on haige ning trenn jääb ära. Enne seda oli mul juba Tiinaga kokku lepitud, et lähen seekord nendega trenni. Seega uurisin Tiina käest, kas temal on siiski plaan minna, kuna neil on tavaliselt kella 7st SK. Temal oli veel plaan jõus, seega otsustasin ka ise minna. Seega võtsid nad mu Swedbank'i juurest enne viite peale, ilm on päris kohutav. Alustuseks tegime tunnise jalutuskäigu ning seejärel läksime trenni. Lisaks tuli ka teine Tiina, kes Tessa tubli saavutuse eest ka kooki tõi. Alustuseks jooksid rada Tiinad oma koertega ning kui nemad juba piisavalt väsinud olid, siis tõin ka Lore välja ja tegime Tiina juhiste järgi kergemaid rajalõike. Lisaks tegin ka poomi ning Tiina juhtis tähelepanu, et Lore jookseb poomi hooga ainult siis kui mina kõrval lidun ning võiksin proovida nii, et jään ise taha poole. Kui Lore teadis, et märgi peal ootab maius siis jooksis kiiresti lõpuni ja jäi mind ootama sellise näoga, et kuhu sa nüüd jääd siis. Lisaks tegime ka slaalomit kolme kaarega ning Tiina ütles, et Lorel tuleb päris kenasti ka see välja ning tekib õige rütm jooksmisel. Proovisin ka rajalõike koos tunnelitega ning probleeme ei olnud. Seejärel läks Tiina SK trenni ning mina jäin erinevaid asju harjutama. Kuna sinise tunneliga oli teisipäeval probleeme, siis alguses mõtlesin, et ei hakkagi vihmaga seda proovima, kuid Natalja soovitas siiski ka seda teha. Alustuseks tegingi ainult sellesse tunnelisse saatmist ning tuli päris okeilt välja, seejärel proovisin koos mõne tõkke ja rõngaga ning taasord tuli kenasti välja. Vahepeal käisin Lorega ka hallis sees tunnelit ja kiike harjutamas ning mõlemad sujusid väga kenasti. Seejärel viisin Lore natuke autosse puhkama ning umbes 15 minutit enne SK lõppu tõin ta uuesti välja samasid rajalõike jooksma. Trenn oli seekord jällegi päris korralik, kuigi enamasti tegin seda üksinda. Pärast trenne tegime veel metsatiiru ning Lore oli juba päris väsinud, kuid Fridaga sai natuke siiski veel möllata. Kuigi Lore arvates oli jalutuskäik üsna igav, kuna peale Frida, kes vahepeal kiusamas käis, teiste koertega suuremat möllu teha ei saanudki.
Neljapäeval oli minul töö juures jõulupidu ning otsustasin, et Lore jääb Otiga koju. Kuna pidu oli päris meeleolukas, siis oli see kindlasti õige otsus. Reede oli üsna vaikne päev, kuna puhkasin peost ning õnneks Lorele piisas tööl käimisest ning pikemat jalutuskäiku ette ei võtnudki. Laupäeval tulid Helen&co linna ning käisime vanalinnas jalutamas, päris mõnus jõulu meeleolu oli, kuigi rahvast oli väga palju. Seejärel suundusime Kristiine juurde mu sõbrannale vastu ning seejärel koju sushit valmistama. Selleks ajaks läksid Helen&co koju tagasi (või linna peale, ega ma täpselt ei teagi).
Pühapäevaks oli Heleniga plaan minna kuusejahile ning nad tulid meile järele Kosmose juurde, et sealt puur võtta. Seejärel läksimegi kuusejahile ning edasi Heleni juurde, et koerad ja kuusk ära viia ning poodi sushi jaoks taaskord kraami tooma. Seega hakkasin mina sushit valmistama ja nemad Sandriga piparkoogimaja küpsetama. Lore sai Heleni juures veidi "piinapingis" ka aega veeta küünelõikuse ja kasuka nuppimise näol. Ega ta ülevoolavat rõõmu selle üle välja ei näidanud. Aga keegi ei küsinud tema käest ka :). Koju jõudes oli koer nii väsinud, et keeras kohe magama ära.
Neljapäeval oli minul töö juures jõulupidu ning otsustasin, et Lore jääb Otiga koju. Kuna pidu oli päris meeleolukas, siis oli see kindlasti õige otsus. Reede oli üsna vaikne päev, kuna puhkasin peost ning õnneks Lorele piisas tööl käimisest ning pikemat jalutuskäiku ette ei võtnudki. Laupäeval tulid Helen&co linna ning käisime vanalinnas jalutamas, päris mõnus jõulu meeleolu oli, kuigi rahvast oli väga palju. Seejärel suundusime Kristiine juurde mu sõbrannale vastu ning seejärel koju sushit valmistama. Selleks ajaks läksid Helen&co koju tagasi (või linna peale, ega ma täpselt ei teagi).
Pühapäevaks oli Heleniga plaan minna kuusejahile ning nad tulid meile järele Kosmose juurde, et sealt puur võtta. Seejärel läksimegi kuusejahile ning edasi Heleni juurde, et koerad ja kuusk ära viia ning poodi sushi jaoks taaskord kraami tooma. Seega hakkasin mina sushit valmistama ja nemad Sandriga piparkoogimaja küpsetama. Lore sai Heleni juures veidi "piinapingis" ka aega veeta küünelõikuse ja kasuka nuppimise näol. Ega ta ülevoolavat rõõmu selle üle välja ei näidanud. Aga keegi ei küsinud tema käest ka :). Koju jõudes oli koer nii väsinud, et keeras kohe magama ära.
teisipäev, 8. detsember 2015
Nädala kokkuvõte + uue nädala algus
Piinlik lugu, taaskord pole nii pikalt kirjutanud. Asi pole selles, et midagi juhtunud ei ole, pigem vastupidi...
Alustame eelmise kolmapäeva trenniga. Teisipäevane trenn jäi ära, kuna Liidia oli haige ning Lorele oli väike puhkus samuti kasulik. Kolmapäeval läksime trenni taaskord Kadi ja Annaga ning alustuseks vaatasime väikest rada ja harjutasin Lorega püsivust. See tuleb juba täitsa okeilt välja, kuigi jooksuks tõmbab motti pigem maha. Lisaks tegin Lorele soojendust ning enne trenni viisin veel 15 minutiks autosse puhkama. Samal ajal õppisin ise suurt rada. Trenn läks täitsa hästi, kuigi Lore jaoks on saanud üks tunnel väikseks takistuseks, kuhu esimesel korral läheb kenasti, hiljem hakkab aga viilima. Lisaks radade jooksmisele tegime ka A-tõket, slaalomit (kolme võrguga), poomi ja kiike. Slaalomis näitas Kristi uut nippi, mis töötas suurepäraselt ning Lore hoog oli väga hea. Pärast trenni tegime ka ühe väikese jalutuskäigu.
Reedel sõitsime Lorega maale. Koera jaoks on see justkui paradiis. Saab õues rahulikult endale sobival ajal ringi jalutada ja oma toimetusi teha. Eriti põnev oli pimedas kui tuul ulub ja ümberringi on vaikus. Lisaks sellele sai Lore liiga palju süüa. Nimelt arvab mu vanaema, et vaene koer saab süüa ainult trikkide eest ning siiski ainult krõbinaid. Seega hommikul kui ma ärkasin hiljem kui Lore ja talle söögikaussi ette pannes vaatas ta tühja pilguga sööki ja jalutas minema! Esimene kord ajaloos kui selline asi juhtub. Muidugi vastas alguses vanaema, et tema pole koerale midagi andnud, kuid lõpuks tunnistas üles, et eks ma natuke ikka andsin talle liha ja vorsti. Õhtuks oli Lore söönud ilmselgelt liiga palju, et isegi oksendas. Siis keelasin totaalselt igasuguse lisatoitmise ära. Selle peale sain teada, et eks need tõukoerad on ikka "nõrgukesed", kohe kui uut toitu saavad tekivad seedehäired. Reaalsus on aga see, et koer oli saba otsast nina otsani täis söödetud liiga rasvast toitu, millega harjunud ei ole. Maal on lisaks ka vanaema koer, kes on harjunud kogu tähelepanu endale saama, seega kisas ta iga kord kui Lore vanaemale, vanaisale või tädile liiga lähedale läks. Seega läks ka Lore äksi täis ja hakkas urisema. Seetõttu ütlesin, et iga kord kui Lotte kellegi süles karjuma hakkab tuleb ta koheselt maha panna, et aru saaks, et see ei ole okei. Õnneks see töötas ning lõpuks sai ta aru, et nii need asjad ei käi. Natuke pidin selleks aga teisi "hirmutama" öeldes, et Lore ei ole enam loll titt, vaid lõpuks võib teise koera peale liiga kurjaks saada, sellise käitumise peale. Seda õnneks ei juhtunud, kuid ega see kisamine okei pole. Lore käitub õnneks selle koeraga väga viisakalt ning on ikkagi sõber.
Pühapäeva hommikul tulime üsna varakult tagasi ning seetõttu oli meil võimalus minna ka Jack Russelite agility meistrivõistluseid vaatama Tako halli. Alguses oli Lorel vaja mõnele koerale (näiteks Lukale) sitasti öelda, kuid keelamise peale õnneks leebus. Võistlustel saime meiegi radu õppida ning pärast jookse ka veidi harjutada. Pärast võistluseid läksime kooli juurde metsa jalutama, seega õhtuks oli Lore päris väsinud. Siis aga märkasin, et Lorel hakkas jooksukas! Seega esimese jooksuka alguseks võib lugeda 6. detsembrit.
Esmaspäeval oli meil taaskord joonistamine ning enne seda said Lore ja Leen õues veidi möllata ning ilmselgelt läks möll sees edasi. Seega enamuse aja kui meie joonistasime tegidki koerad pidevalt tsirkust. Pärast seda läksin Solarisse jätsijahile ning jalutasime koju.
Täna oli Lorel kodune päev ning õhtul läksime trenni. Teavitasin ka Nataljat jooksukast ning ta soovitas püksid jalga panna, et koer nendega harjuks. Loret ei seganud need praktiliselt üldse. Sellegi poolest oli ta peamine tähelepanu aga nuuskimisel. Radade jooksmisel oli alguses kõik ok, hiljem aga hakkas sinine tunnel taaskord takistuseks muutuma ning vahepeal harjutasimegi ainult seda. Pikka rada me aga kahjuks joosta ei saanudki (jooksime ainult kaks poolikut), Lore jaburdamise pärast. Vahepeal käisime aga hallis sees slaalomit ja kiike harjutamas ning need läksid täitsa hästi. Pärast trenni rääkis Natalja natuke jooksukast ja valetiinusest. Nimelt peaks jooksuka ajal enne trenni hommikul poole vähem süüa andma, et motivatsioon suurem oleks ja koeral ei tohi lasta nuuskida, pigem peaks platsil ühe harjutuse pealt teisele minnes koera sülle võtma, et tal poleks võimalust nuuskima hakata. Lisaks ütles ta, et enne lendstarti teen ma valesti seda, et annan koerale maiust ning siis stardin, pigem tuleks lihtsalt maiust näidata ning siis startida. Libatiinuse aega peaks arvestama nii, et põhimõtteliselt 75 päeva (+-2) hiljem peaks olema see aeg. Seega on koer rahulikum, kuigi pigem tuleks anda rohkem tegevust ning söögiks peaks olema valguvaesem toit. Lisaks peaks ära korjama kõik väiksed piiksuvad mänguasjad, sest muidu võib koer mõne neist nö ära lapsendada ja arvata, et see on tema kutsikas. Loodetavasti kirjutasin nüüd kõik asjad üles, millest Natalja mulle rääkis...
Alustame eelmise kolmapäeva trenniga. Teisipäevane trenn jäi ära, kuna Liidia oli haige ning Lorele oli väike puhkus samuti kasulik. Kolmapäeval läksime trenni taaskord Kadi ja Annaga ning alustuseks vaatasime väikest rada ja harjutasin Lorega püsivust. See tuleb juba täitsa okeilt välja, kuigi jooksuks tõmbab motti pigem maha. Lisaks tegin Lorele soojendust ning enne trenni viisin veel 15 minutiks autosse puhkama. Samal ajal õppisin ise suurt rada. Trenn läks täitsa hästi, kuigi Lore jaoks on saanud üks tunnel väikseks takistuseks, kuhu esimesel korral läheb kenasti, hiljem hakkab aga viilima. Lisaks radade jooksmisele tegime ka A-tõket, slaalomit (kolme võrguga), poomi ja kiike. Slaalomis näitas Kristi uut nippi, mis töötas suurepäraselt ning Lore hoog oli väga hea. Pärast trenni tegime ka ühe väikese jalutuskäigu.
Reedel sõitsime Lorega maale. Koera jaoks on see justkui paradiis. Saab õues rahulikult endale sobival ajal ringi jalutada ja oma toimetusi teha. Eriti põnev oli pimedas kui tuul ulub ja ümberringi on vaikus. Lisaks sellele sai Lore liiga palju süüa. Nimelt arvab mu vanaema, et vaene koer saab süüa ainult trikkide eest ning siiski ainult krõbinaid. Seega hommikul kui ma ärkasin hiljem kui Lore ja talle söögikaussi ette pannes vaatas ta tühja pilguga sööki ja jalutas minema! Esimene kord ajaloos kui selline asi juhtub. Muidugi vastas alguses vanaema, et tema pole koerale midagi andnud, kuid lõpuks tunnistas üles, et eks ma natuke ikka andsin talle liha ja vorsti. Õhtuks oli Lore söönud ilmselgelt liiga palju, et isegi oksendas. Siis keelasin totaalselt igasuguse lisatoitmise ära. Selle peale sain teada, et eks need tõukoerad on ikka "nõrgukesed", kohe kui uut toitu saavad tekivad seedehäired. Reaalsus on aga see, et koer oli saba otsast nina otsani täis söödetud liiga rasvast toitu, millega harjunud ei ole. Maal on lisaks ka vanaema koer, kes on harjunud kogu tähelepanu endale saama, seega kisas ta iga kord kui Lore vanaemale, vanaisale või tädile liiga lähedale läks. Seega läks ka Lore äksi täis ja hakkas urisema. Seetõttu ütlesin, et iga kord kui Lotte kellegi süles karjuma hakkab tuleb ta koheselt maha panna, et aru saaks, et see ei ole okei. Õnneks see töötas ning lõpuks sai ta aru, et nii need asjad ei käi. Natuke pidin selleks aga teisi "hirmutama" öeldes, et Lore ei ole enam loll titt, vaid lõpuks võib teise koera peale liiga kurjaks saada, sellise käitumise peale. Seda õnneks ei juhtunud, kuid ega see kisamine okei pole. Lore käitub õnneks selle koeraga väga viisakalt ning on ikkagi sõber.
Pühapäeva hommikul tulime üsna varakult tagasi ning seetõttu oli meil võimalus minna ka Jack Russelite agility meistrivõistluseid vaatama Tako halli. Alguses oli Lorel vaja mõnele koerale (näiteks Lukale) sitasti öelda, kuid keelamise peale õnneks leebus. Võistlustel saime meiegi radu õppida ning pärast jookse ka veidi harjutada. Pärast võistluseid läksime kooli juurde metsa jalutama, seega õhtuks oli Lore päris väsinud. Siis aga märkasin, et Lorel hakkas jooksukas! Seega esimese jooksuka alguseks võib lugeda 6. detsembrit.
Esmaspäeval oli meil taaskord joonistamine ning enne seda said Lore ja Leen õues veidi möllata ning ilmselgelt läks möll sees edasi. Seega enamuse aja kui meie joonistasime tegidki koerad pidevalt tsirkust. Pärast seda läksin Solarisse jätsijahile ning jalutasime koju.
Täna oli Lorel kodune päev ning õhtul läksime trenni. Teavitasin ka Nataljat jooksukast ning ta soovitas püksid jalga panna, et koer nendega harjuks. Loret ei seganud need praktiliselt üldse. Sellegi poolest oli ta peamine tähelepanu aga nuuskimisel. Radade jooksmisel oli alguses kõik ok, hiljem aga hakkas sinine tunnel taaskord takistuseks muutuma ning vahepeal harjutasimegi ainult seda. Pikka rada me aga kahjuks joosta ei saanudki (jooksime ainult kaks poolikut), Lore jaburdamise pärast. Vahepeal käisime aga hallis sees slaalomit ja kiike harjutamas ning need läksid täitsa hästi. Pärast trenni rääkis Natalja natuke jooksukast ja valetiinusest. Nimelt peaks jooksuka ajal enne trenni hommikul poole vähem süüa andma, et motivatsioon suurem oleks ja koeral ei tohi lasta nuuskida, pigem peaks platsil ühe harjutuse pealt teisele minnes koera sülle võtma, et tal poleks võimalust nuuskima hakata. Lisaks ütles ta, et enne lendstarti teen ma valesti seda, et annan koerale maiust ning siis stardin, pigem tuleks lihtsalt maiust näidata ning siis startida. Libatiinuse aega peaks arvestama nii, et põhimõtteliselt 75 päeva (+-2) hiljem peaks olema see aeg. Seega on koer rahulikum, kuigi pigem tuleks anda rohkem tegevust ning söögiks peaks olema valguvaesem toit. Lisaks peaks ära korjama kõik väiksed piiksuvad mänguasjad, sest muidu võib koer mõne neist nö ära lapsendada ja arvata, et see on tema kutsikas. Loodetavasti kirjutasin nüüd kõik asjad üles, millest Natalja mulle rääkis...
pühapäev, 29. november 2015
Nädala kokkuvõte ehk trenn ja köha
Esmaspäev ja teisipäev olid minul taaskord natuke kultuursemad, teatri ja pöffi näol. Teisipäeval vedas Lorel natuke rohkem, kuna siis tuli Leen talle pöffi ajaks külla, et aaretejahti mängida. Pärast pöffi said nad ka kiirel jalutuskäigul ära käia.
Teisipäevast trenni meil seekord ei olnud, kuna olime selle juba varem ette ära teinud. Kolmapäevasest trennist Liidia osa ei võtnud, seega sain kohale Kadi ja Annaga. Trennis oli Lore veidi hajevil, kuigi üldiselt jooksis päris okeilt. Kuna jõudsime juba kuueks platsile, siis saime päris pikalt erinevaid harjutusi teha enne radade jooksmist ning teiste jõudmist.
Kolmapäeva öösel hakkas aga Lore väga jubedalt köhima ning köhis julgelt mitu tundi järjest, väga väikeste pausidega. Iga kord kui ta hakkas pessa tagasi minema ja jõudis ennast vaevatuna kerra tõmmata, siis tuli uus köhahoog ja jällegi pidi püsti tõusma. Seega sättisin talle pesa ette ka suure saunalina, kuhu peale köhida (detailidesse pole vist vaja langeda, milleks see rätik vajalik oli). Hommikuks oli tal veidi parem, kuid siiski köhis mehiselt. Kristi soovitas anda joogiks lahjat kummeliteed (maha jahutatuna), mis neelusid rahustama peaks. Päeva jooksul oli asi veidi paranenud ning õhtul jäi Lore üksi koju kui meie kinno läksime. Kuna köha oli ikkagi üsna karm, siis soovitas Kristi helistada ka loomaarstile, mida ma reede hommikul ka tegin. Neljapäeva öösel kartsin, et taaskord tuleb unetu öö, kuid olukord oli siiski paranenud ja köhahooge oli oluliselt vähem. Reede hommik oli samuti paljulubav ning loomaarstiga konsulteerides tuli välja, et antibiootikume ei ole mõtet peale panna kui köha hullemaks ei lähe ning kui suust ja ninast kollast/rohelist tatti välja ei tule. Lisaks ütles ta, et sel aastal jäimegi veidi hiljaks vaktsiini tegemisega ning paljudel koertel ei jõudnud tekkida piisavat immuunsust kennelköha vastu, seega haigestusidki nii mõnedki koerad, kellel vaktsiin tehtud oli. Kuni tänaseni olen aga Loret nö vati sees hoidnud ning peale hommikuse kerge köhatuse pole päeva jooksul ühtegi kahtlast häält kuulnud. Seega võib loota, et sellest köhast sai ta taaskord lahti.
Teisipäevast trenni meil seekord ei olnud, kuna olime selle juba varem ette ära teinud. Kolmapäevasest trennist Liidia osa ei võtnud, seega sain kohale Kadi ja Annaga. Trennis oli Lore veidi hajevil, kuigi üldiselt jooksis päris okeilt. Kuna jõudsime juba kuueks platsile, siis saime päris pikalt erinevaid harjutusi teha enne radade jooksmist ning teiste jõudmist.
Kolmapäeva öösel hakkas aga Lore väga jubedalt köhima ning köhis julgelt mitu tundi järjest, väga väikeste pausidega. Iga kord kui ta hakkas pessa tagasi minema ja jõudis ennast vaevatuna kerra tõmmata, siis tuli uus köhahoog ja jällegi pidi püsti tõusma. Seega sättisin talle pesa ette ka suure saunalina, kuhu peale köhida (detailidesse pole vist vaja langeda, milleks see rätik vajalik oli). Hommikuks oli tal veidi parem, kuid siiski köhis mehiselt. Kristi soovitas anda joogiks lahjat kummeliteed (maha jahutatuna), mis neelusid rahustama peaks. Päeva jooksul oli asi veidi paranenud ning õhtul jäi Lore üksi koju kui meie kinno läksime. Kuna köha oli ikkagi üsna karm, siis soovitas Kristi helistada ka loomaarstile, mida ma reede hommikul ka tegin. Neljapäeva öösel kartsin, et taaskord tuleb unetu öö, kuid olukord oli siiski paranenud ja köhahooge oli oluliselt vähem. Reede hommik oli samuti paljulubav ning loomaarstiga konsulteerides tuli välja, et antibiootikume ei ole mõtet peale panna kui köha hullemaks ei lähe ning kui suust ja ninast kollast/rohelist tatti välja ei tule. Lisaks ütles ta, et sel aastal jäimegi veidi hiljaks vaktsiini tegemisega ning paljudel koertel ei jõudnud tekkida piisavat immuunsust kennelköha vastu, seega haigestusidki nii mõnedki koerad, kellel vaktsiin tehtud oli. Kuni tänaseni olen aga Loret nö vati sees hoidnud ning peale hommikuse kerge köhatuse pole päeva jooksul ühtegi kahtlast häält kuulnud. Seega võib loota, et sellest köhast sai ta taaskord lahti.
pühapäev, 22. november 2015
Nädala kokkuvõte
Taaskord on terve nädala blogis olnud igav liiv ja tühi väli, kuid nüüd siis panen nädala tegemised kirja..
16.11 - kutsikatel oli taaskord sünnipäev ning nüüd on nad juba 9-kuused! Väga varsti ei sobi enam neid koerakesi kutsikateks nimetadagi. Koerad isegi juba käituvad vaikselt nagu täiskasvanud koerad. Näiteks meeldib Lorele öelda teistele koertele, et ta ei ole mingi lihtsakene, vaid ikka "suur" ja kuri koer. See komme on küll väga nõme, kuid vaikselt saab ta juba aru, et viisakad koerad nii ei käitu. Lisaks on kolmest preilist kahel juba olnud ka esimene jooksukas, minu väike kutsikas on ainuke, kes veel seal maal ei ole.
Aga natuke ka esmaspäevast, mis taaskord tõotas Lorel tulla üsna igav tänu minu õhtusele joonistustunnile. Tema rõõmuks liitus aga joonistustunniga ka Helen, kes Leenu samuti kaasa võttis. Koerad said korraldada näitemängu kõikidele joonistajatele oma mänguga ning lõbu oli laialt, kui ei oleks nii palju keelamist olnud, et urisemine pole ok :)
17.11 - Natalja trenn - päeval oli Lore taaskord kodune ning õhtul seadsime sammud Liidia ja Love juurde, et minna trenni. Enne trenni tulid jalutama ka Kristi ja Helen, seega koerad said mõnusalt joosta. Seekord otsisin kapist ka ühe soki, mille sisse läks pihv. No ja see oli Lore jaoks küll mõnusaim mänguasi, mis motiveeris maiuse asemel pärast raja jooksmist. Radade jooksmine läks meil hästi, Lore hoog oli taaskord hea, vahepeal isegi liiga hea, et järele jõuaksin. Ka tuju oli tal väga hea, seega trenn oli ainult lust ja lillepidu.
18.11 - Hommikul tuli külla Love, et õhtul kiiremini trenni jõuaksime. Kahe koeraga tööle jalutamine oli mõnus, kui välja arvata hetked, mil nad arvasid, et rihma otsas kaklemine on väga ok. Siis vaatas üks naine küll mind sellise pilguga, et kuidas ma oma koeri ohjeldada ei suuda, et nad ei kakleks. Aga mind see väga ei morjendanud millegi pärast... Õhtul trenni minnes tegime ka kiire metsatiiru ning siis platsile. Saime koheselt minna ka väiksemat rada õppima ja koertega sooja tegema. Rajad olid piisavalt keerulised, kuid kuidagi moodi saime ikkagi hakkama. Lisaks oli Lore alguses väga ärevas meeleolus ning Kristi soovis näha, kuidas püsivus on, mille peale ütlesin, et seda pole. Aga Kristi arvas, et ma ise olen sama elevil meeleolus ja seetõttu Lore püsivus null ongi. Võtsime ennast Lorega kokku ja saime püsivust natuke harjutatud küll :)
19.11 - Käisime Lorega õhtul väiksel marsasõidul, et külla minna ühele sõbrannale. Lore võttis uues kohas aga eesmärgiks hakata otsima palakesi maast. Kuid üldiselt käitus väga kenasti.
20.11 - Lore jaoks oli õhtu igav, kuna mina käisin pöffil Kristi, Tiina, Kadi ja Marttiga. Film oli päris mõnus.
21.11 - Lore oli eilse igava päeva tõttu väga äksi täis ning õhtul pidi ta taaskord üksi kodus olema. Käisime päeval pargis ning koerteaedikus, kuhu lisandusid ka kaks beagle'it. Need tegelased tundusid Lore jaoks täitsa toredad ning eriti põnev oli jälgida nende tegevust kõrvalt. Sellegi poolest sai veidi siiski ka nendega mängida. Pärast seda läksime Falgi parki, kuhu tulid ka Helen&Co, kus koerad said veidi mängida ja ringi traavida ning seejärel võtsin Leenu ka kaasa ning koerad said pidžaamapidu pidada samal ajal kui meie taaskord Heleni, Kristi ja Tiinaga pöffile läksime.
22.11 - Päeval võtsid meid peale Helen&Co ning suundusime Pääsküla rabasse jalutama. Koerte ja Sandri jaoks oli lõbu laialt, kuna metsa all oli üsna palju lund. Tundus, et Lore tunnebki Sandrist rohkem rõõmu kui Leenust. Ühel hetkel koperdasin mina aga üsna nõmedalt ja nüüd on hüppeliiges pisut paistes. Loodetavasti aitab külma peal hoidmine ning paistetus alaneb kiiresti. Lisaks käisime ka Dineris söömas ja Horteses väiksel shoppingul. Praeguseks on Lore aga päris väsinult ennast pessa kerra tõmmanud.
16.11 - kutsikatel oli taaskord sünnipäev ning nüüd on nad juba 9-kuused! Väga varsti ei sobi enam neid koerakesi kutsikateks nimetadagi. Koerad isegi juba käituvad vaikselt nagu täiskasvanud koerad. Näiteks meeldib Lorele öelda teistele koertele, et ta ei ole mingi lihtsakene, vaid ikka "suur" ja kuri koer. See komme on küll väga nõme, kuid vaikselt saab ta juba aru, et viisakad koerad nii ei käitu. Lisaks on kolmest preilist kahel juba olnud ka esimene jooksukas, minu väike kutsikas on ainuke, kes veel seal maal ei ole.
Aga natuke ka esmaspäevast, mis taaskord tõotas Lorel tulla üsna igav tänu minu õhtusele joonistustunnile. Tema rõõmuks liitus aga joonistustunniga ka Helen, kes Leenu samuti kaasa võttis. Koerad said korraldada näitemängu kõikidele joonistajatele oma mänguga ning lõbu oli laialt, kui ei oleks nii palju keelamist olnud, et urisemine pole ok :)
17.11 - Natalja trenn - päeval oli Lore taaskord kodune ning õhtul seadsime sammud Liidia ja Love juurde, et minna trenni. Enne trenni tulid jalutama ka Kristi ja Helen, seega koerad said mõnusalt joosta. Seekord otsisin kapist ka ühe soki, mille sisse läks pihv. No ja see oli Lore jaoks küll mõnusaim mänguasi, mis motiveeris maiuse asemel pärast raja jooksmist. Radade jooksmine läks meil hästi, Lore hoog oli taaskord hea, vahepeal isegi liiga hea, et järele jõuaksin. Ka tuju oli tal väga hea, seega trenn oli ainult lust ja lillepidu.
18.11 - Hommikul tuli külla Love, et õhtul kiiremini trenni jõuaksime. Kahe koeraga tööle jalutamine oli mõnus, kui välja arvata hetked, mil nad arvasid, et rihma otsas kaklemine on väga ok. Siis vaatas üks naine küll mind sellise pilguga, et kuidas ma oma koeri ohjeldada ei suuda, et nad ei kakleks. Aga mind see väga ei morjendanud millegi pärast... Õhtul trenni minnes tegime ka kiire metsatiiru ning siis platsile. Saime koheselt minna ka väiksemat rada õppima ja koertega sooja tegema. Rajad olid piisavalt keerulised, kuid kuidagi moodi saime ikkagi hakkama. Lisaks oli Lore alguses väga ärevas meeleolus ning Kristi soovis näha, kuidas püsivus on, mille peale ütlesin, et seda pole. Aga Kristi arvas, et ma ise olen sama elevil meeleolus ja seetõttu Lore püsivus null ongi. Võtsime ennast Lorega kokku ja saime püsivust natuke harjutatud küll :)
19.11 - Käisime Lorega õhtul väiksel marsasõidul, et külla minna ühele sõbrannale. Lore võttis uues kohas aga eesmärgiks hakata otsima palakesi maast. Kuid üldiselt käitus väga kenasti.
20.11 - Lore jaoks oli õhtu igav, kuna mina käisin pöffil Kristi, Tiina, Kadi ja Marttiga. Film oli päris mõnus.
21.11 - Lore oli eilse igava päeva tõttu väga äksi täis ning õhtul pidi ta taaskord üksi kodus olema. Käisime päeval pargis ning koerteaedikus, kuhu lisandusid ka kaks beagle'it. Need tegelased tundusid Lore jaoks täitsa toredad ning eriti põnev oli jälgida nende tegevust kõrvalt. Sellegi poolest sai veidi siiski ka nendega mängida. Pärast seda läksime Falgi parki, kuhu tulid ka Helen&Co, kus koerad said veidi mängida ja ringi traavida ning seejärel võtsin Leenu ka kaasa ning koerad said pidžaamapidu pidada samal ajal kui meie taaskord Heleni, Kristi ja Tiinaga pöffile läksime.
22.11 - Päeval võtsid meid peale Helen&Co ning suundusime Pääsküla rabasse jalutama. Koerte ja Sandri jaoks oli lõbu laialt, kuna metsa all oli üsna palju lund. Tundus, et Lore tunnebki Sandrist rohkem rõõmu kui Leenust. Ühel hetkel koperdasin mina aga üsna nõmedalt ja nüüd on hüppeliiges pisut paistes. Loodetavasti aitab külma peal hoidmine ning paistetus alaneb kiiresti. Lisaks käisime ka Dineris söömas ja Horteses väiksel shoppingul. Praeguseks on Lore aga päris väsinult ennast pessa kerra tõmmanud.
pühapäev, 15. november 2015
Kohtumine rebasega vol.2
Alustuseks taaskord (peaaegu) Kristi targad sõnad: "Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..." "Võimalik," ütles rebane. "Maa peal võib igasuguseid asju näha..." "Oh, see polegi maa peal!" ütles väike prints. Rebane paistis olevat väga põnevil. "Kas see on teisel planeedil?" "Jah." "Kas sellel planeedil ka jahimehi on?" "Ei ole." "Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?" "Ei ole." "Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane...
Täna hommikul pakkisime ennast taaskord autodesse, et minna Kuusalusse Triinule külla. Seekord oli meid seal päris palju ja koeri muidugi veelgi rohkem. Enne kutsikaid said nii mõnedki teised koerad oma professionaalsust näidata ning peab tõdema, et ega kutsikad ka väga alla ei jäänud. Alustuseks läks kõige tublim karjuja Leen rebast vaatama ja ta oli täitsa kuri kohe! Puuri piilus seejärel ka Love ning samuti ütles paar halba "sõna" ning kutsikatest viimane oli Lore ning ka tema ei jäänud väga alla. Seejärel läks Leen urgu rebast taga ajama (eelmisel korral sellist prioriteeti neile ei pakutud). Ka Love uuris urus ringi ning taaskord näitas ka Lore, mida oskab. Kõik kutsikad olid väga tublid ning urgu praktiliselt üldse ei kartnud. Kindlasti kirjutab Liidia ka Love'i saavutusest ning Helen oma salablogis Leenu kurjustamisest rebasega, seega nende tegevust ma detailselt kirja panema ei hakka.
Sel ajal kui Leen urus oli, siis kiunus Lore mul süles ning tahtis väga Leenule appi minna, kuid koer peab ikkagi üksinda töötama. Siis kui Lore kord urgu pugeda oli, siis jooksis üsna julgelt rebaseni ning veidi ka kurjustas rebasega, rohkem siiski kiunudes ja urisedes (sest haukuda ju muidu ei tohi...). Urus liikus ta rebasele üsna kindlameelselt järgi. Haukumine oli siiski vahelduva eduga ning vahepeal arutles ta vaikselt endamisi, mis selle Triinuga küll tegema peaks. Arvestades seda, et Lore saab alles 9-kuuseks, siis jahiinstinkt on tal küll kindlasti olemas ja "tööd" tegi ka tublisti (arenemisruumi on veel siiski palju).
Pärast tööd, peab olema ka lõbu, seega koerad taaskord autodesse (ise ka) ning sõit Kaberneeme randa saigi alguse. Seekord olid meiega koos ka väike mudi-tüdruk Nera ning russelli-preili Berta. Kaberneemes said koerad mõnusalt liiva sees möllata ja pulgale järele joosta (enamasti oli Lore eesmärk siiski Yes'i taga ajada). Õnneks keegi koertest ujuma ei läinud, kuigi Lumi ikkagi järjekindlalt üritas vette minna. Alguses kartsin, et ka Lore tahab ujuma minna, kuid õnneks vedas ja Yes ning teised russellid olid palju põnevamad.
Seega nädalavehetus möödus väga kiiresti ning koertel oli lõbu laialt :)
Täna hommikul pakkisime ennast taaskord autodesse, et minna Kuusalusse Triinule külla. Seekord oli meid seal päris palju ja koeri muidugi veelgi rohkem. Enne kutsikaid said nii mõnedki teised koerad oma professionaalsust näidata ning peab tõdema, et ega kutsikad ka väga alla ei jäänud. Alustuseks läks kõige tublim karjuja Leen rebast vaatama ja ta oli täitsa kuri kohe! Puuri piilus seejärel ka Love ning samuti ütles paar halba "sõna" ning kutsikatest viimane oli Lore ning ka tema ei jäänud väga alla. Seejärel läks Leen urgu rebast taga ajama (eelmisel korral sellist prioriteeti neile ei pakutud). Ka Love uuris urus ringi ning taaskord näitas ka Lore, mida oskab. Kõik kutsikad olid väga tublid ning urgu praktiliselt üldse ei kartnud. Kindlasti kirjutab Liidia ka Love'i saavutusest ning Helen oma salablogis Leenu kurjustamisest rebasega, seega nende tegevust ma detailselt kirja panema ei hakka.
Sel ajal kui Leen urus oli, siis kiunus Lore mul süles ning tahtis väga Leenule appi minna, kuid koer peab ikkagi üksinda töötama. Siis kui Lore kord urgu pugeda oli, siis jooksis üsna julgelt rebaseni ning veidi ka kurjustas rebasega, rohkem siiski kiunudes ja urisedes (sest haukuda ju muidu ei tohi...). Urus liikus ta rebasele üsna kindlameelselt järgi. Haukumine oli siiski vahelduva eduga ning vahepeal arutles ta vaikselt endamisi, mis selle Triinuga küll tegema peaks. Arvestades seda, et Lore saab alles 9-kuuseks, siis jahiinstinkt on tal küll kindlasti olemas ja "tööd" tegi ka tublisti (arenemisruumi on veel siiski palju).
Pärast tööd, peab olema ka lõbu, seega koerad taaskord autodesse (ise ka) ning sõit Kaberneeme randa saigi alguse. Seekord olid meiega koos ka väike mudi-tüdruk Nera ning russelli-preili Berta. Kaberneemes said koerad mõnusalt liiva sees möllata ja pulgale järele joosta (enamasti oli Lore eesmärk siiski Yes'i taga ajada). Õnneks keegi koertest ujuma ei läinud, kuigi Lumi ikkagi järjekindlalt üritas vette minna. Alguses kartsin, et ka Lore tahab ujuma minna, kuid õnneks vedas ja Yes ning teised russellid olid palju põnevamad.
Seega nädalavehetus möödus väga kiiresti ning koertel oli lõbu laialt :)
Nädala tegemised
Alustuseks tuleb tsiteerida Kristit (kes ei kasutanud küll oma sõnu): "Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine; jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane. Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse."
9.11 - Lore jaoks üsna igav päev, kuna minul oli õhtul iga esmaspäevane joonistustund. Päeva parim osa oli Lore jaoks õhtune jalutuskäik Solarisse, et mina saaks ühe jätsi skoorida ja Lore Urr&Nurr'ist paki maiuseid. Seejärel kiire läbipõige Marilini juurde, mille Lore maha magas.
10.11 - Natalja trenn - sinna minnes on viimasel ajal koguaeg väike ärevus sees, et kuidas Lore nüüd siis käitub. Taaskord ainult kiidusõnad. Lore jooksis radasid hea hooga ning kontakt oli suurepärane. Käitumisprobleemid on loodetavasti minevikku jäänud ja "siia" tulemisega probleeme pole. Hea hoo ja rõõmuga tegi ta ka poomi, A-d, slaalomit ja loomulikult kiike. Harjutamist vajab ainult tõkke taga ootamine, sest koguaeg on kiire-kiire! Enne trenni tegime ka jalutuskäigu Liidia, Heleni ja Margitiga. Kuigi Leenu jooksukas ei valmistanud Lewile väga palju rõõmu.
11.11 - Kristi trenn - juba hommikul tuli Kosmosesse Love, kellega Lore päeva jooksul ringi tatsata sai. Õhtul enne trenni minemist tutvus ta ka Matildaga (Kosmose taksikoer). Matildale Love meeldis, kuna ta hoidis ennast tagasi ning ei olnud nii hoogne kui Lore. Trenni alustasime kohe kui kohale jõudsime, alustuseks õppisime platsi teisel poolel rada ning soojendasime koeri. Korraks saime ka seda joosta enne kui Lewi ja Leen kohale jõudsid. Kristi valvsa pilgu all tegime seda rada uuesti ning siis saime ka uut rada õppida. Lore hoog oli ok, mitte küll suurepärane, aga rahule võis jääda küll (vähemalt oli mul natuke rohkem aega valsitada ja keerelda). Vahepeal tegime tõkete juures ka püsivust ning Kadi tegi märkuse, et me kõik üritame koerte juurest ära hiilida, mistõttu koerad arvavad, et võiks vaikselt kaasa hiilida. Seega meelde tuleb jätta, et koerale tuleb anda konkreetne käsk "oota!" ning siis kindla sammuga eemale astuda. Ütleme nii, et töötas küll!
12.11 - neljapäev oli üsna kodune õhtu ning Lore arvas, et see on jube igav, seega energia ülejäägid tuli välja elada möllates ja mänguasjade ning trikkidega tegeledes.
13.11 - Natalja asendustrenn 24.11 jaoks (kuna Liidial on kontsert tulemas sel nädalal). Hoog taaskord suurepärane ja Kadi õpetussõnade kohaselt tuli ka püsivus täitsa okeilt välja. Seekord ütles Natalja, et pärast raja jooksmist ei tohi me koertele maiust anda, vaid peame nendega mängima hakkama. Esimesed kaks korda viibutasin ma korraks maiusega nina all ja seetõttu oli Lore veidi segaduses, et mismõttes sa õrritad mind maiusega, aga siis võtad hoopis mingi näraka kunst lambanaha välja. Mängu saime natuke ka üles, aga mitte piisavalt, seega kippus Lore eemale nuuskima minema, sest kui mina hüüan "siia", siis ju ikka saab maiust! Väga kaval... Natalja soovituse kohaselt ei tohi ma unustada, et järgmises trennis peaksin "mänguasjana" kasutama valget sokki, kuhu sisse on pandud maiused. Lisaks rääkis ta, et kui me püsivust enne raja algust ei tee, siis peame siiski koera tähelepanu endale saama ja siis "ready, steady, go!". Trenn oli taaskord väga mõnus ning pärast trenni käisime Lorega veel ka Marilini juures, seega väga korda läinud päev.
14.11 - jalutuskäik Randvere metsas + Bond. Laupäeva pärastlõunal läksime Lorega Virust bussi peale ning bussipeatuses ootasid meid Kristi koos Lumi, Cesari ja Yesiga ning Helen Leenuga. Bussipeatuses tuli meie juurde üks proua, kes Loret paitada soovis ning siis nuttes ära läks (mis sa teed kui koer on nii armas, et pisar silma tuleb?!). Tegelik põhjus oli tema enda koeras. Bussis oli Lore kindel, et teab kuhu läheme ning Teletorni juures algas päris suur rahmeldamine, et mis mõttes sa õiges peatuses maha ei lähe?! Mets ju ootab! Sellegi poolest rahunes ta maha ning ootas õige peatuseni vaikselt edasi. Jalutuskäik oli mõnus kui välja arvatud see, et ühel hetkel tunnetas Lore, et varsti saab actionit ning hakkas meist ette jooksma. Iga kord kui kutsusin tuli tagasi ning korraks juba arvasime, et äkki ta jooksebki sellepärast eemale, et kui "siia" käsklus tuleb, siis saab maiust. Tegelik põhjus oli aga ühes mürakas labradoris, kes meiega sama rada käis. Sel hetkel kui me labradori nägime, siis oli ka Lore meist ees pool ning õnneks tuli ka koheselt meie juurde, kui kutsusime. Seega koerad rihma ja vaikselt hakkasime mööduma sellest koerast. Kahjuks ei jõudnud aga omanik seda koera ohjeldada ning vahepeal lendas isegi pikali. Saime siiski rahus mööda minna, kuni kõlas hüüd, et koer tuleb meie poole. Mina haarasin Lore sülle ning kuna Kristil koeri rohkem oli siis haarasin ka Cesari kaissu. Kristi peletas samal ajal seda mürakat eemale ning ütles, et ka Lumi võtaksin, seega said kolmekesi mul kaisus olla, kuna mina küll selle eest vastutada ei tahtnud, et Lumi rihmast lahti saab või see mürakas tema juurde jõuab. Mingil hetkel sai see omanik oma koera rihma uuesti kätte ning koer rahunes veidi maha, seega kõik lõppes hästi. V.a minu jope välimus, mis oli üleni sopane, koheselt sai kindlaks, et kinno sellisega minna ei kõlba. Kino jaoks oli plaan kõige pealt Kristi juures käia ning tema koerad koju viia, lisaks ka Martti ja Trevor kaasa võtta ning siis käisime ka minu juurest läbi, et sopased riided maha visata ja uued kiiresti välja valida. Seejärel läksime Kosmosesse alustuseks sööma, kuhu tulid ka Helen&Co ning kui söödud ja Anna ning Ranno ka kohal olid, võtsime popkornid kaasa ja läksime saali Bondi vaatama. Ütleme nii, et film oli küll oodatust parem aga fänniks ma siiski ei hakka :)
15.11 - Rebase urg + jalutuskäik, kuid seda kõike uues postituses!
9.11 - Lore jaoks üsna igav päev, kuna minul oli õhtul iga esmaspäevane joonistustund. Päeva parim osa oli Lore jaoks õhtune jalutuskäik Solarisse, et mina saaks ühe jätsi skoorida ja Lore Urr&Nurr'ist paki maiuseid. Seejärel kiire läbipõige Marilini juurde, mille Lore maha magas.
10.11 - Natalja trenn - sinna minnes on viimasel ajal koguaeg väike ärevus sees, et kuidas Lore nüüd siis käitub. Taaskord ainult kiidusõnad. Lore jooksis radasid hea hooga ning kontakt oli suurepärane. Käitumisprobleemid on loodetavasti minevikku jäänud ja "siia" tulemisega probleeme pole. Hea hoo ja rõõmuga tegi ta ka poomi, A-d, slaalomit ja loomulikult kiike. Harjutamist vajab ainult tõkke taga ootamine, sest koguaeg on kiire-kiire! Enne trenni tegime ka jalutuskäigu Liidia, Heleni ja Margitiga. Kuigi Leenu jooksukas ei valmistanud Lewile väga palju rõõmu.
11.11 - Kristi trenn - juba hommikul tuli Kosmosesse Love, kellega Lore päeva jooksul ringi tatsata sai. Õhtul enne trenni minemist tutvus ta ka Matildaga (Kosmose taksikoer). Matildale Love meeldis, kuna ta hoidis ennast tagasi ning ei olnud nii hoogne kui Lore. Trenni alustasime kohe kui kohale jõudsime, alustuseks õppisime platsi teisel poolel rada ning soojendasime koeri. Korraks saime ka seda joosta enne kui Lewi ja Leen kohale jõudsid. Kristi valvsa pilgu all tegime seda rada uuesti ning siis saime ka uut rada õppida. Lore hoog oli ok, mitte küll suurepärane, aga rahule võis jääda küll (vähemalt oli mul natuke rohkem aega valsitada ja keerelda). Vahepeal tegime tõkete juures ka püsivust ning Kadi tegi märkuse, et me kõik üritame koerte juurest ära hiilida, mistõttu koerad arvavad, et võiks vaikselt kaasa hiilida. Seega meelde tuleb jätta, et koerale tuleb anda konkreetne käsk "oota!" ning siis kindla sammuga eemale astuda. Ütleme nii, et töötas küll!
12.11 - neljapäev oli üsna kodune õhtu ning Lore arvas, et see on jube igav, seega energia ülejäägid tuli välja elada möllates ja mänguasjade ning trikkidega tegeledes.
13.11 - Natalja asendustrenn 24.11 jaoks (kuna Liidial on kontsert tulemas sel nädalal). Hoog taaskord suurepärane ja Kadi õpetussõnade kohaselt tuli ka püsivus täitsa okeilt välja. Seekord ütles Natalja, et pärast raja jooksmist ei tohi me koertele maiust anda, vaid peame nendega mängima hakkama. Esimesed kaks korda viibutasin ma korraks maiusega nina all ja seetõttu oli Lore veidi segaduses, et mismõttes sa õrritad mind maiusega, aga siis võtad hoopis mingi näraka kunst lambanaha välja. Mängu saime natuke ka üles, aga mitte piisavalt, seega kippus Lore eemale nuuskima minema, sest kui mina hüüan "siia", siis ju ikka saab maiust! Väga kaval... Natalja soovituse kohaselt ei tohi ma unustada, et järgmises trennis peaksin "mänguasjana" kasutama valget sokki, kuhu sisse on pandud maiused. Lisaks rääkis ta, et kui me püsivust enne raja algust ei tee, siis peame siiski koera tähelepanu endale saama ja siis "ready, steady, go!". Trenn oli taaskord väga mõnus ning pärast trenni käisime Lorega veel ka Marilini juures, seega väga korda läinud päev.
14.11 - jalutuskäik Randvere metsas + Bond. Laupäeva pärastlõunal läksime Lorega Virust bussi peale ning bussipeatuses ootasid meid Kristi koos Lumi, Cesari ja Yesiga ning Helen Leenuga. Bussipeatuses tuli meie juurde üks proua, kes Loret paitada soovis ning siis nuttes ära läks (mis sa teed kui koer on nii armas, et pisar silma tuleb?!). Tegelik põhjus oli tema enda koeras. Bussis oli Lore kindel, et teab kuhu läheme ning Teletorni juures algas päris suur rahmeldamine, et mis mõttes sa õiges peatuses maha ei lähe?! Mets ju ootab! Sellegi poolest rahunes ta maha ning ootas õige peatuseni vaikselt edasi. Jalutuskäik oli mõnus kui välja arvatud see, et ühel hetkel tunnetas Lore, et varsti saab actionit ning hakkas meist ette jooksma. Iga kord kui kutsusin tuli tagasi ning korraks juba arvasime, et äkki ta jooksebki sellepärast eemale, et kui "siia" käsklus tuleb, siis saab maiust. Tegelik põhjus oli aga ühes mürakas labradoris, kes meiega sama rada käis. Sel hetkel kui me labradori nägime, siis oli ka Lore meist ees pool ning õnneks tuli ka koheselt meie juurde, kui kutsusime. Seega koerad rihma ja vaikselt hakkasime mööduma sellest koerast. Kahjuks ei jõudnud aga omanik seda koera ohjeldada ning vahepeal lendas isegi pikali. Saime siiski rahus mööda minna, kuni kõlas hüüd, et koer tuleb meie poole. Mina haarasin Lore sülle ning kuna Kristil koeri rohkem oli siis haarasin ka Cesari kaissu. Kristi peletas samal ajal seda mürakat eemale ning ütles, et ka Lumi võtaksin, seega said kolmekesi mul kaisus olla, kuna mina küll selle eest vastutada ei tahtnud, et Lumi rihmast lahti saab või see mürakas tema juurde jõuab. Mingil hetkel sai see omanik oma koera rihma uuesti kätte ning koer rahunes veidi maha, seega kõik lõppes hästi. V.a minu jope välimus, mis oli üleni sopane, koheselt sai kindlaks, et kinno sellisega minna ei kõlba. Kino jaoks oli plaan kõige pealt Kristi juures käia ning tema koerad koju viia, lisaks ka Martti ja Trevor kaasa võtta ning siis käisime ka minu juurest läbi, et sopased riided maha visata ja uued kiiresti välja valida. Seejärel läksime Kosmosesse alustuseks sööma, kuhu tulid ka Helen&Co ning kui söödud ja Anna ning Ranno ka kohal olid, võtsime popkornid kaasa ja läksime saali Bondi vaatama. Ütleme nii, et film oli küll oodatust parem aga fänniks ma siiski ei hakka :)
15.11 - Rebase urg + jalutuskäik, kuid seda kõike uues postituses!
pühapäev, 8. november 2015
Külalispostitus Helenilt ehk Lore Leenul külas vol2
Kadi läks Rootsi kruiisile ja Lore tuli selleks ajaks Leenule külla. Kuna Kadil oli neljapäeva õhtul mingi üritus, pakkus ta välja, et Lore võiks juba varem meile tulla. Meil oli selle üle ainult hea meel ja nii ma võtsingi Lore neljapäeval Kosmosest kaasa ja sõitsime Viimsisse. Leen ja Lore olid kohtumise üle üliõnnelikut ja oma õnne väljenduseks traavisid alustuseks mõned ringid ümber maja. Suht alguses juba tahtis Lore maja tagant naabrite krundile minna ja minu kutsumist ei teinud kuulmagi, siis oli selge, et lahtiselt aeda koeri lasta ei saa. Nii saigi juba esimesel õhtul pikk jalutuskäik ette võetud, meiega liitusid naabrinaine ja Bella. Bella on kuldne retriiver, Leenu sõbranna, muidu väga malbe, pigem arglik, aga Lore kurjustamise peale ütles ikka vastu mis ta asjast arvab. Vahepeal tundus Bella veits segaduses olevat, et miks Leenut on kaks ja miks üks neist nii tige on, aga ta hoidis eemale ja üldiselt saime jalutada rahulikult. Kodus tuli Lorele ebameeldiva üllatusena, et sopased käpad pestakse kraani all, elu eest võitles vastu ja pärast aktsiooni pelgas mind. Esimese öö veetsid koerad eraldi tubades, et nad natuke magada ka saaks, mitte ei möllutaks. Reede hommik algas meil jalutuskäiguga Soosepa rabas, kusjuures ma arvasin, et peale meie ei käigi seal kedagi, sest pole kunagi seal hingelistki näinud, aga selgus, et hommikul kell 8 on see väga populaarne koht. Lõuna ajal käisime Kristi juures, Kristi soengut kohendamas ja peale seda pikal jalutuskäigul Randvere metsas. Reedel tuli 18180 sammu, koerad väsitatud läksime perega õhtul külla ja koerad jäid üksi koju. Jätsime neile toas tule põlema, sest kell seitse õhtul tundus liiga vara magama minemiseks. Igatahes saime me koju tulles aknast piiluda, mis nad teevad, midagi ei teinud, magasid :)
Laupäeval käisime Loosalu raba matkarajal, korjasime jõhvikaid ja kõndisime laudteel, üks ütlemata ilus koht. Loret tõmbas magnetina rabajärvede poole, aga õnneks on tal EI käsklus hästi selge ja üsna ruttu sai selgeks, et pärast ei kuulmist tasub minu juurest läbi tulla, et maiust saada. Õhtul käisid koerad vannis, lootsin, et äkki hakkab Leenule ka vesi rohkem meeldima, kui Lore julgust juurde annab, aga vannis oli ainult Lorel tore, Leen kannatas lihtsalt vaikides ära. Lore jaoks on üldse kõik asjad toredad, vannis veega solistamine, dušši hammustamine, fööniga kuivatamine ja isegi tolmuimejaga põranda pühkimine. Fööniga kuivatamise kohta veel nii palju, et alguses üritas Lore fööni hammustada, aga lõpuks seisis ühe koha peal ja lasi ennast kuivatada ja sama tegi ka Leen, mis oli suht uskumatu, et see võimalik võiks olla. Koerad on korralikult ära väsitatud ja Lorel on varsti aeg koju minna, kuni järgmise korrani.
Helen
Laupäeval käisime Loosalu raba matkarajal, korjasime jõhvikaid ja kõndisime laudteel, üks ütlemata ilus koht. Loret tõmbas magnetina rabajärvede poole, aga õnneks on tal EI käsklus hästi selge ja üsna ruttu sai selgeks, et pärast ei kuulmist tasub minu juurest läbi tulla, et maiust saada. Õhtul käisid koerad vannis, lootsin, et äkki hakkab Leenule ka vesi rohkem meeldima, kui Lore julgust juurde annab, aga vannis oli ainult Lorel tore, Leen kannatas lihtsalt vaikides ära. Lore jaoks on üldse kõik asjad toredad, vannis veega solistamine, dušši hammustamine, fööniga kuivatamine ja isegi tolmuimejaga põranda pühkimine. Fööniga kuivatamise kohta veel nii palju, et alguses üritas Lore fööni hammustada, aga lõpuks seisis ühe koha peal ja lasi ennast kuivatada ja sama tegi ka Leen, mis oli suht uskumatu, et see võimalik võiks olla. Koerad on korralikult ära väsitatud ja Lorel on varsti aeg koju minna, kuni järgmise korrani.
Helen
 |
| Juuksuris |
 |
| Koerad on nii kiired, et nähagi pole.. :) |
Trennid
See nädal on taaskord nii kiiresti möödunud, et trennipostitus tuleb jällegi alles täna.
Teisipäevast trenni ma veidi kartsin, kuna eelmine kord oli nii negatiivne, aga reaalsus oli vastupidine. Lore käitus suurepäraselt, jooksis väga hea hooga ning tegi kõike kohusetundlikult ja tublisti kaasa. Seekord tegime jällegi pikka rada - esialgu esimene pool, siis teine pool ja lõpuks terve rada. Natalja kiitis Lore kiirust ning ka mina tundsin, et see on tavapärasest kiirem või olid minu jalad liiga "makaronid". Igaljuhul vahepeal oli selline tunne, nagu mul oleksid 50aastase suitsetaja kopsud ja aastase lapse tudisevad jalad. Aga joostud saime siiski. Lisaks ei saa mainimata jätta, kuidas ma trenni alguses juba märkasin, et Lore ei teinud Natalja koertest absoluutselt välja. Kui muidu on ta ikka oma pahameelt näidanud urisemisega, siis seekord ei oleks nagu teisi koeri olnudki, seega supertubli! Ja seda kuni trenni lõpuni.
Kolmapäevast trenni alustasid koerad sünnipäeva "tordiga", kuna ühel Natalja koeral oli sünnipäev ja koerad said esialgu kõik koos ringis istuda ning seejärel tükikese kooki süüa. Lore tükk kadus väga kiiresti, sest toiduga ei pirtsutata ja kõik mis antakse tuleb ära süüa. Lisaks on siis võimalus kellegi teise jäägid ka endale saada (õnneks nii hästi seekord ei läinud), sest põdraliha torti ei saa ju iga päev. Seejärel õppisime A3 rada ning Natalja kutsus mind kahe koera seisakut/hambaid vaatama/katsuma.
Kutsikate trennis tegi Kristi meile mõnusad trikkidega rajad ning lisaks harjutasime ka "eest lõikamist", mis mõnes kohas oli üsna keeruline. Seega sain mina mõnes kohas veidi soperdada ka, aga Loret peab taaskord kiitma, kuna hoog oli hea ja tahtmist oli ka mõnusalt.
Teisipäevast trenni ma veidi kartsin, kuna eelmine kord oli nii negatiivne, aga reaalsus oli vastupidine. Lore käitus suurepäraselt, jooksis väga hea hooga ning tegi kõike kohusetundlikult ja tublisti kaasa. Seekord tegime jällegi pikka rada - esialgu esimene pool, siis teine pool ja lõpuks terve rada. Natalja kiitis Lore kiirust ning ka mina tundsin, et see on tavapärasest kiirem või olid minu jalad liiga "makaronid". Igaljuhul vahepeal oli selline tunne, nagu mul oleksid 50aastase suitsetaja kopsud ja aastase lapse tudisevad jalad. Aga joostud saime siiski. Lisaks ei saa mainimata jätta, kuidas ma trenni alguses juba märkasin, et Lore ei teinud Natalja koertest absoluutselt välja. Kui muidu on ta ikka oma pahameelt näidanud urisemisega, siis seekord ei oleks nagu teisi koeri olnudki, seega supertubli! Ja seda kuni trenni lõpuni.
Kolmapäevast trenni alustasid koerad sünnipäeva "tordiga", kuna ühel Natalja koeral oli sünnipäev ja koerad said esialgu kõik koos ringis istuda ning seejärel tükikese kooki süüa. Lore tükk kadus väga kiiresti, sest toiduga ei pirtsutata ja kõik mis antakse tuleb ära süüa. Lisaks on siis võimalus kellegi teise jäägid ka endale saada (õnneks nii hästi seekord ei läinud), sest põdraliha torti ei saa ju iga päev. Seejärel õppisime A3 rada ning Natalja kutsus mind kahe koera seisakut/hambaid vaatama/katsuma.
Kutsikate trennis tegi Kristi meile mõnusad trikkidega rajad ning lisaks harjutasime ka "eest lõikamist", mis mõnes kohas oli üsna keeruline. Seega sain mina mõnes kohas veidi soperdada ka, aga Loret peab taaskord kiitma, kuna hoog oli hea ja tahtmist oli ka mõnusalt.
pühapäev, 1. november 2015
Nädala kokkuvõte
Juba päris mitu päeva olen saanud ühelt blogifännilt küsimusi, kus on trenni postitus? Olen seda ajapuuduse ja teisipäevaste "naljade" pärast kõvasti edasi lükanud. Peaaegu oleksingi juba ära unustanud, mis vaatemängu Lore kõikidele pakkus.
Alustan algusest.. jõudsime üsna vara kohale ning saime Liidiaga metsas päris korralikke ringe teha. Trenni algus oli täitsa ilus - soojendus, slaalom ja esimese raja algus olid paljulubavad, aga ühel hetkel hakkas Lore midagi täiesti jaburat korraldama. Tema suur sisemine pubekas lõi välja ja rada joostes otsustas hakata oma asjadega tegelema - nuuskimine, järsud seisakud ja allumatus on põhilised märksõnad. Teda absoluutselt ei huvitanud, mida mina temalt ootasin. Nataljale aga see nali samuti ei meeldinud ning ütles, et tegemist on kuulekuse probleemiga. Seega kui Lore taaskord keeldus minu kutse peale juurde tulemast, otsustas Natalja võtta elementide numbrid ning nendega koera hirmutama hakata. Seega loopis tema neid numbreid tema poole ning samal ajal kutsusin mina Loret. Esimese hooga vaatas Lore, et mis tore asi see nüüd tema juurde lendas, teisel korral kui number vastu teist lendas tekkis väike kahtlus, et äkki polegi nii tore? Kolmandal korral kui see number teda riivas, siis otsustas, et õigem on ikka minu juurde tulla ning Natalja käskis kratist kinni võtta ja puuri panna. Kui Lore puurist välja lasin, siis pidin temaga natuke ringi jalutama ja sõna "siia" mõjus juba väga kiirelt. Seega väike töövõit. See aga ei tähendanud, et see oleks tema sisemise pubeka päris maha rahustanud. Järgmisel rajal otsustas ta aga keelduda tunnelisse minekust. Seega ütles Natalja, et teda tunnelisse järjest mitu korda saadaksin ning vaikselt sai ta aru, et nalja teha trenni ajal ei tasu. Teisipäevane trenn mööduski rohkem Lore tujude vastu võitlemisega. Lisaks palus Natalja, et koertega mängiksime ja jällegi ei olnud Lore sellest kunstlambanahast väga huvitatud, kuigi muidu meeldib talle see väga (kuigi kasutangi seda peamiselt trennis).
Kolmapäevases trennis oli Lore ära vahetatud ning naljad olid tahaplaanile jäänud. Lisaks oli kogu trenniplats meie päralt, kuna Natalja tegi teistega trenni juba sees. Kristi tegi meile kaks erinevat rada, mida jooksime ning need tulid täitsa okeilt välja, kui ma ise soperdanud poleks vahepeal. Arvestades pubekate püsivusega, siis harjutasime ka seda üsna pikalt ja nii püsis Lore täitsa hästi. Ulmeline ongi see, kuidas ta trennis tõkke taga ei suuda ootama jääda, kuigi kodus oleme seda väga palju harjutanud ja tuleb ka väga hästi välja. Seega asi ei ole trenniplatsil selles, et ei saaks sellest käsust aru, pigem ongi probleem tahtmises.
Saigi nüüd see negatiivne jutt kirja.. nüüd aga paremad asjad. Täna käisime suure kambaga Juminda poolsaare matkarajal (täpset nime ei mäleta) ning koertel oli lõbu laialt. Parklas oli päris palju autosid, aga rajal ei näinud me ühtegi võõrast vastu tulemas. Lore nautis kogu päeva täiega ning tema mitme tunnine uni annab märku ka päris suurest väsimusest. Lisaks käisime ka eile jalutamas Liidia ja Love'ga Kadrioru pargis, kus koerad said lehtedes mängida ja palli järel joosta. Nädalavahetus oli Lorel igatahes korda läinud. Järgmise nädalavahetuse kokkuvõttena saab tõenäoliselt lugeda taaskord külalispostitust Helenilt, kuna mina lähen Rootsi ja Lore Leenule Viimsisse külla.
Alustan algusest.. jõudsime üsna vara kohale ning saime Liidiaga metsas päris korralikke ringe teha. Trenni algus oli täitsa ilus - soojendus, slaalom ja esimese raja algus olid paljulubavad, aga ühel hetkel hakkas Lore midagi täiesti jaburat korraldama. Tema suur sisemine pubekas lõi välja ja rada joostes otsustas hakata oma asjadega tegelema - nuuskimine, järsud seisakud ja allumatus on põhilised märksõnad. Teda absoluutselt ei huvitanud, mida mina temalt ootasin. Nataljale aga see nali samuti ei meeldinud ning ütles, et tegemist on kuulekuse probleemiga. Seega kui Lore taaskord keeldus minu kutse peale juurde tulemast, otsustas Natalja võtta elementide numbrid ning nendega koera hirmutama hakata. Seega loopis tema neid numbreid tema poole ning samal ajal kutsusin mina Loret. Esimese hooga vaatas Lore, et mis tore asi see nüüd tema juurde lendas, teisel korral kui number vastu teist lendas tekkis väike kahtlus, et äkki polegi nii tore? Kolmandal korral kui see number teda riivas, siis otsustas, et õigem on ikka minu juurde tulla ning Natalja käskis kratist kinni võtta ja puuri panna. Kui Lore puurist välja lasin, siis pidin temaga natuke ringi jalutama ja sõna "siia" mõjus juba väga kiirelt. Seega väike töövõit. See aga ei tähendanud, et see oleks tema sisemise pubeka päris maha rahustanud. Järgmisel rajal otsustas ta aga keelduda tunnelisse minekust. Seega ütles Natalja, et teda tunnelisse järjest mitu korda saadaksin ning vaikselt sai ta aru, et nalja teha trenni ajal ei tasu. Teisipäevane trenn mööduski rohkem Lore tujude vastu võitlemisega. Lisaks palus Natalja, et koertega mängiksime ja jällegi ei olnud Lore sellest kunstlambanahast väga huvitatud, kuigi muidu meeldib talle see väga (kuigi kasutangi seda peamiselt trennis).
Kolmapäevases trennis oli Lore ära vahetatud ning naljad olid tahaplaanile jäänud. Lisaks oli kogu trenniplats meie päralt, kuna Natalja tegi teistega trenni juba sees. Kristi tegi meile kaks erinevat rada, mida jooksime ning need tulid täitsa okeilt välja, kui ma ise soperdanud poleks vahepeal. Arvestades pubekate püsivusega, siis harjutasime ka seda üsna pikalt ja nii püsis Lore täitsa hästi. Ulmeline ongi see, kuidas ta trennis tõkke taga ei suuda ootama jääda, kuigi kodus oleme seda väga palju harjutanud ja tuleb ka väga hästi välja. Seega asi ei ole trenniplatsil selles, et ei saaks sellest käsust aru, pigem ongi probleem tahtmises.
Saigi nüüd see negatiivne jutt kirja.. nüüd aga paremad asjad. Täna käisime suure kambaga Juminda poolsaare matkarajal (täpset nime ei mäleta) ning koertel oli lõbu laialt. Parklas oli päris palju autosid, aga rajal ei näinud me ühtegi võõrast vastu tulemas. Lore nautis kogu päeva täiega ning tema mitme tunnine uni annab märku ka päris suurest väsimusest. Lisaks käisime ka eile jalutamas Liidia ja Love'ga Kadrioru pargis, kus koerad said lehtedes mängida ja palli järel joosta. Nädalavahetus oli Lorel igatahes korda läinud. Järgmise nädalavahetuse kokkuvõttena saab tõenäoliselt lugeda taaskord külalispostitust Helenilt, kuna mina lähen Rootsi ja Lore Leenule Viimsisse külla.
pühapäev, 25. oktoober 2015
Tagadi koerte seikluspark
Reedel jäi mulle silma üks artikkel ja video koerte seikluspargist ning täna otsustasimegi Helen&Co'ga sinna minna. Rajal olid koheselt näha Stardi silt ja numbrid, mille järgi tee kulgeb. Alustuseks ütlen kohe, et pilte ma "atraktsioonidest" (elementidest) teha ei mõistnud kahjuks. Samas filmis Marek telefoniga koeri küll.
1. Puupakkudest slaalom - alustuseks oli koertel vaja niisama ringi joosta ja kumbki slaalomit seal teha ei mõistnud, seega tegime koheselt ka 16nda elemendi ära ehk pakkudel hüppamise. Esimese ringiga hüppasid nad sealt maha ja ei saanud päris täpselt aru, mida neilt ootame. Siis aga sai Lore aru, et rada tuleb pakkude pealt hüpata ning sai väga hästi hakkama. Samal ajal kui Leen harjutas, siis tema hüples edasi-tagasi ja õpetas Leenut ka (või pigem segas...). Siis sai ka Leen selgeks, et maha hüpata pole mõtet.
2. U-kujuline kraav - seda jooksid mõlemad koerad suure hooga. Kraavi seest ja hiljem ka korduvalt äärest, aga minu jaoks oli üllatus, et nad koheselt aru said, mida tegema peavad.
3. Palk - mis sirgelt ületada tuli - käkitegu! Palk oli piisavalt jäme ning koerad jooksid hooga üle.
4. Maa-alune tunnel - ehk siis toru, millele muld peale kaevatud oli. Alustuseks oli seal tunnelis nii palju põnevaid lõhnasid, et nuusutada oli ka vaja. Pärast paari korda jooksid nad ka seda hooga.
5. Rõngas - ehk traktori rehv. Lore jaoks käkitegu hüppas hooga edasi tagasi läbi rehvi. Leenu jaoks aga liiga suur ja hirmutav, seega julgustuseks oli maiust vaja.
6. Roomamine - nelja paku vahele olid pandud mingid paelad, kust alt teoreetiliselt koerad läbi peaksid roomama. Meie koerte jaoks tähendas see nende nööride alt läbi kõndimist. Ehk siis väga kerge.
7. Maa sisse kaevatud auto rehvid, mille vahelt oleks pidanud vist slaalomi moodi asja tegema ning maiustega meelitades töötas hästi. Lorel oli aga nii kiire alguses, et ta üritas pigem nende peal jalutada ja üle hüpata. Leenul tuli ülesanne kenasti välja. Hiljem sai ka Lore hakkama. Nüüd hiljem vaatasin ühte videot ning selgus, et tegelikult pidid koerad üle nende rehvide siiski hüppama (seal oli kolm rida).
8. "Pudelimeri" - esimesel korral põlgasid mõlemad koerad sealt läbi jooksmist. Hiljem kui Lore aru sai, et pärast läbimist saab maiust, siis enam probleeme polnud. Jooksis kenasti läbi ning ei kartnud sinna sisse hüpata. Leenu aga põlgas seda elementi.
9. Vaateplatvorm - Lore jaoks jällegi käkitegu ning jooksis suure hooga lahtisest trepist üles ja alla. Leenu jaoks natuke suurem katsumus. Ning tema oli sellel trepil ettevaatlikum.
10. Maa sisse kaevatud kolm traktorirehvi - sellest pidid koerad üle jooksma ning mõlemad said kenasti hakkama ilma probleemideta.
11. "Põhutrepp"- sinna peale hüppamine oli keerulisem kuna põhupakid olid üsna suured, samas suurema meelitamise peale tuli välja küll. Sel hetkel kui Lore sealt alt hiireuru leidis, siis ronimine enam huvi ei pakkunud, pigem pidin teda sabast urust välja tõmbama, et hiired oma kodus rahulikult edasi saaksid elada.
12. Poom - käkitegu! Mõlemad koerad jooksid poomil nagu vanad proffid.
13. Suur auk kahe palgiga, millest üles oli vaja joosta. Meie koerte jaoks natuke liiga kõrge üles ronimine, seega jooksid pigem palkide kõrvalt üles ja Lore arvates oleks see element pidanud teistpidi "töötama". Palkidelt alla auku jooksmine oli palju lõbusam tema meelest.
14. "Sik-sak" palgirada - taaskord väga lihtne ja kiiresti ületatav atraktsioon.
15. Mägi üle tunneli - alustuseks jooksid koerad muidugi tunnelisse. Hiljem ka tunneli pealt, seega taaskord lihtne.
16. Tagasi slaalomi palkide juurde, millel sel korral oleks vist pidanud hüppama. See oli juba lihtne ja arusaadav.
Rada oli igatahes päris mõnus ning ilmselt pigem suurtele koertele mõeldud, samas said meie Russelli kutsikad sellega samuti päris kenasti hakkama. Läbisime rada kahel korral ning teisel korral teadsime juba ise ka täpsemalt, mida tegema peaksime, seega koerte jaoks muutus asi oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks. Infot leiab ka nende kodulehelt: http://koerteseikluspark.ee
Kedagi juhendamas ei olnud, seega pidime ise mõtlema, kuidas elemente läbida, kuid kodutöö sai tehtud ühe video järgi: http://lemmikloom.delfi.ee/koer/video-tagadi-koerte-seikluspark-pakub-neljajalgsetele-sopradele-ekstreemsust?id=72776215
Lõpetuseks soovitan kindlasti aktiivsete koertega seal ära käia, et nad ennast ületada saaksid ning boonusena oli seikluspark täiesti tasuta!
Pärast tööd peab ju ka olema lõbu, seega suundusime koertega ka Pääsküla rabasse jalutama. Vaatetornis nad väga kõrgele ei pürginud, kuna see tundus liiga hirmutav. Hiljem kui väike ojake raja kõrval lookles, siis üritasid nad koos vett jooma minna. Iga keelava märguande peale jooksid nad veidi edasi ja üritasid uuesti, ehk siis väga järjepidevad. Ühel hetkel lendas aga üks puupulk vette ja mida Lore sellest arvas? Loomulikult seda, et sinna see jääda ei saa, seega allus ta soovimatule provokatsioonile ning jooksis vette. Tänu sellele kohtus ta kodus aga fööniga, mille oleks parema meelega ära söönud.
1. Puupakkudest slaalom - alustuseks oli koertel vaja niisama ringi joosta ja kumbki slaalomit seal teha ei mõistnud, seega tegime koheselt ka 16nda elemendi ära ehk pakkudel hüppamise. Esimese ringiga hüppasid nad sealt maha ja ei saanud päris täpselt aru, mida neilt ootame. Siis aga sai Lore aru, et rada tuleb pakkude pealt hüpata ning sai väga hästi hakkama. Samal ajal kui Leen harjutas, siis tema hüples edasi-tagasi ja õpetas Leenut ka (või pigem segas...). Siis sai ka Leen selgeks, et maha hüpata pole mõtet.
2. U-kujuline kraav - seda jooksid mõlemad koerad suure hooga. Kraavi seest ja hiljem ka korduvalt äärest, aga minu jaoks oli üllatus, et nad koheselt aru said, mida tegema peavad.
3. Palk - mis sirgelt ületada tuli - käkitegu! Palk oli piisavalt jäme ning koerad jooksid hooga üle.
4. Maa-alune tunnel - ehk siis toru, millele muld peale kaevatud oli. Alustuseks oli seal tunnelis nii palju põnevaid lõhnasid, et nuusutada oli ka vaja. Pärast paari korda jooksid nad ka seda hooga.
5. Rõngas - ehk traktori rehv. Lore jaoks käkitegu hüppas hooga edasi tagasi läbi rehvi. Leenu jaoks aga liiga suur ja hirmutav, seega julgustuseks oli maiust vaja.
6. Roomamine - nelja paku vahele olid pandud mingid paelad, kust alt teoreetiliselt koerad läbi peaksid roomama. Meie koerte jaoks tähendas see nende nööride alt läbi kõndimist. Ehk siis väga kerge.
7. Maa sisse kaevatud auto rehvid, mille vahelt oleks pidanud vist slaalomi moodi asja tegema ning maiustega meelitades töötas hästi. Lorel oli aga nii kiire alguses, et ta üritas pigem nende peal jalutada ja üle hüpata. Leenul tuli ülesanne kenasti välja. Hiljem sai ka Lore hakkama. Nüüd hiljem vaatasin ühte videot ning selgus, et tegelikult pidid koerad üle nende rehvide siiski hüppama (seal oli kolm rida).
8. "Pudelimeri" - esimesel korral põlgasid mõlemad koerad sealt läbi jooksmist. Hiljem kui Lore aru sai, et pärast läbimist saab maiust, siis enam probleeme polnud. Jooksis kenasti läbi ning ei kartnud sinna sisse hüpata. Leenu aga põlgas seda elementi.
9. Vaateplatvorm - Lore jaoks jällegi käkitegu ning jooksis suure hooga lahtisest trepist üles ja alla. Leenu jaoks natuke suurem katsumus. Ning tema oli sellel trepil ettevaatlikum.
10. Maa sisse kaevatud kolm traktorirehvi - sellest pidid koerad üle jooksma ning mõlemad said kenasti hakkama ilma probleemideta.
11. "Põhutrepp"- sinna peale hüppamine oli keerulisem kuna põhupakid olid üsna suured, samas suurema meelitamise peale tuli välja küll. Sel hetkel kui Lore sealt alt hiireuru leidis, siis ronimine enam huvi ei pakkunud, pigem pidin teda sabast urust välja tõmbama, et hiired oma kodus rahulikult edasi saaksid elada.
12. Poom - käkitegu! Mõlemad koerad jooksid poomil nagu vanad proffid.
13. Suur auk kahe palgiga, millest üles oli vaja joosta. Meie koerte jaoks natuke liiga kõrge üles ronimine, seega jooksid pigem palkide kõrvalt üles ja Lore arvates oleks see element pidanud teistpidi "töötama". Palkidelt alla auku jooksmine oli palju lõbusam tema meelest.
14. "Sik-sak" palgirada - taaskord väga lihtne ja kiiresti ületatav atraktsioon.
15. Mägi üle tunneli - alustuseks jooksid koerad muidugi tunnelisse. Hiljem ka tunneli pealt, seega taaskord lihtne.
16. Tagasi slaalomi palkide juurde, millel sel korral oleks vist pidanud hüppama. See oli juba lihtne ja arusaadav.
Rada oli igatahes päris mõnus ning ilmselt pigem suurtele koertele mõeldud, samas said meie Russelli kutsikad sellega samuti päris kenasti hakkama. Läbisime rada kahel korral ning teisel korral teadsime juba ise ka täpsemalt, mida tegema peaksime, seega koerte jaoks muutus asi oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks. Infot leiab ka nende kodulehelt: http://koerteseikluspark.ee
Kedagi juhendamas ei olnud, seega pidime ise mõtlema, kuidas elemente läbida, kuid kodutöö sai tehtud ühe video järgi: http://lemmikloom.delfi.ee/koer/video-tagadi-koerte-seikluspark-pakub-neljajalgsetele-sopradele-ekstreemsust?id=72776215
Lõpetuseks soovitan kindlasti aktiivsete koertega seal ära käia, et nad ennast ületada saaksid ning boonusena oli seikluspark täiesti tasuta!
Pärast tööd peab ju ka olema lõbu, seega suundusime koertega ka Pääsküla rabasse jalutama. Vaatetornis nad väga kõrgele ei pürginud, kuna see tundus liiga hirmutav. Hiljem kui väike ojake raja kõrval lookles, siis üritasid nad koos vett jooma minna. Iga keelava märguande peale jooksid nad veidi edasi ja üritasid uuesti, ehk siis väga järjepidevad. Ühel hetkel lendas aga üks puupulk vette ja mida Lore sellest arvas? Loomulikult seda, et sinna see jääda ei saa, seega allus ta soovimatule provokatsioonile ning jooksis vette. Tänu sellele kohtus ta kodus aga fööniga, mille oleks parema meelega ära söönud.
 |
| Poom |
 |
| 2x2 |
 |
| Võitjaks osutus Sander :) |
reede, 23. oktoober 2015
Nädala kolmas trenn
Kui eelmine nädal oli trennivaba, siis seekord saame kohe peaagu topelt trennis käia, seega toimuski eile eelmise teisipäeva asendustrenn.
Trenn oli väga mõnus ning ilm soosis meid ka. Rajad olid piisavalt keerulised ning seekord soovis Natalja taaskord, et enne rada paneksime koerad ootele. Lore oli üllatavalt tubli ning ma sain ta sel korral tõepoolest ka lamama/istuma ilma motivatsiooni täieliku kadumiseta. Rada joostes arvas ta paaril korral muidugi, et teeme midagi valesti ning jäi keset rada seisma ning keeldus edasi liikumast. Natalja ütles, et sellisel juhul peaksin täiesti teises suunas jooksma, et ta nö terjerlikku jahiinstinkti tõttu kaasa jookseks. Lisaks võin sellisel hetkel ka mänguasjaga seda instinkti tööle panna.
Ühel hetkel kukkus mul aga seeliku taskust suure hooga välja 2x2 märk ning kohe kui ta seda avastas, siis jäi selle kõrvale ootama, teades, et seda tuleb puudutada - loogiline eks!
Lisaks harjutasime ka slaalomit, A-tõket, poomi ja kiike. Kõikide elementide puhul oli hoog kiire. Sealjuures ütles Natalja, et Lorest on näha, et kui ta esimest korda näiteks slaalomit teeb, siis tuleb see kohe kenasti välja, samas kui juba teisel tiirul on, siis hakkab ise mõtlema ja "varastama". Ühesõnaga seda temaga korduvalt järjest teha pole mõtet.
Pärast trenni tegime veel ka tiiru metsas.
Trenn oli väga mõnus ning ilm soosis meid ka. Rajad olid piisavalt keerulised ning seekord soovis Natalja taaskord, et enne rada paneksime koerad ootele. Lore oli üllatavalt tubli ning ma sain ta sel korral tõepoolest ka lamama/istuma ilma motivatsiooni täieliku kadumiseta. Rada joostes arvas ta paaril korral muidugi, et teeme midagi valesti ning jäi keset rada seisma ning keeldus edasi liikumast. Natalja ütles, et sellisel juhul peaksin täiesti teises suunas jooksma, et ta nö terjerlikku jahiinstinkti tõttu kaasa jookseks. Lisaks võin sellisel hetkel ka mänguasjaga seda instinkti tööle panna.
Ühel hetkel kukkus mul aga seeliku taskust suure hooga välja 2x2 märk ning kohe kui ta seda avastas, siis jäi selle kõrvale ootama, teades, et seda tuleb puudutada - loogiline eks!
Lisaks harjutasime ka slaalomit, A-tõket, poomi ja kiike. Kõikide elementide puhul oli hoog kiire. Sealjuures ütles Natalja, et Lorest on näha, et kui ta esimest korda näiteks slaalomit teeb, siis tuleb see kohe kenasti välja, samas kui juba teisel tiirul on, siis hakkab ise mõtlema ja "varastama". Ühesõnaga seda temaga korduvalt järjest teha pole mõtet.
Pärast trenni tegime veel ka tiiru metsas.
kolmapäev, 21. oktoober 2015
Trennid
Sel nädalal alustasime trennidega esmaspäeval kui toimus asendustrenn (teisipäeva asemel). Trenni viis läbi Natalja ning tegime kaks erinevat rada ning harjutasime A-tõket, poomi, slaalomit, kiike. Rajad olid üsna keerulised ning seetõttu tuli ette ka paar viga, mis ma ise tegin. Lore hoog oli väga hea ning tahtmine joosta suur. Enne ja pärast trenni tegime ka jalutuskäigud. Lorel on uus komme, et kui ta arvab, et me jalutama ei lähe pärast trenni, siis auto poole minnes jääb lamama ning edasi tulema ei nõustu. Enne trenni leidsin koerad aga metsas sitahunniku, milles nad mõlemad püherdasid (Love oluliselt vähem kui Lore). Seega oli Lorel kogu seljapealne täiesti sitane ning jalutamine jäi pooleli ja läksime auto juurde koeri pesema. Õnneks oli mul puuris üks rätik, mille sain märjaks teha ning niiske rätikuga sain ta praktiliselt puhtaks ning haisu hõõrusin peaaegu maha muruga. Seega saime jalutamist jätkata.
Täna oli Kristi trenn ning alguses läksime jalutama ja õppisime A3 rada. Kui juba parasjagu külm hakkas, siis saime alustada ka kutsikate trenniga. Kristi tegi meile kolm erinevat rada, milles samuti mõned trikid sees olid, mis rajad piisavalt keeruliseks tegid. Hiljem harjutasime ka poomi, kiike, A-tõket ja rõngast, Lorel oli taaskord väga hea hoog ning jooksis radasid suure rõõmuga.
Kuna teisipäevane trenn ära jäi, siis leppisime Heleniga kokku, et ta lõikab mu juukseid ning läheme pärast Pirita terviserajale jalutama. Helen võttis meid Kosmosest peale ning läksime neile külla. Leenu üllatus oli nii suur, et ka temale külalised tulid, et õues olid tänavakivid rõõmupissi täis. Koerad said nii toas kui ka õues möllata ning kui juuste lõikuseks läks, siis arvas Lore, et on õige hetk minna kassisööki sööma, seega sai kauss kenasti puhtaks. Jalutama tulid ka Kristi ja Trevor koos Lexi ja Yes'iga, kutsikatel oli lõbu laialt ning Yes suutis nad mõnusalt ära väsitada.
Täna oli Kristi trenn ning alguses läksime jalutama ja õppisime A3 rada. Kui juba parasjagu külm hakkas, siis saime alustada ka kutsikate trenniga. Kristi tegi meile kolm erinevat rada, milles samuti mõned trikid sees olid, mis rajad piisavalt keeruliseks tegid. Hiljem harjutasime ka poomi, kiike, A-tõket ja rõngast, Lorel oli taaskord väga hea hoog ning jooksis radasid suure rõõmuga.
Kuna teisipäevane trenn ära jäi, siis leppisime Heleniga kokku, et ta lõikab mu juukseid ning läheme pärast Pirita terviserajale jalutama. Helen võttis meid Kosmosest peale ning läksime neile külla. Leenu üllatus oli nii suur, et ka temale külalised tulid, et õues olid tänavakivid rõõmupissi täis. Koerad said nii toas kui ka õues möllata ning kui juuste lõikuseks läks, siis arvas Lore, et on õige hetk minna kassisööki sööma, seega sai kauss kenasti puhtaks. Jalutama tulid ka Kristi ja Trevor koos Lexi ja Yes'iga, kutsikatel oli lõbu laialt ning Yes suutis nad mõnusalt ära väsitada.
laupäev, 17. oktoober 2015
Köhiv koer
Nagu eelmises postituses kirjutasin, otsustas Lore pühapäeval ette võtta ujumaskäimise ning seetõttu on see nädal olnud koeral puhkerežiim, kuna juba esmaspäeval hakkas ta veidi köhima. Teisipäeval oli haigus oma kõrgpunktis ning koer köhis üsna tihedalt. Seega jäi meil ka trenn ära, et veidi puhkust anda. Kolmapäevane trenn pidi nagunii ära jääma, kuigi Kadi kutsus meid platsile, kuna nemad läksid platsile harjutama. Kahjuks pidin aga taaskord loobuma. Õnneks hakkas aga haigus veidi laabuma ning jalutamas käisime veidi siiski. Neljapäev oli Lorel taaskord väga igav, kuna mina läksin õhtul teatrisse ning pikemat jalutuskäiku me ei teinud. Energia ülejäägid olid aga kergelt öeldes väga suured ning seetõttu otsustas Lore, et öösel kell 4 peaks Otiga möllama hakkama, õnneks ei kestnud see väga kaua, kuigi väga häiriv oli see küll. Reedel sain korraks ka Kristiga kokku, et ära anda tema ja Tiina zooplusi kaup ning siis ütles ta, et jalutamas võin ma Lorega ikkagi pikemalt käia, et energiat veidigi enam kulutada. Tänagi tegime pikemaid tiire ning õnneks on köhimine juba praktiliselt lõppenud.
Kogu nädala jooksul olen aga tema energiat üritanud kulutada tubaste tegevustega - trikid, mõttemäng jms. Seega on Lore nüüd DogCasino (Leenu mäng) ka paremini selgeks saanud ning saab aru, et sahtlite lahti tegemiseks peab pealt "luku" lahti tegema. Eile külastasime ka ühte toredat loomapoodi, mis asub vanalinnas (SNOB Cat&Dog), seal oli maas ka paar ägedat Nina Ottossoni mängu ning seega veetis Lore enamuse ajast neid uudistades. Peamiselt mängiski seda Casinot, tore müüja sai talle seega koguaeg maiuseid aga lisada ning Lore oli olukorraga rahul. Pood ise oli aga väga mõnus, palju toredaid asju ning sain teada natuke rohkem ühe uue kodumaise brändi NufNuf'i kohta, mis teeb minu arvates eriti ägedaid rihmasid. Müüja ütles, et nad hakkavad esmaspäeval sealt ka tellimust tegema ning ütles, et kui mingi kindel soov on, siis võib sellest ka kirjutada neile ning nad tellivad need endale ka poodi. Väga mõnus teenindus igatahes, seega kindlasi külastan seda veelgi (eriti kui need rihmad kohale jõuavad).
pühapäev, 11. oktoober 2015
Nädalavahetus
Reedel oli üsna kodune õhtu ning saime kätte suure tellimuse saksamaalt zooplus'i lehelt. Lore skooris süüa, maiuseid ja palju mänguasju. Otil vedas mõne mänguasja saamisega (millest nii mõnegi püüdis Lore endale varastada). Lore oli igatahes kogu selle hunniku üle ülimalt ekstaasis. Õhtu veetis ta mänguasjadega mängimisega ning mõne kuivatatud veisesüdame nätsutamisega.
Laupäev oli aga Lore arvates ülimalt igav, kuna veetsime selle tööjuures ning tema pidi enamuse ajast kontoris veetma. Sellegi poolest oli ta rahul kogu selle inimeste hulgaga, kes sealt läbi voorisid. Maja oli rahvast puupüsti täis ning õnneks oli tal ka kontoris kaaslaseks Matilda (taks). Temaga on Lore väga leppiv, kuigi mängu nad koos siiani üles saanud ei ole. Kui kogu see rahvamass läinud oli, siis sai Lore ka fuajees ringi trallitada, ehk siis natuke oli tema jaoks lõbu ka ning ei pidanud ainult magama igavusest kontoris.
Tänane päev oli aga väga põnev Lore jaoks. Alustuseks tulid külla Leen ja Helen ning koerad jäid paariks tunniks kahekesi koju. Seejärel läksime koertele järgi, et minna jalutama ning Helen valis Keila Joa meile jalutuskäiguks välja. Käisime metsas mõnusal loodusrajal ning ka rippsildadel. Üks eriti kriuksuv sild oli koerte jaoks kerge katsumus ning tõenäoliselt said nad üksteiselt natuke julgust juurde. Alguses olid mõlemad kõhuli maas ning praktiliselt roomasid edasi, julgustamise peale said nad silla siiski lõpuni kõnnitud (ning hiljem ka tagasi). Joa ääres arvas Lore, et kui vesi juba nii lähedal on, siis peaks päikeselise ilma tõttu ka väikse ujumaskäigu tegema ning ootamatult oligi ta juba poolenisti vees. Kui ta juba märg oli ja ise sellest numbrit ei teinud, otsustasin ka mina mitte keelata (rihm oli tal küljes ka nii et vooluga kaasa minna poleks saanud). Seejärel läksime ka Vääna Jõesuu randa, kus Lore muidugi taaskord ujumas käis ning koerad palli taga ajasid. Leen ei söendanud aga sellise külmaga vette minna ning jälgis mängu kaldal. Nüüd aga magab Lore juba pikemat aega ning kui ütlesin, et lähme õue, siis ükski rakk ka temas ei liikunud, kuid kui mainisin, et Love tuleb, siis oli pea kohe küsivalt püsti. Love'i ta aga ei näinud, kuna Love magas autos ning Liidia võttis oma suure kotitäie kaupa ning kiirustas koju. Igaljuhul võib Lore tänase päevaga täitsa rahul olla.
Laupäev oli aga Lore arvates ülimalt igav, kuna veetsime selle tööjuures ning tema pidi enamuse ajast kontoris veetma. Sellegi poolest oli ta rahul kogu selle inimeste hulgaga, kes sealt läbi voorisid. Maja oli rahvast puupüsti täis ning õnneks oli tal ka kontoris kaaslaseks Matilda (taks). Temaga on Lore väga leppiv, kuigi mängu nad koos siiani üles saanud ei ole. Kui kogu see rahvamass läinud oli, siis sai Lore ka fuajees ringi trallitada, ehk siis natuke oli tema jaoks lõbu ka ning ei pidanud ainult magama igavusest kontoris.
Tänane päev oli aga väga põnev Lore jaoks. Alustuseks tulid külla Leen ja Helen ning koerad jäid paariks tunniks kahekesi koju. Seejärel läksime koertele järgi, et minna jalutama ning Helen valis Keila Joa meile jalutuskäiguks välja. Käisime metsas mõnusal loodusrajal ning ka rippsildadel. Üks eriti kriuksuv sild oli koerte jaoks kerge katsumus ning tõenäoliselt said nad üksteiselt natuke julgust juurde. Alguses olid mõlemad kõhuli maas ning praktiliselt roomasid edasi, julgustamise peale said nad silla siiski lõpuni kõnnitud (ning hiljem ka tagasi). Joa ääres arvas Lore, et kui vesi juba nii lähedal on, siis peaks päikeselise ilma tõttu ka väikse ujumaskäigu tegema ning ootamatult oligi ta juba poolenisti vees. Kui ta juba märg oli ja ise sellest numbrit ei teinud, otsustasin ka mina mitte keelata (rihm oli tal küljes ka nii et vooluga kaasa minna poleks saanud). Seejärel läksime ka Vääna Jõesuu randa, kus Lore muidugi taaskord ujumas käis ning koerad palli taga ajasid. Leen ei söendanud aga sellise külmaga vette minna ning jälgis mängu kaldal. Nüüd aga magab Lore juba pikemat aega ning kui ütlesin, et lähme õue, siis ükski rakk ka temas ei liikunud, kuid kui mainisin, et Love tuleb, siis oli pea kohe küsivalt püsti. Love'i ta aga ei näinud, kuna Love magas autos ning Liidia võttis oma suure kotitäie kaupa ning kiirustas koju. Igaljuhul võib Lore tänase päevaga täitsa rahul olla.
kolmapäev, 7. oktoober 2015
Trenn asendustreeneriga
Kuna praegu toimuvad Itaalias agility MM, siis on meie treenerid samuti seal. Seega toimus eilne Natalja trenn hoopiski Oksanaga ning tänane Kristi trenn jäi kahjuks üldse ära. Täna ei osanud nagu oma kolmapäeva õhtuga mitte midagi peale hakata, väga veider.
Eile läksime Liidiaga taaskord varem kohale, et teha enne trenni jalutuskäik, mõlemad koerad olid päeval umbes 8 tundi üksi kodus olnud ning energiaülejäägid olid meeletud, eriti (üllatus-üllatus) Lorel. Trennis oli veel energiat piisavalt ning radade jooksmine toimus väga suurel kiirusel (tõkke ees ootamisest ei tasu loomulikult rääkidagi, isegi kõrvale istuma pannes startis ta enne kolm korda kui mina liikuma jõudsin hakata). Trenn oli väga mõnus, alustasime soojendusega ning siis näitas Oksana meile rada. Vahepeal tegime veel ka A-takistust, poomi ja kiike, kus teise trenni juhendaja meid vahepeal sammuti suunas ja meile soovitusi jagas. Lisaks tegime ka slaalomit, kutsikate kõrval (Lore ei suutnud täiesti tasa loomulikult olla ning pidi ka mõnele beebile halvasti ütlema), kuigi hoog oli väga hea. Pärast teist rada oli Oksana natuke segaduses, et meil juba kõik asjad tehtud on ning soovitas teha veel ka umbtunnelit ning lõpetuseks püsilamamine (mina proovisin koos kausiga, mille Lore selja taha asetasin). Liidia hakkas vahepeal tegema Love'i puuri saatmist ning sellel ajal oli Lore üsna püsimatu, sest kartis, et Love võtab ta maiuse ära (Love muidugi ei osanud isegi arvata, et seal kausis võiks midagi sees olla). Trenn oli väga mõnus ja ilm juba üsna karge.
Täna käisin Lorega pargis jalutamas ning kuna eile sain kätte Platinumi tellimuse, siis olid ka need taskus. Ja uskumatu, aga keegi on mu koera ära vahetanud! Käitus nagu puhta viieline! Kõrvalkõnd oli enamuse ajast märksõnaks ning teistest koertest möödumine oli samuti käkitegu (natuke ikka oli rohkem sahmimist, aga oluliselt vähem kui tavaliselt). Ehk siis mina olen praegu väga elevil, kuidas edasi hakkab minema sellega. Veel kord uskumatu, minu Lore kõnnib terve tee kõrval, vaadates mulle koguaeg suu ammuli otsa, can't believe it!
Eile läksime Liidiaga taaskord varem kohale, et teha enne trenni jalutuskäik, mõlemad koerad olid päeval umbes 8 tundi üksi kodus olnud ning energiaülejäägid olid meeletud, eriti (üllatus-üllatus) Lorel. Trennis oli veel energiat piisavalt ning radade jooksmine toimus väga suurel kiirusel (tõkke ees ootamisest ei tasu loomulikult rääkidagi, isegi kõrvale istuma pannes startis ta enne kolm korda kui mina liikuma jõudsin hakata). Trenn oli väga mõnus, alustasime soojendusega ning siis näitas Oksana meile rada. Vahepeal tegime veel ka A-takistust, poomi ja kiike, kus teise trenni juhendaja meid vahepeal sammuti suunas ja meile soovitusi jagas. Lisaks tegime ka slaalomit, kutsikate kõrval (Lore ei suutnud täiesti tasa loomulikult olla ning pidi ka mõnele beebile halvasti ütlema), kuigi hoog oli väga hea. Pärast teist rada oli Oksana natuke segaduses, et meil juba kõik asjad tehtud on ning soovitas teha veel ka umbtunnelit ning lõpetuseks püsilamamine (mina proovisin koos kausiga, mille Lore selja taha asetasin). Liidia hakkas vahepeal tegema Love'i puuri saatmist ning sellel ajal oli Lore üsna püsimatu, sest kartis, et Love võtab ta maiuse ära (Love muidugi ei osanud isegi arvata, et seal kausis võiks midagi sees olla). Trenn oli väga mõnus ja ilm juba üsna karge.
Täna käisin Lorega pargis jalutamas ning kuna eile sain kätte Platinumi tellimuse, siis olid ka need taskus. Ja uskumatu, aga keegi on mu koera ära vahetanud! Käitus nagu puhta viieline! Kõrvalkõnd oli enamuse ajast märksõnaks ning teistest koertest möödumine oli samuti käkitegu (natuke ikka oli rohkem sahmimist, aga oluliselt vähem kui tavaliselt). Ehk siis mina olen praegu väga elevil, kuidas edasi hakkab minema sellega. Veel kord uskumatu, minu Lore kõnnib terve tee kõrval, vaadates mulle koguaeg suu ammuli otsa, can't believe it!
pühapäev, 4. oktoober 2015
Suur pildipostitus
Täna käisime Liidia ja Mariliniga Raku järve ääres jalutamas ning Marilinil oli kaasas ka kaamera, seega saime koertest mõnusaid pilte. Lore ja Love nautisid kogu jalutuskäiku täiega, Lore isegi nii palju, et paigal püsimine rohkem kui 3 sekundit oli võimatu. Ning lisaks tegid nad ka tõenäoliselt selle aasta viimase ujumise ära. Eks ma natuke ikka provotseerisin ka, kuid selleks ajaks olid juba Lore käpad märjad. Piltide eest super suured tänud Marilinile!
Tellimine:
Postitused (Atom)