2015 aasta saigi läbi!

Alustuseks pean ära märkima, et 2015. aastal oli minu jaoks kõige õigem otsus võtta koer ja just Jack Russell terjer, rääkimata sellest, et ma olen ülimalt õnnelik, et see koer tuli just Lexberry's kennelist! Aitäh Kristi! :)

Aprillis muutus minu jaoks väga palju. Täpselt 1.aprilli õhtul sain teada, et Lexberrydel on siiski üks emane kutsikas vaba ning 2. aprillil läksingi kutse vaatama. Kõik oli minu jaoks koheselt selge ja nii õige, seega mõtlemiseks ma aega rohkem ei vajanud. Sellest alates hakkas elu täitsa uusi pöördeid võtma ning vaikselt elasin sisse sellesse uude maailma, kuni 10. aprillil see pisike pätt mul kodus oligi. Aga sellest ajast peale ei olnud koer ainuke, kes mu ellu tuli, peale selle on väga palju vahvaid inimesi ka tulnud (teistest koertest ei tasu rääkidagi). Lisaks on olnud lugematuid kordi suurepäraseid trenne ja kutsikakooli tunde ning veel suuremas hulgas pikki jalutuskäike metsades ja rabades. Kui nüüd sentimentaalseks minna, siis võin vabalt öelda, et see seltskond on nagu teine pere :)

Aga nüüd siis ka aasta viimasest nädalast ning jõuludest. 23. detsembril oli meil jõulutrenn, mis algas tavapärasest varem. Trenn oli väga mõnus ning lisaks radade jooksmisele, saime ka head ja paremat süüa. Lisaks tegime Heleniga katset, kõige pealt jooksis Helen Leenuga, siis mina ning seejärel Lorega jooksime samuti nii, et alustuseks Helen ja siis mina. Mõlemad koerad said teise "juhiga" ka kenasti hakkama, kuid mõlema puhul oli näha suuremat elevust, et mis nüüd toimub. Pärast trenni tegime ka jalutuskäigu ning õhtul võtsime suuna Rapla poole minu venna juurde. 24. detsembri hommikul oli Lore jaoks üllatus suur kui äratama tuli meid minu vennapoeg. Lorele meeldivad väiksed lapsed väga ning kui vahepeal unustas Freddy ära, et koerale tuleb hellalt pai teha ja mitte plätserdada või sabast tõmmata, siis Loret see väga ei häirinudki, tõmbas ennast korraks eemale ja mängis siis Freddyga edasi. 12 paiku võtsime aga suuna maale, et jõuluõhtut veeta. Maal olime 26. detsembrini, kuna õhtul tulid meile külalised.

Jõulutrenni poomi ületamised

Jõulutrenni seltskond

27. detsembril käisime aga Leenu ja kogu tema kambaga Valgejärve matkarajal jalutamas. Koerad said mõnusalt joosta ja mürada ning meie jaoks oli pärast jõulusöömasid see ka ainuõige valik. Lisaks oli boonusena ilm väga mõnus päikeseline.

Leen ja Lore

Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev käisime aga aasta viimastes trennides. Esmaspäeval toimus meil asendustrenn, pärast mida ma teatrisse jooksin. Sealhulgas oli see minu ja Lore jaoks ka esimene agility sisetrenn. Alustuseks rääkis Natalja, et siis kui platsil on ka teisi koeri, siis tuleks koerad enamuse ajast hoida rihma otsas (v.a rajal joostes ja slaalomit tehes). Kuna koerte jaoks on sees palju rohkem hääli kosta ning teised on oluliselt lähemal, seetõttu võivad nad teisi segama minna. Õnneks käitus Lore kenasti ning väga probleeme ei olnud. Rajad, mida jooksime olid üsna keerulised ning mul oli suht raske jõuda enne Loret valsse teha näiteks. Lisaks tegime A-d, slaalomit, kiike, trummi ja kõrvalkõndi. A-tõke ning slaalom olid teisipäeval ka rajas sees.
Uued asjad, mida kindlasti meeles tuleb hoida ning mida juurde õppima peaks:

• A-d tuleb rajal teha kindlasti kolme maiuse ning klikkeriga. Lisaks peab koer ka targetit puudutama ninaga (selleks on mul esialgu veel eraldi käsklus puuduta ning siis see ka õnnestub).
• Targeti peaksime nüüd samuti läbipaistva vastu vahetama.
• Natalja rääkis meile ka natuke koertetantsust ning ütles, et peaksime harjutama koeraga kõrvalkõndimist nii, et iga (minu) teise sammu peal koer keerutab ning nii peaks suutma kõndida ka tagasi pöörates (see tagasi pööramine oli päris raske, muidu tuli välja ok, kui mitte arvestada seda, et ma näen seda tehes välja nagu küürakas Quasimodo).
• Uue trikina tuleb koerale selgeks õpetada selja taga kõndimine.
• Trummi tegemisel peaks minu käsi täiesti paigal olema, seega koer peaks lihtsalt keerutama ilma käe abita.
• Keerutamine ja ringitamine (üks paremale poole, teine vasakule) peaksid toimima nii, et mina saaksin sirge seljaga seista ning lihtsalt näpuga näidata (sellisel juhul teeb Lore praegu veel ühe ringi korraga ning seegi on üsna aeglane).
• Teisipäeval rääkis Natalja Liidiale, kuidas peame koera seisma panema nii, et tema ees on mingi asi (mänguasi või Lore puhul oli target maiusega) ning koer peab ootama, samal ajal lähed ta selja taha ja astud nii, et ta jääb kahe jala vahele seisma. Seejärel vabastad ta ning koer võib maiuse või mänguasjani minna. See tuli Lorel päris hästi välja tõenäoliselt selle pärast, et kodus olen ta nina ette või selja taha pannud kausi või maiuse ning ta peab ootama kuni sööma minna võib.
• Rajas tegime ka tagant saatmist ning see tuli Lorel väga kenasti välja ning ta võttis koheselt ka õige tõkke. 
• Parema püsivuse jaoks ütles Natalja, et hakkaksin kasutama klikkerit. Ehk siis panen koera istuma, annan käskluse "oota" ja juba kolme sekundi pärast klikk ja maius. Vaikselt hakkan kaugemale liikuma, kuid klikk peaks ikkagi üsna kiiresti tulema. Kristiga proovisime kolmapäeval veel nii, et panin Lore tõkke taha istuma ning läksin tõkke taha, klikkisin ja läksin teiselt poolt Lore juurde rahulikult maiust andma. Ja täitsa kenasti töötas ka see!
• Kolmapäeval soovitas Kristi teha ühe slaalomi võrgu lahti, kuna slaalom tuleb juba väga hästi välja. See aga Loret ei seganud ning vigu ei olnud! Lisaks ütles ta, et kohe kui tuleb esimene viga, siis tuleb võrk uuesti kinni panna ning piisavalt edasi kinnistada. Kui aga vigu ei ole ning slaalom läheb väga hästi, siis võib vaikselt ka teise ning seejärel kolmanda võrgu seest poolt lahti teha.
• Mulle tundub, et äkki rohkem uusi asju ei olnud?!

Kolmapäeval läksime taaskord kella viieks ning esialgu tegime jalutuskäigu metsas. Seejärel läksime halli sisse ja alustasin slaalomiga ning tegime lisaks soojendust ja püsivust. Heleniga koos vedasime õuest ka ühe tõkke väiksesse ruumi, et püviust parem harjutada oleks. Kolmapäevased rajad olid samuti päris mõnusad ning kohati rasked. Lisaks läksime pärast ka jalutama ning leppisime kokku, et läheme ka järgmisel päeval metsa, et koerad oleksid ilutulestiku ajaks piisavalt väisinud.

31. detsembril käisimegi Rohuneemes jalutamas ning tuli mõnus kahetunnine ring. Siis kui koeri ühele pildile üritasime ritta seada, siis arvas Lore, et poseerimine on jama ja poistega jää lõhkumine on näiteks oluliselt põnevam... Selelgi poolest mõni pilt õnnestus saada. Õhtul tulid meile külla mõned sõbrad ning keskööks panin Lore tema puuri, jätsin tuled põlema ja teleka mängima ning läksime ise Paljassaarele kogu linna ilutulestikku vaatama, väga äge oli igatahes. Koju jõudes istus Ott Lore puuri peal ning otsis seltsi, tuppa õnneks paugutamist väga kosta ei olnudki. Loret raketid siiani hirmutanud veel ei ole, kuna pidevalt on paugutamist kuulda. Kuid sellegi poolest hoian silma peal.

Isa ja tütar

Leen, Lore, Lumi, Yes, Lexi ja Cesar

Pika jutu lõpetuseks soovin kõigile head uut aastat! :)