Esmaspäev ja teisipäev olid minul taaskord natuke kultuursemad, teatri ja pöffi näol. Teisipäeval vedas Lorel natuke rohkem, kuna siis tuli Leen talle pöffi ajaks külla, et aaretejahti mängida. Pärast pöffi said nad ka kiirel jalutuskäigul ära käia.
Teisipäevast trenni meil seekord ei olnud, kuna olime selle juba varem ette ära teinud. Kolmapäevasest trennist Liidia osa ei võtnud, seega sain kohale Kadi ja Annaga. Trennis oli Lore veidi hajevil, kuigi üldiselt jooksis päris okeilt. Kuna jõudsime juba kuueks platsile, siis saime päris pikalt erinevaid harjutusi teha enne radade jooksmist ning teiste jõudmist.
Kolmapäeva öösel hakkas aga Lore väga jubedalt köhima ning köhis julgelt mitu tundi järjest, väga väikeste pausidega. Iga kord kui ta hakkas pessa tagasi minema ja jõudis ennast vaevatuna kerra tõmmata, siis tuli uus köhahoog ja jällegi pidi püsti tõusma. Seega sättisin talle pesa ette ka suure saunalina, kuhu peale köhida (detailidesse pole vist vaja langeda, milleks see rätik vajalik oli). Hommikuks oli tal veidi parem, kuid siiski köhis mehiselt. Kristi soovitas anda joogiks lahjat kummeliteed (maha jahutatuna), mis neelusid rahustama peaks. Päeva jooksul oli asi veidi paranenud ning õhtul jäi Lore üksi koju kui meie kinno läksime. Kuna köha oli ikkagi üsna karm, siis soovitas Kristi helistada ka loomaarstile, mida ma reede hommikul ka tegin. Neljapäeva öösel kartsin, et taaskord tuleb unetu öö, kuid olukord oli siiski paranenud ja köhahooge oli oluliselt vähem. Reede hommik oli samuti paljulubav ning loomaarstiga konsulteerides tuli välja, et antibiootikume ei ole mõtet peale panna kui köha hullemaks ei lähe ning kui suust ja ninast kollast/rohelist tatti välja ei tule. Lisaks ütles ta, et sel aastal jäimegi veidi hiljaks vaktsiini tegemisega ning paljudel koertel ei jõudnud tekkida piisavat immuunsust kennelköha vastu, seega haigestusidki nii mõnedki koerad, kellel vaktsiin tehtud oli. Kuni tänaseni olen aga Loret nö vati sees hoidnud ning peale hommikuse kerge köhatuse pole päeva jooksul ühtegi kahtlast häält kuulnud. Seega võib loota, et sellest köhast sai ta taaskord lahti.
pühapäev, 29. november 2015
pühapäev, 22. november 2015
Nädala kokkuvõte
Taaskord on terve nädala blogis olnud igav liiv ja tühi väli, kuid nüüd siis panen nädala tegemised kirja..
16.11 - kutsikatel oli taaskord sünnipäev ning nüüd on nad juba 9-kuused! Väga varsti ei sobi enam neid koerakesi kutsikateks nimetadagi. Koerad isegi juba käituvad vaikselt nagu täiskasvanud koerad. Näiteks meeldib Lorele öelda teistele koertele, et ta ei ole mingi lihtsakene, vaid ikka "suur" ja kuri koer. See komme on küll väga nõme, kuid vaikselt saab ta juba aru, et viisakad koerad nii ei käitu. Lisaks on kolmest preilist kahel juba olnud ka esimene jooksukas, minu väike kutsikas on ainuke, kes veel seal maal ei ole.
Aga natuke ka esmaspäevast, mis taaskord tõotas Lorel tulla üsna igav tänu minu õhtusele joonistustunnile. Tema rõõmuks liitus aga joonistustunniga ka Helen, kes Leenu samuti kaasa võttis. Koerad said korraldada näitemängu kõikidele joonistajatele oma mänguga ning lõbu oli laialt, kui ei oleks nii palju keelamist olnud, et urisemine pole ok :)
17.11 - Natalja trenn - päeval oli Lore taaskord kodune ning õhtul seadsime sammud Liidia ja Love juurde, et minna trenni. Enne trenni tulid jalutama ka Kristi ja Helen, seega koerad said mõnusalt joosta. Seekord otsisin kapist ka ühe soki, mille sisse läks pihv. No ja see oli Lore jaoks küll mõnusaim mänguasi, mis motiveeris maiuse asemel pärast raja jooksmist. Radade jooksmine läks meil hästi, Lore hoog oli taaskord hea, vahepeal isegi liiga hea, et järele jõuaksin. Ka tuju oli tal väga hea, seega trenn oli ainult lust ja lillepidu.
18.11 - Hommikul tuli külla Love, et õhtul kiiremini trenni jõuaksime. Kahe koeraga tööle jalutamine oli mõnus, kui välja arvata hetked, mil nad arvasid, et rihma otsas kaklemine on väga ok. Siis vaatas üks naine küll mind sellise pilguga, et kuidas ma oma koeri ohjeldada ei suuda, et nad ei kakleks. Aga mind see väga ei morjendanud millegi pärast... Õhtul trenni minnes tegime ka kiire metsatiiru ning siis platsile. Saime koheselt minna ka väiksemat rada õppima ja koertega sooja tegema. Rajad olid piisavalt keerulised, kuid kuidagi moodi saime ikkagi hakkama. Lisaks oli Lore alguses väga ärevas meeleolus ning Kristi soovis näha, kuidas püsivus on, mille peale ütlesin, et seda pole. Aga Kristi arvas, et ma ise olen sama elevil meeleolus ja seetõttu Lore püsivus null ongi. Võtsime ennast Lorega kokku ja saime püsivust natuke harjutatud küll :)
19.11 - Käisime Lorega õhtul väiksel marsasõidul, et külla minna ühele sõbrannale. Lore võttis uues kohas aga eesmärgiks hakata otsima palakesi maast. Kuid üldiselt käitus väga kenasti.
20.11 - Lore jaoks oli õhtu igav, kuna mina käisin pöffil Kristi, Tiina, Kadi ja Marttiga. Film oli päris mõnus.
21.11 - Lore oli eilse igava päeva tõttu väga äksi täis ning õhtul pidi ta taaskord üksi kodus olema. Käisime päeval pargis ning koerteaedikus, kuhu lisandusid ka kaks beagle'it. Need tegelased tundusid Lore jaoks täitsa toredad ning eriti põnev oli jälgida nende tegevust kõrvalt. Sellegi poolest sai veidi siiski ka nendega mängida. Pärast seda läksime Falgi parki, kuhu tulid ka Helen&Co, kus koerad said veidi mängida ja ringi traavida ning seejärel võtsin Leenu ka kaasa ning koerad said pidžaamapidu pidada samal ajal kui meie taaskord Heleni, Kristi ja Tiinaga pöffile läksime.
22.11 - Päeval võtsid meid peale Helen&Co ning suundusime Pääsküla rabasse jalutama. Koerte ja Sandri jaoks oli lõbu laialt, kuna metsa all oli üsna palju lund. Tundus, et Lore tunnebki Sandrist rohkem rõõmu kui Leenust. Ühel hetkel koperdasin mina aga üsna nõmedalt ja nüüd on hüppeliiges pisut paistes. Loodetavasti aitab külma peal hoidmine ning paistetus alaneb kiiresti. Lisaks käisime ka Dineris söömas ja Horteses väiksel shoppingul. Praeguseks on Lore aga päris väsinult ennast pessa kerra tõmmanud.
16.11 - kutsikatel oli taaskord sünnipäev ning nüüd on nad juba 9-kuused! Väga varsti ei sobi enam neid koerakesi kutsikateks nimetadagi. Koerad isegi juba käituvad vaikselt nagu täiskasvanud koerad. Näiteks meeldib Lorele öelda teistele koertele, et ta ei ole mingi lihtsakene, vaid ikka "suur" ja kuri koer. See komme on küll väga nõme, kuid vaikselt saab ta juba aru, et viisakad koerad nii ei käitu. Lisaks on kolmest preilist kahel juba olnud ka esimene jooksukas, minu väike kutsikas on ainuke, kes veel seal maal ei ole.
Aga natuke ka esmaspäevast, mis taaskord tõotas Lorel tulla üsna igav tänu minu õhtusele joonistustunnile. Tema rõõmuks liitus aga joonistustunniga ka Helen, kes Leenu samuti kaasa võttis. Koerad said korraldada näitemängu kõikidele joonistajatele oma mänguga ning lõbu oli laialt, kui ei oleks nii palju keelamist olnud, et urisemine pole ok :)
17.11 - Natalja trenn - päeval oli Lore taaskord kodune ning õhtul seadsime sammud Liidia ja Love juurde, et minna trenni. Enne trenni tulid jalutama ka Kristi ja Helen, seega koerad said mõnusalt joosta. Seekord otsisin kapist ka ühe soki, mille sisse läks pihv. No ja see oli Lore jaoks küll mõnusaim mänguasi, mis motiveeris maiuse asemel pärast raja jooksmist. Radade jooksmine läks meil hästi, Lore hoog oli taaskord hea, vahepeal isegi liiga hea, et järele jõuaksin. Ka tuju oli tal väga hea, seega trenn oli ainult lust ja lillepidu.
18.11 - Hommikul tuli külla Love, et õhtul kiiremini trenni jõuaksime. Kahe koeraga tööle jalutamine oli mõnus, kui välja arvata hetked, mil nad arvasid, et rihma otsas kaklemine on väga ok. Siis vaatas üks naine küll mind sellise pilguga, et kuidas ma oma koeri ohjeldada ei suuda, et nad ei kakleks. Aga mind see väga ei morjendanud millegi pärast... Õhtul trenni minnes tegime ka kiire metsatiiru ning siis platsile. Saime koheselt minna ka väiksemat rada õppima ja koertega sooja tegema. Rajad olid piisavalt keerulised, kuid kuidagi moodi saime ikkagi hakkama. Lisaks oli Lore alguses väga ärevas meeleolus ning Kristi soovis näha, kuidas püsivus on, mille peale ütlesin, et seda pole. Aga Kristi arvas, et ma ise olen sama elevil meeleolus ja seetõttu Lore püsivus null ongi. Võtsime ennast Lorega kokku ja saime püsivust natuke harjutatud küll :)
19.11 - Käisime Lorega õhtul väiksel marsasõidul, et külla minna ühele sõbrannale. Lore võttis uues kohas aga eesmärgiks hakata otsima palakesi maast. Kuid üldiselt käitus väga kenasti.
20.11 - Lore jaoks oli õhtu igav, kuna mina käisin pöffil Kristi, Tiina, Kadi ja Marttiga. Film oli päris mõnus.
21.11 - Lore oli eilse igava päeva tõttu väga äksi täis ning õhtul pidi ta taaskord üksi kodus olema. Käisime päeval pargis ning koerteaedikus, kuhu lisandusid ka kaks beagle'it. Need tegelased tundusid Lore jaoks täitsa toredad ning eriti põnev oli jälgida nende tegevust kõrvalt. Sellegi poolest sai veidi siiski ka nendega mängida. Pärast seda läksime Falgi parki, kuhu tulid ka Helen&Co, kus koerad said veidi mängida ja ringi traavida ning seejärel võtsin Leenu ka kaasa ning koerad said pidžaamapidu pidada samal ajal kui meie taaskord Heleni, Kristi ja Tiinaga pöffile läksime.
22.11 - Päeval võtsid meid peale Helen&Co ning suundusime Pääsküla rabasse jalutama. Koerte ja Sandri jaoks oli lõbu laialt, kuna metsa all oli üsna palju lund. Tundus, et Lore tunnebki Sandrist rohkem rõõmu kui Leenust. Ühel hetkel koperdasin mina aga üsna nõmedalt ja nüüd on hüppeliiges pisut paistes. Loodetavasti aitab külma peal hoidmine ning paistetus alaneb kiiresti. Lisaks käisime ka Dineris söömas ja Horteses väiksel shoppingul. Praeguseks on Lore aga päris väsinult ennast pessa kerra tõmmanud.
pühapäev, 15. november 2015
Kohtumine rebasega vol.2
Alustuseks taaskord (peaaegu) Kristi targad sõnad: "Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..." "Võimalik," ütles rebane. "Maa peal võib igasuguseid asju näha..." "Oh, see polegi maa peal!" ütles väike prints. Rebane paistis olevat väga põnevil. "Kas see on teisel planeedil?" "Jah." "Kas sellel planeedil ka jahimehi on?" "Ei ole." "Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?" "Ei ole." "Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane...
Täna hommikul pakkisime ennast taaskord autodesse, et minna Kuusalusse Triinule külla. Seekord oli meid seal päris palju ja koeri muidugi veelgi rohkem. Enne kutsikaid said nii mõnedki teised koerad oma professionaalsust näidata ning peab tõdema, et ega kutsikad ka väga alla ei jäänud. Alustuseks läks kõige tublim karjuja Leen rebast vaatama ja ta oli täitsa kuri kohe! Puuri piilus seejärel ka Love ning samuti ütles paar halba "sõna" ning kutsikatest viimane oli Lore ning ka tema ei jäänud väga alla. Seejärel läks Leen urgu rebast taga ajama (eelmisel korral sellist prioriteeti neile ei pakutud). Ka Love uuris urus ringi ning taaskord näitas ka Lore, mida oskab. Kõik kutsikad olid väga tublid ning urgu praktiliselt üldse ei kartnud. Kindlasti kirjutab Liidia ka Love'i saavutusest ning Helen oma salablogis Leenu kurjustamisest rebasega, seega nende tegevust ma detailselt kirja panema ei hakka.
Sel ajal kui Leen urus oli, siis kiunus Lore mul süles ning tahtis väga Leenule appi minna, kuid koer peab ikkagi üksinda töötama. Siis kui Lore kord urgu pugeda oli, siis jooksis üsna julgelt rebaseni ning veidi ka kurjustas rebasega, rohkem siiski kiunudes ja urisedes (sest haukuda ju muidu ei tohi...). Urus liikus ta rebasele üsna kindlameelselt järgi. Haukumine oli siiski vahelduva eduga ning vahepeal arutles ta vaikselt endamisi, mis selle Triinuga küll tegema peaks. Arvestades seda, et Lore saab alles 9-kuuseks, siis jahiinstinkt on tal küll kindlasti olemas ja "tööd" tegi ka tublisti (arenemisruumi on veel siiski palju).
Pärast tööd, peab olema ka lõbu, seega koerad taaskord autodesse (ise ka) ning sõit Kaberneeme randa saigi alguse. Seekord olid meiega koos ka väike mudi-tüdruk Nera ning russelli-preili Berta. Kaberneemes said koerad mõnusalt liiva sees möllata ja pulgale järele joosta (enamasti oli Lore eesmärk siiski Yes'i taga ajada). Õnneks keegi koertest ujuma ei läinud, kuigi Lumi ikkagi järjekindlalt üritas vette minna. Alguses kartsin, et ka Lore tahab ujuma minna, kuid õnneks vedas ja Yes ning teised russellid olid palju põnevamad.
Seega nädalavehetus möödus väga kiiresti ning koertel oli lõbu laialt :)
Täna hommikul pakkisime ennast taaskord autodesse, et minna Kuusalusse Triinule külla. Seekord oli meid seal päris palju ja koeri muidugi veelgi rohkem. Enne kutsikaid said nii mõnedki teised koerad oma professionaalsust näidata ning peab tõdema, et ega kutsikad ka väga alla ei jäänud. Alustuseks läks kõige tublim karjuja Leen rebast vaatama ja ta oli täitsa kuri kohe! Puuri piilus seejärel ka Love ning samuti ütles paar halba "sõna" ning kutsikatest viimane oli Lore ning ka tema ei jäänud väga alla. Seejärel läks Leen urgu rebast taga ajama (eelmisel korral sellist prioriteeti neile ei pakutud). Ka Love uuris urus ringi ning taaskord näitas ka Lore, mida oskab. Kõik kutsikad olid väga tublid ning urgu praktiliselt üldse ei kartnud. Kindlasti kirjutab Liidia ka Love'i saavutusest ning Helen oma salablogis Leenu kurjustamisest rebasega, seega nende tegevust ma detailselt kirja panema ei hakka.
Sel ajal kui Leen urus oli, siis kiunus Lore mul süles ning tahtis väga Leenule appi minna, kuid koer peab ikkagi üksinda töötama. Siis kui Lore kord urgu pugeda oli, siis jooksis üsna julgelt rebaseni ning veidi ka kurjustas rebasega, rohkem siiski kiunudes ja urisedes (sest haukuda ju muidu ei tohi...). Urus liikus ta rebasele üsna kindlameelselt järgi. Haukumine oli siiski vahelduva eduga ning vahepeal arutles ta vaikselt endamisi, mis selle Triinuga küll tegema peaks. Arvestades seda, et Lore saab alles 9-kuuseks, siis jahiinstinkt on tal küll kindlasti olemas ja "tööd" tegi ka tublisti (arenemisruumi on veel siiski palju).
Pärast tööd, peab olema ka lõbu, seega koerad taaskord autodesse (ise ka) ning sõit Kaberneeme randa saigi alguse. Seekord olid meiega koos ka väike mudi-tüdruk Nera ning russelli-preili Berta. Kaberneemes said koerad mõnusalt liiva sees möllata ja pulgale järele joosta (enamasti oli Lore eesmärk siiski Yes'i taga ajada). Õnneks keegi koertest ujuma ei läinud, kuigi Lumi ikkagi järjekindlalt üritas vette minna. Alguses kartsin, et ka Lore tahab ujuma minna, kuid õnneks vedas ja Yes ning teised russellid olid palju põnevamad.
Seega nädalavehetus möödus väga kiiresti ning koertel oli lõbu laialt :)
Nädala tegemised
Alustuseks tuleb tsiteerida Kristit (kes ei kasutanud küll oma sõnu): "Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine; jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane. Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse."
9.11 - Lore jaoks üsna igav päev, kuna minul oli õhtul iga esmaspäevane joonistustund. Päeva parim osa oli Lore jaoks õhtune jalutuskäik Solarisse, et mina saaks ühe jätsi skoorida ja Lore Urr&Nurr'ist paki maiuseid. Seejärel kiire läbipõige Marilini juurde, mille Lore maha magas.
10.11 - Natalja trenn - sinna minnes on viimasel ajal koguaeg väike ärevus sees, et kuidas Lore nüüd siis käitub. Taaskord ainult kiidusõnad. Lore jooksis radasid hea hooga ning kontakt oli suurepärane. Käitumisprobleemid on loodetavasti minevikku jäänud ja "siia" tulemisega probleeme pole. Hea hoo ja rõõmuga tegi ta ka poomi, A-d, slaalomit ja loomulikult kiike. Harjutamist vajab ainult tõkke taga ootamine, sest koguaeg on kiire-kiire! Enne trenni tegime ka jalutuskäigu Liidia, Heleni ja Margitiga. Kuigi Leenu jooksukas ei valmistanud Lewile väga palju rõõmu.
11.11 - Kristi trenn - juba hommikul tuli Kosmosesse Love, kellega Lore päeva jooksul ringi tatsata sai. Õhtul enne trenni minemist tutvus ta ka Matildaga (Kosmose taksikoer). Matildale Love meeldis, kuna ta hoidis ennast tagasi ning ei olnud nii hoogne kui Lore. Trenni alustasime kohe kui kohale jõudsime, alustuseks õppisime platsi teisel poolel rada ning soojendasime koeri. Korraks saime ka seda joosta enne kui Lewi ja Leen kohale jõudsid. Kristi valvsa pilgu all tegime seda rada uuesti ning siis saime ka uut rada õppida. Lore hoog oli ok, mitte küll suurepärane, aga rahule võis jääda küll (vähemalt oli mul natuke rohkem aega valsitada ja keerelda). Vahepeal tegime tõkete juures ka püsivust ning Kadi tegi märkuse, et me kõik üritame koerte juurest ära hiilida, mistõttu koerad arvavad, et võiks vaikselt kaasa hiilida. Seega meelde tuleb jätta, et koerale tuleb anda konkreetne käsk "oota!" ning siis kindla sammuga eemale astuda. Ütleme nii, et töötas küll!
12.11 - neljapäev oli üsna kodune õhtu ning Lore arvas, et see on jube igav, seega energia ülejäägid tuli välja elada möllates ja mänguasjade ning trikkidega tegeledes.
13.11 - Natalja asendustrenn 24.11 jaoks (kuna Liidial on kontsert tulemas sel nädalal). Hoog taaskord suurepärane ja Kadi õpetussõnade kohaselt tuli ka püsivus täitsa okeilt välja. Seekord ütles Natalja, et pärast raja jooksmist ei tohi me koertele maiust anda, vaid peame nendega mängima hakkama. Esimesed kaks korda viibutasin ma korraks maiusega nina all ja seetõttu oli Lore veidi segaduses, et mismõttes sa õrritad mind maiusega, aga siis võtad hoopis mingi näraka kunst lambanaha välja. Mängu saime natuke ka üles, aga mitte piisavalt, seega kippus Lore eemale nuuskima minema, sest kui mina hüüan "siia", siis ju ikka saab maiust! Väga kaval... Natalja soovituse kohaselt ei tohi ma unustada, et järgmises trennis peaksin "mänguasjana" kasutama valget sokki, kuhu sisse on pandud maiused. Lisaks rääkis ta, et kui me püsivust enne raja algust ei tee, siis peame siiski koera tähelepanu endale saama ja siis "ready, steady, go!". Trenn oli taaskord väga mõnus ning pärast trenni käisime Lorega veel ka Marilini juures, seega väga korda läinud päev.
14.11 - jalutuskäik Randvere metsas + Bond. Laupäeva pärastlõunal läksime Lorega Virust bussi peale ning bussipeatuses ootasid meid Kristi koos Lumi, Cesari ja Yesiga ning Helen Leenuga. Bussipeatuses tuli meie juurde üks proua, kes Loret paitada soovis ning siis nuttes ära läks (mis sa teed kui koer on nii armas, et pisar silma tuleb?!). Tegelik põhjus oli tema enda koeras. Bussis oli Lore kindel, et teab kuhu läheme ning Teletorni juures algas päris suur rahmeldamine, et mis mõttes sa õiges peatuses maha ei lähe?! Mets ju ootab! Sellegi poolest rahunes ta maha ning ootas õige peatuseni vaikselt edasi. Jalutuskäik oli mõnus kui välja arvatud see, et ühel hetkel tunnetas Lore, et varsti saab actionit ning hakkas meist ette jooksma. Iga kord kui kutsusin tuli tagasi ning korraks juba arvasime, et äkki ta jooksebki sellepärast eemale, et kui "siia" käsklus tuleb, siis saab maiust. Tegelik põhjus oli aga ühes mürakas labradoris, kes meiega sama rada käis. Sel hetkel kui me labradori nägime, siis oli ka Lore meist ees pool ning õnneks tuli ka koheselt meie juurde, kui kutsusime. Seega koerad rihma ja vaikselt hakkasime mööduma sellest koerast. Kahjuks ei jõudnud aga omanik seda koera ohjeldada ning vahepeal lendas isegi pikali. Saime siiski rahus mööda minna, kuni kõlas hüüd, et koer tuleb meie poole. Mina haarasin Lore sülle ning kuna Kristil koeri rohkem oli siis haarasin ka Cesari kaissu. Kristi peletas samal ajal seda mürakat eemale ning ütles, et ka Lumi võtaksin, seega said kolmekesi mul kaisus olla, kuna mina küll selle eest vastutada ei tahtnud, et Lumi rihmast lahti saab või see mürakas tema juurde jõuab. Mingil hetkel sai see omanik oma koera rihma uuesti kätte ning koer rahunes veidi maha, seega kõik lõppes hästi. V.a minu jope välimus, mis oli üleni sopane, koheselt sai kindlaks, et kinno sellisega minna ei kõlba. Kino jaoks oli plaan kõige pealt Kristi juures käia ning tema koerad koju viia, lisaks ka Martti ja Trevor kaasa võtta ning siis käisime ka minu juurest läbi, et sopased riided maha visata ja uued kiiresti välja valida. Seejärel läksime Kosmosesse alustuseks sööma, kuhu tulid ka Helen&Co ning kui söödud ja Anna ning Ranno ka kohal olid, võtsime popkornid kaasa ja läksime saali Bondi vaatama. Ütleme nii, et film oli küll oodatust parem aga fänniks ma siiski ei hakka :)
15.11 - Rebase urg + jalutuskäik, kuid seda kõike uues postituses!
9.11 - Lore jaoks üsna igav päev, kuna minul oli õhtul iga esmaspäevane joonistustund. Päeva parim osa oli Lore jaoks õhtune jalutuskäik Solarisse, et mina saaks ühe jätsi skoorida ja Lore Urr&Nurr'ist paki maiuseid. Seejärel kiire läbipõige Marilini juurde, mille Lore maha magas.
10.11 - Natalja trenn - sinna minnes on viimasel ajal koguaeg väike ärevus sees, et kuidas Lore nüüd siis käitub. Taaskord ainult kiidusõnad. Lore jooksis radasid hea hooga ning kontakt oli suurepärane. Käitumisprobleemid on loodetavasti minevikku jäänud ja "siia" tulemisega probleeme pole. Hea hoo ja rõõmuga tegi ta ka poomi, A-d, slaalomit ja loomulikult kiike. Harjutamist vajab ainult tõkke taga ootamine, sest koguaeg on kiire-kiire! Enne trenni tegime ka jalutuskäigu Liidia, Heleni ja Margitiga. Kuigi Leenu jooksukas ei valmistanud Lewile väga palju rõõmu.
11.11 - Kristi trenn - juba hommikul tuli Kosmosesse Love, kellega Lore päeva jooksul ringi tatsata sai. Õhtul enne trenni minemist tutvus ta ka Matildaga (Kosmose taksikoer). Matildale Love meeldis, kuna ta hoidis ennast tagasi ning ei olnud nii hoogne kui Lore. Trenni alustasime kohe kui kohale jõudsime, alustuseks õppisime platsi teisel poolel rada ning soojendasime koeri. Korraks saime ka seda joosta enne kui Lewi ja Leen kohale jõudsid. Kristi valvsa pilgu all tegime seda rada uuesti ning siis saime ka uut rada õppida. Lore hoog oli ok, mitte küll suurepärane, aga rahule võis jääda küll (vähemalt oli mul natuke rohkem aega valsitada ja keerelda). Vahepeal tegime tõkete juures ka püsivust ning Kadi tegi märkuse, et me kõik üritame koerte juurest ära hiilida, mistõttu koerad arvavad, et võiks vaikselt kaasa hiilida. Seega meelde tuleb jätta, et koerale tuleb anda konkreetne käsk "oota!" ning siis kindla sammuga eemale astuda. Ütleme nii, et töötas küll!
12.11 - neljapäev oli üsna kodune õhtu ning Lore arvas, et see on jube igav, seega energia ülejäägid tuli välja elada möllates ja mänguasjade ning trikkidega tegeledes.
13.11 - Natalja asendustrenn 24.11 jaoks (kuna Liidial on kontsert tulemas sel nädalal). Hoog taaskord suurepärane ja Kadi õpetussõnade kohaselt tuli ka püsivus täitsa okeilt välja. Seekord ütles Natalja, et pärast raja jooksmist ei tohi me koertele maiust anda, vaid peame nendega mängima hakkama. Esimesed kaks korda viibutasin ma korraks maiusega nina all ja seetõttu oli Lore veidi segaduses, et mismõttes sa õrritad mind maiusega, aga siis võtad hoopis mingi näraka kunst lambanaha välja. Mängu saime natuke ka üles, aga mitte piisavalt, seega kippus Lore eemale nuuskima minema, sest kui mina hüüan "siia", siis ju ikka saab maiust! Väga kaval... Natalja soovituse kohaselt ei tohi ma unustada, et järgmises trennis peaksin "mänguasjana" kasutama valget sokki, kuhu sisse on pandud maiused. Lisaks rääkis ta, et kui me püsivust enne raja algust ei tee, siis peame siiski koera tähelepanu endale saama ja siis "ready, steady, go!". Trenn oli taaskord väga mõnus ning pärast trenni käisime Lorega veel ka Marilini juures, seega väga korda läinud päev.
14.11 - jalutuskäik Randvere metsas + Bond. Laupäeva pärastlõunal läksime Lorega Virust bussi peale ning bussipeatuses ootasid meid Kristi koos Lumi, Cesari ja Yesiga ning Helen Leenuga. Bussipeatuses tuli meie juurde üks proua, kes Loret paitada soovis ning siis nuttes ära läks (mis sa teed kui koer on nii armas, et pisar silma tuleb?!). Tegelik põhjus oli tema enda koeras. Bussis oli Lore kindel, et teab kuhu läheme ning Teletorni juures algas päris suur rahmeldamine, et mis mõttes sa õiges peatuses maha ei lähe?! Mets ju ootab! Sellegi poolest rahunes ta maha ning ootas õige peatuseni vaikselt edasi. Jalutuskäik oli mõnus kui välja arvatud see, et ühel hetkel tunnetas Lore, et varsti saab actionit ning hakkas meist ette jooksma. Iga kord kui kutsusin tuli tagasi ning korraks juba arvasime, et äkki ta jooksebki sellepärast eemale, et kui "siia" käsklus tuleb, siis saab maiust. Tegelik põhjus oli aga ühes mürakas labradoris, kes meiega sama rada käis. Sel hetkel kui me labradori nägime, siis oli ka Lore meist ees pool ning õnneks tuli ka koheselt meie juurde, kui kutsusime. Seega koerad rihma ja vaikselt hakkasime mööduma sellest koerast. Kahjuks ei jõudnud aga omanik seda koera ohjeldada ning vahepeal lendas isegi pikali. Saime siiski rahus mööda minna, kuni kõlas hüüd, et koer tuleb meie poole. Mina haarasin Lore sülle ning kuna Kristil koeri rohkem oli siis haarasin ka Cesari kaissu. Kristi peletas samal ajal seda mürakat eemale ning ütles, et ka Lumi võtaksin, seega said kolmekesi mul kaisus olla, kuna mina küll selle eest vastutada ei tahtnud, et Lumi rihmast lahti saab või see mürakas tema juurde jõuab. Mingil hetkel sai see omanik oma koera rihma uuesti kätte ning koer rahunes veidi maha, seega kõik lõppes hästi. V.a minu jope välimus, mis oli üleni sopane, koheselt sai kindlaks, et kinno sellisega minna ei kõlba. Kino jaoks oli plaan kõige pealt Kristi juures käia ning tema koerad koju viia, lisaks ka Martti ja Trevor kaasa võtta ning siis käisime ka minu juurest läbi, et sopased riided maha visata ja uued kiiresti välja valida. Seejärel läksime Kosmosesse alustuseks sööma, kuhu tulid ka Helen&Co ning kui söödud ja Anna ning Ranno ka kohal olid, võtsime popkornid kaasa ja läksime saali Bondi vaatama. Ütleme nii, et film oli küll oodatust parem aga fänniks ma siiski ei hakka :)
15.11 - Rebase urg + jalutuskäik, kuid seda kõike uues postituses!
pühapäev, 8. november 2015
Külalispostitus Helenilt ehk Lore Leenul külas vol2
Kadi läks Rootsi kruiisile ja Lore tuli selleks ajaks Leenule külla. Kuna Kadil oli neljapäeva õhtul mingi üritus, pakkus ta välja, et Lore võiks juba varem meile tulla. Meil oli selle üle ainult hea meel ja nii ma võtsingi Lore neljapäeval Kosmosest kaasa ja sõitsime Viimsisse. Leen ja Lore olid kohtumise üle üliõnnelikut ja oma õnne väljenduseks traavisid alustuseks mõned ringid ümber maja. Suht alguses juba tahtis Lore maja tagant naabrite krundile minna ja minu kutsumist ei teinud kuulmagi, siis oli selge, et lahtiselt aeda koeri lasta ei saa. Nii saigi juba esimesel õhtul pikk jalutuskäik ette võetud, meiega liitusid naabrinaine ja Bella. Bella on kuldne retriiver, Leenu sõbranna, muidu väga malbe, pigem arglik, aga Lore kurjustamise peale ütles ikka vastu mis ta asjast arvab. Vahepeal tundus Bella veits segaduses olevat, et miks Leenut on kaks ja miks üks neist nii tige on, aga ta hoidis eemale ja üldiselt saime jalutada rahulikult. Kodus tuli Lorele ebameeldiva üllatusena, et sopased käpad pestakse kraani all, elu eest võitles vastu ja pärast aktsiooni pelgas mind. Esimese öö veetsid koerad eraldi tubades, et nad natuke magada ka saaks, mitte ei möllutaks. Reede hommik algas meil jalutuskäiguga Soosepa rabas, kusjuures ma arvasin, et peale meie ei käigi seal kedagi, sest pole kunagi seal hingelistki näinud, aga selgus, et hommikul kell 8 on see väga populaarne koht. Lõuna ajal käisime Kristi juures, Kristi soengut kohendamas ja peale seda pikal jalutuskäigul Randvere metsas. Reedel tuli 18180 sammu, koerad väsitatud läksime perega õhtul külla ja koerad jäid üksi koju. Jätsime neile toas tule põlema, sest kell seitse õhtul tundus liiga vara magama minemiseks. Igatahes saime me koju tulles aknast piiluda, mis nad teevad, midagi ei teinud, magasid :)
Laupäeval käisime Loosalu raba matkarajal, korjasime jõhvikaid ja kõndisime laudteel, üks ütlemata ilus koht. Loret tõmbas magnetina rabajärvede poole, aga õnneks on tal EI käsklus hästi selge ja üsna ruttu sai selgeks, et pärast ei kuulmist tasub minu juurest läbi tulla, et maiust saada. Õhtul käisid koerad vannis, lootsin, et äkki hakkab Leenule ka vesi rohkem meeldima, kui Lore julgust juurde annab, aga vannis oli ainult Lorel tore, Leen kannatas lihtsalt vaikides ära. Lore jaoks on üldse kõik asjad toredad, vannis veega solistamine, dušši hammustamine, fööniga kuivatamine ja isegi tolmuimejaga põranda pühkimine. Fööniga kuivatamise kohta veel nii palju, et alguses üritas Lore fööni hammustada, aga lõpuks seisis ühe koha peal ja lasi ennast kuivatada ja sama tegi ka Leen, mis oli suht uskumatu, et see võimalik võiks olla. Koerad on korralikult ära väsitatud ja Lorel on varsti aeg koju minna, kuni järgmise korrani.
Helen
Laupäeval käisime Loosalu raba matkarajal, korjasime jõhvikaid ja kõndisime laudteel, üks ütlemata ilus koht. Loret tõmbas magnetina rabajärvede poole, aga õnneks on tal EI käsklus hästi selge ja üsna ruttu sai selgeks, et pärast ei kuulmist tasub minu juurest läbi tulla, et maiust saada. Õhtul käisid koerad vannis, lootsin, et äkki hakkab Leenule ka vesi rohkem meeldima, kui Lore julgust juurde annab, aga vannis oli ainult Lorel tore, Leen kannatas lihtsalt vaikides ära. Lore jaoks on üldse kõik asjad toredad, vannis veega solistamine, dušši hammustamine, fööniga kuivatamine ja isegi tolmuimejaga põranda pühkimine. Fööniga kuivatamise kohta veel nii palju, et alguses üritas Lore fööni hammustada, aga lõpuks seisis ühe koha peal ja lasi ennast kuivatada ja sama tegi ka Leen, mis oli suht uskumatu, et see võimalik võiks olla. Koerad on korralikult ära väsitatud ja Lorel on varsti aeg koju minna, kuni järgmise korrani.
Helen
 |
| Juuksuris |
 |
| Koerad on nii kiired, et nähagi pole.. :) |
Trennid
See nädal on taaskord nii kiiresti möödunud, et trennipostitus tuleb jällegi alles täna.
Teisipäevast trenni ma veidi kartsin, kuna eelmine kord oli nii negatiivne, aga reaalsus oli vastupidine. Lore käitus suurepäraselt, jooksis väga hea hooga ning tegi kõike kohusetundlikult ja tublisti kaasa. Seekord tegime jällegi pikka rada - esialgu esimene pool, siis teine pool ja lõpuks terve rada. Natalja kiitis Lore kiirust ning ka mina tundsin, et see on tavapärasest kiirem või olid minu jalad liiga "makaronid". Igaljuhul vahepeal oli selline tunne, nagu mul oleksid 50aastase suitsetaja kopsud ja aastase lapse tudisevad jalad. Aga joostud saime siiski. Lisaks ei saa mainimata jätta, kuidas ma trenni alguses juba märkasin, et Lore ei teinud Natalja koertest absoluutselt välja. Kui muidu on ta ikka oma pahameelt näidanud urisemisega, siis seekord ei oleks nagu teisi koeri olnudki, seega supertubli! Ja seda kuni trenni lõpuni.
Kolmapäevast trenni alustasid koerad sünnipäeva "tordiga", kuna ühel Natalja koeral oli sünnipäev ja koerad said esialgu kõik koos ringis istuda ning seejärel tükikese kooki süüa. Lore tükk kadus väga kiiresti, sest toiduga ei pirtsutata ja kõik mis antakse tuleb ära süüa. Lisaks on siis võimalus kellegi teise jäägid ka endale saada (õnneks nii hästi seekord ei läinud), sest põdraliha torti ei saa ju iga päev. Seejärel õppisime A3 rada ning Natalja kutsus mind kahe koera seisakut/hambaid vaatama/katsuma.
Kutsikate trennis tegi Kristi meile mõnusad trikkidega rajad ning lisaks harjutasime ka "eest lõikamist", mis mõnes kohas oli üsna keeruline. Seega sain mina mõnes kohas veidi soperdada ka, aga Loret peab taaskord kiitma, kuna hoog oli hea ja tahtmist oli ka mõnusalt.
Teisipäevast trenni ma veidi kartsin, kuna eelmine kord oli nii negatiivne, aga reaalsus oli vastupidine. Lore käitus suurepäraselt, jooksis väga hea hooga ning tegi kõike kohusetundlikult ja tublisti kaasa. Seekord tegime jällegi pikka rada - esialgu esimene pool, siis teine pool ja lõpuks terve rada. Natalja kiitis Lore kiirust ning ka mina tundsin, et see on tavapärasest kiirem või olid minu jalad liiga "makaronid". Igaljuhul vahepeal oli selline tunne, nagu mul oleksid 50aastase suitsetaja kopsud ja aastase lapse tudisevad jalad. Aga joostud saime siiski. Lisaks ei saa mainimata jätta, kuidas ma trenni alguses juba märkasin, et Lore ei teinud Natalja koertest absoluutselt välja. Kui muidu on ta ikka oma pahameelt näidanud urisemisega, siis seekord ei oleks nagu teisi koeri olnudki, seega supertubli! Ja seda kuni trenni lõpuni.
Kolmapäevast trenni alustasid koerad sünnipäeva "tordiga", kuna ühel Natalja koeral oli sünnipäev ja koerad said esialgu kõik koos ringis istuda ning seejärel tükikese kooki süüa. Lore tükk kadus väga kiiresti, sest toiduga ei pirtsutata ja kõik mis antakse tuleb ära süüa. Lisaks on siis võimalus kellegi teise jäägid ka endale saada (õnneks nii hästi seekord ei läinud), sest põdraliha torti ei saa ju iga päev. Seejärel õppisime A3 rada ning Natalja kutsus mind kahe koera seisakut/hambaid vaatama/katsuma.
Kutsikate trennis tegi Kristi meile mõnusad trikkidega rajad ning lisaks harjutasime ka "eest lõikamist", mis mõnes kohas oli üsna keeruline. Seega sain mina mõnes kohas veidi soperdada ka, aga Loret peab taaskord kiitma, kuna hoog oli hea ja tahtmist oli ka mõnusalt.
pühapäev, 1. november 2015
Nädala kokkuvõte
Juba päris mitu päeva olen saanud ühelt blogifännilt küsimusi, kus on trenni postitus? Olen seda ajapuuduse ja teisipäevaste "naljade" pärast kõvasti edasi lükanud. Peaaegu oleksingi juba ära unustanud, mis vaatemängu Lore kõikidele pakkus.
Alustan algusest.. jõudsime üsna vara kohale ning saime Liidiaga metsas päris korralikke ringe teha. Trenni algus oli täitsa ilus - soojendus, slaalom ja esimese raja algus olid paljulubavad, aga ühel hetkel hakkas Lore midagi täiesti jaburat korraldama. Tema suur sisemine pubekas lõi välja ja rada joostes otsustas hakata oma asjadega tegelema - nuuskimine, järsud seisakud ja allumatus on põhilised märksõnad. Teda absoluutselt ei huvitanud, mida mina temalt ootasin. Nataljale aga see nali samuti ei meeldinud ning ütles, et tegemist on kuulekuse probleemiga. Seega kui Lore taaskord keeldus minu kutse peale juurde tulemast, otsustas Natalja võtta elementide numbrid ning nendega koera hirmutama hakata. Seega loopis tema neid numbreid tema poole ning samal ajal kutsusin mina Loret. Esimese hooga vaatas Lore, et mis tore asi see nüüd tema juurde lendas, teisel korral kui number vastu teist lendas tekkis väike kahtlus, et äkki polegi nii tore? Kolmandal korral kui see number teda riivas, siis otsustas, et õigem on ikka minu juurde tulla ning Natalja käskis kratist kinni võtta ja puuri panna. Kui Lore puurist välja lasin, siis pidin temaga natuke ringi jalutama ja sõna "siia" mõjus juba väga kiirelt. Seega väike töövõit. See aga ei tähendanud, et see oleks tema sisemise pubeka päris maha rahustanud. Järgmisel rajal otsustas ta aga keelduda tunnelisse minekust. Seega ütles Natalja, et teda tunnelisse järjest mitu korda saadaksin ning vaikselt sai ta aru, et nalja teha trenni ajal ei tasu. Teisipäevane trenn mööduski rohkem Lore tujude vastu võitlemisega. Lisaks palus Natalja, et koertega mängiksime ja jällegi ei olnud Lore sellest kunstlambanahast väga huvitatud, kuigi muidu meeldib talle see väga (kuigi kasutangi seda peamiselt trennis).
Kolmapäevases trennis oli Lore ära vahetatud ning naljad olid tahaplaanile jäänud. Lisaks oli kogu trenniplats meie päralt, kuna Natalja tegi teistega trenni juba sees. Kristi tegi meile kaks erinevat rada, mida jooksime ning need tulid täitsa okeilt välja, kui ma ise soperdanud poleks vahepeal. Arvestades pubekate püsivusega, siis harjutasime ka seda üsna pikalt ja nii püsis Lore täitsa hästi. Ulmeline ongi see, kuidas ta trennis tõkke taga ei suuda ootama jääda, kuigi kodus oleme seda väga palju harjutanud ja tuleb ka väga hästi välja. Seega asi ei ole trenniplatsil selles, et ei saaks sellest käsust aru, pigem ongi probleem tahtmises.
Saigi nüüd see negatiivne jutt kirja.. nüüd aga paremad asjad. Täna käisime suure kambaga Juminda poolsaare matkarajal (täpset nime ei mäleta) ning koertel oli lõbu laialt. Parklas oli päris palju autosid, aga rajal ei näinud me ühtegi võõrast vastu tulemas. Lore nautis kogu päeva täiega ning tema mitme tunnine uni annab märku ka päris suurest väsimusest. Lisaks käisime ka eile jalutamas Liidia ja Love'ga Kadrioru pargis, kus koerad said lehtedes mängida ja palli järel joosta. Nädalavahetus oli Lorel igatahes korda läinud. Järgmise nädalavahetuse kokkuvõttena saab tõenäoliselt lugeda taaskord külalispostitust Helenilt, kuna mina lähen Rootsi ja Lore Leenule Viimsisse külla.
Alustan algusest.. jõudsime üsna vara kohale ning saime Liidiaga metsas päris korralikke ringe teha. Trenni algus oli täitsa ilus - soojendus, slaalom ja esimese raja algus olid paljulubavad, aga ühel hetkel hakkas Lore midagi täiesti jaburat korraldama. Tema suur sisemine pubekas lõi välja ja rada joostes otsustas hakata oma asjadega tegelema - nuuskimine, järsud seisakud ja allumatus on põhilised märksõnad. Teda absoluutselt ei huvitanud, mida mina temalt ootasin. Nataljale aga see nali samuti ei meeldinud ning ütles, et tegemist on kuulekuse probleemiga. Seega kui Lore taaskord keeldus minu kutse peale juurde tulemast, otsustas Natalja võtta elementide numbrid ning nendega koera hirmutama hakata. Seega loopis tema neid numbreid tema poole ning samal ajal kutsusin mina Loret. Esimese hooga vaatas Lore, et mis tore asi see nüüd tema juurde lendas, teisel korral kui number vastu teist lendas tekkis väike kahtlus, et äkki polegi nii tore? Kolmandal korral kui see number teda riivas, siis otsustas, et õigem on ikka minu juurde tulla ning Natalja käskis kratist kinni võtta ja puuri panna. Kui Lore puurist välja lasin, siis pidin temaga natuke ringi jalutama ja sõna "siia" mõjus juba väga kiirelt. Seega väike töövõit. See aga ei tähendanud, et see oleks tema sisemise pubeka päris maha rahustanud. Järgmisel rajal otsustas ta aga keelduda tunnelisse minekust. Seega ütles Natalja, et teda tunnelisse järjest mitu korda saadaksin ning vaikselt sai ta aru, et nalja teha trenni ajal ei tasu. Teisipäevane trenn mööduski rohkem Lore tujude vastu võitlemisega. Lisaks palus Natalja, et koertega mängiksime ja jällegi ei olnud Lore sellest kunstlambanahast väga huvitatud, kuigi muidu meeldib talle see väga (kuigi kasutangi seda peamiselt trennis).
Kolmapäevases trennis oli Lore ära vahetatud ning naljad olid tahaplaanile jäänud. Lisaks oli kogu trenniplats meie päralt, kuna Natalja tegi teistega trenni juba sees. Kristi tegi meile kaks erinevat rada, mida jooksime ning need tulid täitsa okeilt välja, kui ma ise soperdanud poleks vahepeal. Arvestades pubekate püsivusega, siis harjutasime ka seda üsna pikalt ja nii püsis Lore täitsa hästi. Ulmeline ongi see, kuidas ta trennis tõkke taga ei suuda ootama jääda, kuigi kodus oleme seda väga palju harjutanud ja tuleb ka väga hästi välja. Seega asi ei ole trenniplatsil selles, et ei saaks sellest käsust aru, pigem ongi probleem tahtmises.
Saigi nüüd see negatiivne jutt kirja.. nüüd aga paremad asjad. Täna käisime suure kambaga Juminda poolsaare matkarajal (täpset nime ei mäleta) ning koertel oli lõbu laialt. Parklas oli päris palju autosid, aga rajal ei näinud me ühtegi võõrast vastu tulemas. Lore nautis kogu päeva täiega ning tema mitme tunnine uni annab märku ka päris suurest väsimusest. Lisaks käisime ka eile jalutamas Liidia ja Love'ga Kadrioru pargis, kus koerad said lehtedes mängida ja palli järel joosta. Nädalavahetus oli Lorel igatahes korda läinud. Järgmise nädalavahetuse kokkuvõttena saab tõenäoliselt lugeda taaskord külalispostitust Helenilt, kuna mina lähen Rootsi ja Lore Leenule Viimsisse külla.
Tellimine:
Postitused (Atom)