Jalutuskäigud linnas

Mida sisaldab Lore arvates põnev jalutuskäik linnas?

• LAPSED! 
• Teised koerad
• Värvilises riietuses inimesed
• Jooksjad
• Jalgratturid
• Vene keelt kõnelevad isikud (ma ei ole veel aru saanud, kas asi on selles, et nad räägivad kõvemini? Või meeldib Lorele lihtsalt selline kõnelemine)
• Linnud
• Rihma/koti närimine
• Nuusutamine
• Mõne põneva keelatud asja haaramine
• Järsult peatumine

See nimekiri peaks olema olulisuse järjekorras. Kindlasti meeldiksid ka kassid, aga neid me tänaval näinud ei ole. 

Uskumatu milline tirimine hakkab pihta kui midagi nimekirjast ette satub. Kui Kristi kirjutas "Käsiraamatus", et kutsikas saab üsna kiiresti selgeks, et tirimine on ebamugav, siis Lore seda veel ei mõista. Kõikide laste juurde PEAB lihtsalt saama ja lapsed on ka alati väga elevil. Tihti proovin ma ta tähelepanu kiiresti millelegi muule suunata kui mõnda last kaugelt näen, sest vastasel juhul me enam edasi ei saa või kui laps on kuskil ees pool, siis läheb täiskäik sisse ja jooks võib alata. Ilmselt peaksin ma temaga oma vennale külla minema, kellel on peagi kaheseks saav poeg, kuna äkki saab ta siis lastest isu täis :) (kuigi ma kahtlen selles väga). Peamised kohad, mis teda teekonnal tööle/koju väga huvitavad on Falgi park, kus lapsed mängivad ja Wismari staadion, mis kaugelt juba laste rõõmsa naeruga täidetud on. Seetõttu ei suuda ta valida kumbale poole jooksma peaks. 

Teine probleem minu jaoks on teised koerad, sest kõikidega on vaja sõprust luua. Ja inimesed, kelle koerad Lorest huvituvad tulevad koheselt ka meie juurde, kuidagi ebameeldiv on öelda, et koer kõikide võõraste koertega tutvust tegema ei peaks. Seega alati proovin kiiresti edasi liikuda. 

Nüüd oleme terve nädala jala tööl käinud, kotis on ta väga harva olnud. Kui ma alguses arvasin, et tööle minek hakkab väga aeglaselt kulgema, siis reaalsus on, et rihma otsas jalutades jõuame tööle maksimaalselt 5-10 minutit hiljem. Seega seda jätkame ka edaspidi. Kõige ebameeldivam on see kui Lore näeb midagi tõeliselt huvitavat teisel pool teed, sest siis ta arvab, et võiks vabalt autode vahelt joosta teisele poole. Seega jalutuskäikudel hoian rihma väga tugevalt ning alati proovin midagi põnevat ka käes hoida, sest siis saab tema tähelepanu endale tõmmata. 

Lisaks on suur probleem ka rihma närimine. Ma ei kujuta ette ka kuidas ma sellest halvast harjumusest vabaneda saaksin. Isegi kui ma keelan ja seisma jäädes rihma suust ära võtan, siis võin kindel olla, et sekundi pärast on see jälle suus ning mitte mina ei jaluta temaga, vaid tema arvab, et jalutab mind. 

Veel on suureks probleemiks kõikide vastutulijate/möödakäijate "tervitamine". Kõikide inimeste juurde läheb ta suure hurraaga ning loomulikult tulevad ka paljud inimesed teda paitama ja temaga kõnelema. Täna näiteks arvas üks naine, et kui Lore ülekäigu rajal talle vastu tuleb saba liputades, siis peaks kindlasti temaga rääkima ja ütlema kui armas ta on. Mida Lore sellest arvas? Loomulikult seda, et ta ongi väga armas ja tuleks ots ringi keerata ja teisele poole joosta sellele naisele järele. Ei ole kõige toredam koerale siis keset teed järgi minna ja ta sülle haarata, et õigel ajal üle tee jõuaksime. Ma ei tea kui mitu korda olen pidanud vastama tüüpküsimustele, mida möödakäijad küsivad:

• Kui vana ta on?
• Mis tõugu ta on?
• Mis ta nimi on?

Inimesed küsivad isegi kui palju ta maksis! Ja kus kohast ma ta sain! Minu jaoks on need kaks viimast ikka väga üleliigsed küsimused. Ma ei tuleks selle pealegi, et küsida kui palju kellegi jope/ratas/koer/kass/lapse vanker/vms võiks maksta või kus kohast ta selle saanud on. Seega olen koeraga jalutades näinud väga palju väliselt sõbralikke inimesi, kuid ka super ebaviisakaid inimesi. Sest kui sa näed, et omanikul on kindel siht kuhugi minna ja sa kutsikat teises suunas kutsud, siis see ei ole tore. Või kui koera paitada tahad, siis peaks samuti ikka enne omanikult luba küsima, sa ei lähe ju paitama suurt dogi või Tiibeti mastifit. Ja see ei tähenda, et väikest Jack Russelli kutsikat võiks minna katsuma, ükskõik kui sõbralik ta tundub. Kuidas peaks käituma möödakäijatega, kes kutsikast huvituvad? Siiani ma kellegi paitamist otseselt keelanud ei ole, kuid mulle tundub, et ilmselt peaks seda tegema hakkama?

Praegune postitus tundub võibolla veidi negatiivse alatooniga, kuid tegelikult on jalutuskäigud toredad ning me mõlemad naudime neid väga. Lisaks on ka iga päevaga progressi näha ja Lore on järjest tublim.