Trennid

Selle nädala trennid on möödas ning ongi aeg väike kokkuvõte teha.

Natalja trennis alustasime nagu ikka soojendusega ning seejärel raja õppimisega. Seekord oli kokku kolm rada. Kõik rajad said üsna kenasti joostud ning hoog oli Lorel täitsa hea. Lisaks ei olnud ka probleeme teiste elementide harjutamisel (poom, A, slaalom, kiik), kõik on väga kiirelt ning üsna perfektselt sooritatavad (slaalom veidi vähem perfektselt, KUIGI ma saan juba kõrval joosta vaikselt). Slaalomi puhul on Lore suurimaks probleemiks see, et tal on NIII kiire ja muidugi aitab kiirust tõsta ju see kui ta mõned pulgad vahele jätab või poole slaalomi pealt kiiruga lõppu jookseb. Kiige puhul on miinuseks see, et kui see mõnele tõkkele rajal liiga lähedale jääb, siis ta üldiselt arvab, et seal peal võiks siiski ka kiiresti ära käia. Poomi puhul on minul vahepeal raskuseid järele jõudmisega ja A puhul liigne tormamine, kuigi siiani ilma probleemideta. AGA kõik siiski nii roosiline pole, sest nagu ikka on Lore puhul püsivus null. Uskumatu kui jonnakas ta võib selle koha pealt olla, ta pigem laob kõik on trikid "letti" kui vaikselt istuma jääb. Seekord rääkis Natalja, et peaksime hakkama raja alguses koera selja taha toidukaussi panema ning kui rada joostud on, siis saab sealt ka maiust. Õnneks olen ma teda ikkagi harjutanud, et toidukausist enne lubamist midagi võtta ei tohi, kuid see ei tähenda, et ta täielikult varastamisest hoiduks. Seda hakkame aga nüüdsest veel rohkem kodus harjutama ja meil on ka Ott "segajaks", kes tekitab suuremat soovi kausist maiuse varastamiseks, sest muidu võib ju kass Lore maiuse endale saada.

Kristi trenni alguses saime kõige pealt korralikult süüa Kristi sünnipäeva puhul ning seejärel alustasime soojendusega ning tõketega (ringid, kaheksad, oudid). Kristi mõtles samal ajal meile kaks rada välja, mida Lore jooksis küll suure hooga. Muidugi mingites kohtades pean ma ise ennast veel parandama, kuid Lore oli tubli! Trenni lõpus tegime Lore ja Leenuga poomi, mis oli samuti hea hooga joostud. Lõpetuseks veel ka pimedas väike jalutuskäik metsas.

Järgmised kaks kolmapäeva jäävad meil trennid kahjuks ära ning teisipäevadel on asendustreener ning seejärel hakkavad teisipäevased trennid toimuma kell 21:00.

Nädalavahetus

Reedel saime Liidiaga kokku ning läksime alustuseks koertega parki, Liidia tuli sellise uudisega, et Love'l algas jooksuaeg. Alles nad olid nii pisikesed ning nüüd on juba esimesel koeral (tahaks öelda kutsikal) jooksukas alanud. Pärast parki läksime Kosmosesse Naboo kohvikusse sööma ja veinitama. Enamuse ajast pidin mina kahjuks tegelema probleemidega (see on see kui vabal ajal minna tööle). Pärast korralikku kõhutäit ei saanud ju kohe koju minna, vaid enne tegime veel ka Shnelli tiiru. Pärast seda läksin koju näituse asju kokku pakkima, kuid ei leidnud küünetange üles ning Liidia oli nii hea, et tõi mulle hilja õhtul veel Love'i tangid.

Laupäeva hommikul võttis Kristi meid peale ning läksime näitusele ning pärast seda Liidia ja koertega metsa jalutama. Jalutuskäik oli väga mõnus ning leidsime ka mõned seened, mille koju tõin. Täna käisime aga uuesti metsas seenel koos Avega. Koerad olid metsas ülienergilised ning jooksid ringi nagu segased, ehk siis nautisid täiega. Metsast välja minnes leidsime veel ka põldmarju, millest ühe mõnusa jogurtikoogi tegin. Metsas olles kirjutas mulle Helen, et nad jõudsid Eesti ning tulevad kolme-nelja aeg koerale järele. See oli minu jaoks veidi ootamatu ja veel ootamatum oli see Leenule. Tema rõõm oli ülevoolav kui oma peret nägi. Tuppa tulles tundus Lore üsna kurb olevat (kuigi kindlasti mängis ka väsimus oma olulist rolli). Õhtul tegime ka väikse pargitiiru, kus Lore käitus nagu alati ülevoolavalt ning energiliselt. Koju tagasi tulles oli tal aga veidi paha ning oksendas tee peal paar korda ning nüüd on puhkuserežiimil pärast väikest õhtusööki.

Igaljuhul oli väga tegus ja mõnus nädalavahetus.

Kõikide tõugude rahvuslik koertenäitus Tallinnas 26.09.15

Laupäeval toimus Lore teine koertenäitus, kus ta osales kutsikaklassis. Konkurents oli "väga" tihe, ehk siis emaste Jack Russell'i terjerite kutsikate hulgas oli tema ainus osaleja. Näitusel käitus ta väga kenasti, alguses oli ta veidi ärevil ning seetõttu ütles Kristi, et läheksin temaga väiksele ringile. Maiusteks olid kaasas pihvid, mis toimisid väga hästi, alguses ta küll üritas mõnele koerale halvasti öelda, kuid kui kontakt oli olemas, siis ei näinud ta isegi enam teisi koeri. Seega harjutasime natuke kõrvalkõndi ja tegime mõned trikid ka, seejärel võtsime Leenu ka kaasa ning läksime õue pissitama (olgu öeldud, et mõlemad koerad olid nii elevil, et häda ei teinud). Kohale jõudis ka Lewi koos oma perekonnaga, kes osales isaste kutsikaklassis (samuti ainuke osaleja).

Ringis oli Lore samuti üldiselt tubli, kuid hammaste vaatamisel kuulsin ma ka kerget urinat, õnneks kohtunik sellest välja ei teinud, võimalik, et ei kuulnudki. Millegi pärast hakkasin mina teda laual liigselt toitma, mille peale kohtunik ka ütles, et ma seda tegema ei peaks. Ringis kõndimisel ega ka seismisel hiljem aga probleeme ei olnud ning eriauhinna (EAH) ehk väga lubava hinde ta sai. Seejärel toimus Lorel ja Lewil parima kutsika valimine. Kohtunik oli vist isegi veidi segaduses ning ei suutnud üldse otsust teha ning lasi seisma panna, kõndida, uuesti seisma panna, kõndida ja kolmandat korda veel seisma panna ja lõpuks sai tõu parima kutsika tiitli Lewi ning Lore sai auväärse vastassugupoole parima kutsika tiitli.

Kirjeldus: nice, typical; strong bone, good head. Ex. neck, topline, correct angulation, but french standing; moving close in rear.

Trennid ning jalutuskäik Kadrioru pargis

Teisipäeva hommikul oli ilm väga halb ning vihma sadas päris korralikult, mina ärkasin jubeda peavaluga ning lükkasin äratuskella võimalikult palju edasi. Tööle võtsin kaasa ainult Leenu, et Lore saaks trenniks puhata, lisaks oli mul omad kasud ka sees, kuna tean kuidas Lore suhtub vihmaga tänaval jalutamisesse. Esimese varjulisema koha juures tuleb seisma jääda ning ennast kerra tõmmata, tõeline printsess ikkagi. Tegelikult vihm teda niivõrd palju ei häirigi, sest aias joosta meeldib talle ka siis. Kuid peamine põhjus, miks ta kuhugi jalutada ei taha on see, et paljudel tänavatel sõidavad autod liiga lähedalt mööda ning tema saab kogu selle sopa enda peale, kellele see ikka meeldiks eksole?!

Teisipäeva õhtul toimus taaskord Natalja trenn, mis oli üsna ebaõnnestunud. Soojendus õnnestus hästi ning seejärel hakkasime rada õppima, seekord andis Natalja ülesandeks ka koer püsima panna enne tõket. Liidia ja Love jooksid esimesena ning meie tegime samal ajal slaalomit ja kiike, mõlema puhul oli hoog ja tahe suur (slaalomi kõrval pidin isegi veidi jooksma).  Esimesel korral rajale minnes oli Lore väga äksi täis, püsimisel näitas mulle suure osa oma trikkidest ära (istumine, lamamine, palumine, rullimine, lehvitamine jne). Lõpuks suutis ka veidi paigal püsida. Esimest rada jooksis ta suure hooga ning probleemideta, teist korda sama rada tehes oli koer ära vahetatud. Püsimisega läks väga kaua aega ning see väsitas teda vaimselt ning tahe kadus, joostes ta lihtsalt venis ning tegi rada ilma suure innuta. Seejärel harjutasime A-tõket, mis tuli väga hästi välja. Pärast seda aga uus rada ning enne selle jooksmist tegime rõngast, jällegi oli hoog väga hea. Rajale minnes, panin koera ootama ning juba näost oli näha, et mingit tahet joosta tal küll pole ning algaski naljatamine pihta, jooksma hakates venis ta nagu tatt ning mitmel korral jäi nuusutama ja jooksis ka kiigele, mida Love parasjagu harjutas. Natalja ütles, et koer on väsinud ja enam pole mõtet edasi teha, seega jätsime selle pooleli. Edasi oli poom, mida Lore jooksis jällegi hooga ning samal ajal jäi tal veel aega teiste koerte sõimamiseks, kes tema maiusele liiga lähedale julgesid tulla. Siis õppisime Liidiaga aga rada peegelpildis ning proovisin ka veidi joosta, kuid sellel absoluutselt pointi polnud. Koeral polnud üldse asja vastu huvi. Lõpetuseks veel püsilamamine, mida Natalja palus tihti premeerida, appi võtsin ka klikkeri. Tema ees seistes püsivust tehes on kõik enamvähem ok, paaril korral arvas ka, et võiks tõusta, kuid ainult korraks.

Trennis oli kaasas ka Leen, kes pidi terve selle aja puuris ootama ning niuksumist oli omajagu, lisaks hakkas ta kiljudes haukuma kui liiga kaugele läksime (nt A-tõket või poomi tegema). Enne koju minekut otsustas Lore veel oma iseloomu näidata ning läks autost eemale seina äärde ning tõmbas ennast kerra ja meiega kaasa tulla ei soovinud. Lore on ikka korralikult trotsi ja protesti täis, kui midagi ikka ei meeldi, siis tuleb seda väga selgelt väljendada.

Kolmapäeval oli aga Kristi trenn ning Lore tuju oli oluliselt parem ning enne radade jooksmist ma teda ootama ei jätnud. Alustuseks sai Tiina Lore "soengut" veidi kohendada, seejärel tegime näitusetrenni, kuna laupäeval on Lorel ja Lewil näitus Saku Suurhallis. Näitusetrenn tuli päris okeilt välja, kuid mingitel hetkedel ei saa ma ikkagi aru, et koer ei seisa päris õigesti ja tõmbab ennast veidi taha poole. Seega jääb seisak kohe päris kehvaks. Kõndimise, hammaste näitamise ning muude asjadega probleeme ei olnud. Pärast seda tegime koertega agility jaoks soojendust ning tõketel kaheksaid, ringe ja oute ning õppisime rada. Lore jooksis hea hooga ning tulemus oleks paremgi olnud kui mina oleks õiges kohas valssinud ka :). Lisaks sain radasid joosta ka Leenuga, seega hakkasin ikkagi valssima ka. Pean ära märkima, et minu meelest jooksis Leen päris hea hooga, kuigi ühes kindlas kohas üritas ta tunnelist korduvalt pääseda ning Kristi pidi ette seisma. Kuigi Leen ja Lore on peaaegu samal tasemel, siis nende kahe jooksu vahel oli erinevus siiski väga tajutav. Teisel rajal suutsin ka veidi soperdada, unustades ära kumbasse tunneliauku koer saata tuligi :D Koerad ise olid mõlemad tublid. Koju jõudes olid mõlemad trennist ja jalutuskäikudest väsinud, kuid sellegi poolest pidin Loret veel pesemisega piinama, kõige õnnelikum ta just ei olnud. Kui rätiku seest välja sai, siis hakkas hull möll pihta, Lore jooksis ees ja Leen järel, et aru saada, mida ta sedasi jaurab.

Täna läksime pärast tööd trammisõidule, et minna Kadriorgu ühe toreda perega jalutama. Jalutuskäik oli väga mõnus, Lore oli taaskord eriti rahul sellega, et meiega oli kaasas ka väike Sofia, kes vahepeal eest ära jooksis või tammetõrusid korjas, mida Lore arvates on eriti mõnus vaikselt varastada. Plaan oli Kadriorust koju ka jalutada, kuid juba Koidula ja Narva mnt ristis näitas Leen välja väsimust ning ega Loregi oluliselt erksam ei olnud, seega läksime ikkagi trammiga Vabaduse väljaku juurde ja sealt edasi jalgsi.

Põnev trammisõit

Sofia pakkus Lorele küüti

Lore & Leen in action vol 2

Kutsikad on saanud peaaegu nädala "kooselu" nautida. Lore on juba väsinud oma külalisest ning üritab igal vabal hetkel minna oma pessa puhkama. Täna kui Leen talle kaissu ronis, siis pidi ta Leenule ka veidi halvasti ütlema. Leenul on unega natuke kehvemad lood ning magab oluliselt vähem. Homme saab Lore natuke puhata ning tööle kaasa ei tule, siis on ka trenniks rohkem energiat.

Nädalavahetus oli mõnus ning käisime metsas ja pargis jalutamas. Metsas õnnestus mul saada puuk ning esimene ehmatus oli üsna suur. Ma ei väsi kordamast, et mulle tundub, et Helen valetas Leenu rihmaga jalutamise kohta. Nimelt Leen jalutab linnas väga eeskujulikult rihmas ning üldiselt isegi kõrval. Muidugi vahepeal on mul korralik esivedu ka ning mõlemal koeral on kiirem kui peaks. Täna käisime linnas päris pikal jalutuskäigul, alustuseks sõitsime bussiga Kadriorgu, et saaksin rohtudel järel käia ning seejärel parki. Sealt koju läksime samuti jala ning mõlemad koerad pidasid väga kenasti vastu, lõpuks oli juba näha ka väsimust, kuid Lorel tuli uus energia kohe kui tuttavasse kohta jõudsime, seda süstis ta ka Leenule.

Eile õhtul käisime alustuseks pargis ning seejärel jäid koerad koju ning meie läksime Liidia, Kristi ja Marttiga kinno "Everesti" vaatama. Kristi ja Martti küll üritasid mind veidi hirmutada, et koerad lahtiselt koju jätsin, kuid kutsikad oli taaskord väga tublid ning kõik oli kodus korras. Liidiaga koju jalutades, küsis ta kas plaanin koertega veel jalutama minna ning võtsimegi Love'i tee pealt kaasa ning koerad said toreda üllatuse osaliseks. Love'i rõõm õue jõudes ning mind nähes oli samuti ülevoolav ning ta sai kohe aru, et Lore on ka kohe-kohe meiega. Edasi läksime Hirveparki, et teha tiir ka Shnellis, lõpetuseks olid koerad mõnusalt väsinud.

Lore & Leen in action

Koeraplikad on saanud juba neli pikka päeva ning ühe õhtu koos veeta, nende käitumisest on näha, et kutsid on üksteisest veidi väsinud (Lore ilmselt rohkem). Vahepeal lähevad nad oma müramisega veidi liiale, kuid õnneks mitte tihti.

Lisaks on saanud Leen kolm päeva ka käia tööl, mis on tema jaoks üsna uus tegevus. Kolmapäeval oli ta kontoris üsna elevil ning ärevuses, magamisest ei tulnud tal väga midagi välja. Samal ajal oli Lore enamuse ajast puuris ja nautis rahu. Reedeks tundis Leen ennast juba üsna rahulikult ning inimesed, raadiosaatjad ja telefonid teda enam niivõrd palju ei häirinud. Kontoris magas ta juba rahulikumalt ning tegevust selle vahepeal leidis ta endale samuti. Naljakas on näha kui erinevad nad Lorega mõnes olukorras ikka on. Näiteks kui Leenul on igav, siis hakkab ta omaette mängima ja mänguasju närima, Loret jätavad üldiselt mänguasjad külmaks (v.a juhul kui keegi ta nina ees nendega ei vehi või palli ei loobi).

Kui kolmapäeval koertega tööle läksin, siis oli see paras naljanumber, aga sellest kirjutasin juba trennide postituses. Tänaseks on aga edusammud nii head, et koerad kõnnivad enamuse ajast rõõmsalt kõrvuti ning nalju väga ei tehta. Vahepeal Lore küll arvab, et võiks Leenu ise jalutada ning haarab tema rihmast ning kõnnib väga tähtsalt nagu nii peakski olema, kuid tegelikult ei peaks. Eile läksime tegime pärast tööd koertega ringi Viru keskuse juurde ning seejärel väikse tiiru vanalinnast koju. Kaasas oli ka Marilin, et ma saaksin vahepeal apteegist läbi hüpata.

Üleeile oli aga koertel kodune õhtu Oti valvsa pilgu all ning mina läksin teatrisse. Üle kolme tunni olin ära ning mina ühtegi pahandust küll ei tuvastanud, seega käitusid nad ülimalt eeskujulikult. Uksele vastu tulles oli neil silmis puhas rõõm ja väsimus äsjasest ärkamisest. Vahemärkusena soovitan kõikidel minna vaatama "Otsuse anatoomiat", mida etendatakse Erinevate tubade klubis Telliskivi Loomelinnakus. Eriti tore on seda etendust minna vaatama suurema seltskonnaga (4-6 inimest), kuna publikul on kogu etenduse kulgemisel väga suur roll ning kui ma ei eksi, siis on sellel ka 65 erinevat stsenaariumit, kuidas see lõppeda võiks. Seega tekkis soov seda veelgi vaatama minna. Igatahes pärast etendust läksime koertega väiksele tiirule ning kuna samal õhtul oli ka "Valgus kõnnib Kadriorus" üritus, mis parasjagu lõppes oli Leen ärevuses kauguses oleva ilutulestiku pärast. Sama on ka tänaval jalutades, et kui näiteks buss, tramm või mõni muu transport, mis kummalist ja veidi valjemat häält teeb, siis Leen tardub ning on veidi ehmunud. Väikese julgustamise peale on ta aga nõus edasi liikuma ning tundub, et ehmatus on ununenud.

Hommikud algavad igapäevaselt 6:45 kui Leen arvab, et on parim aeg puurist välja saamiseks ning niuksumiseks. Niuksumist ignoreerida on aga ülimalt raske, kuna kui ta juba alustab, siis enne see ei lõppe kui ma ta puurist välja lasen. Eile hommikul õues sai aga Lore vist möllu käigus kellegi käest nõelata, kuna päeva peale oli üks silm tal veidi paistetanud. Tema enda reaktsiooni juhtumise ajal ma ei näinud, kuid hiljem manas ta endale näole küll sellise ilme nagu oleks peksa saanud. Enamuse ajast oli ta aga selle väikse fakti unustanud ning käis ringi nagu poleks midagi juhtunud, ainult siis kui ma tal aga endale otsa palusin vaadata, siis pani ta silma nii kinni kui vähegi võimalik ja see pilk oli ülimalt kurb. Õhtuks oli õnneks paistetus alanenud või ta lihtsalt unustas, et see valus oli.

Otiga on Leenu suhted samuti soojenenud, kuigi eile õhtul kui Ott mürtsuga põrandale hüppas (mind ei pane miski uskuma, et kassid vaikselt hüpata võiksid), pani Leen niuksudes minema nagu midagi eriti hullu oleks juhtunud. Samas on ta vahepeal nii julge, et kui Ott põrandal chillib, siis läheb ikka torkima ka, eriti kui Lore julgustuseks kõrval on.

Eile ja täna õhtul proovisin koertega veidi trikke ka teha. Uskumatu kui keeruline võiks olla kahe koera õpetamine üheaegselt (olgu öeldud, et koerad tegid trikke, mida nad oskavad). Lisaks nägin ma, et Lore on ikka üsna püsiv (mida ma varem ei uskunud). Leen seevastu aga hüples, kargas ja üritas igat Lore krõbinat endale ampsata. Kuigi mulle tundub, et käsust "oota" sai ta natuke rohkem aimu ning mingil hetkel jäi ikkagi samuti püsima. Lorega tegin veel ka sellist püsivust, et panin ta lamama ja samal ajal tegelesin Leenuga ja ta täitsa lamas enamuse ajast. Uskumatu! Samas kui ma proovin Lorega midagi teha ja Leen veidi eemale jääb, siis on Lore hull rahmeldis, sest äkki Leen tuleb ja sööb ta toidu ära, seega mõtlemisvõime on kadunud ja ta ainult rahmeldab.

Täna kutsus Liidia meid metsa jalutama ning loomulikult liitusime. Naljakas oli vaadata, et Leen ei viitsinud praktiliselt üldse Lore ja Love'ga rahmeldada. Pigem ikka chillis niisama, kuid kui Liidia neile palli viskas, siis jooksis ta ikkagi ka koguaeg pallile järele. Kohe kui palli juurde jõudis, siis jooksis uuesti tagasi, et vaadata ega ma ära läinud pole. Ja niimoodi käis ta koguaeg mind tšekkimas kui veidi ette poole läks.

Kui ma varem arvasin, et Leen on pigem Lore (kui Love'i) moodi oma iseloomus, siis nüüd olen saanud aru, et nii see siiski pole. Eriti veel äkilisuse ja energilisuse poolest. Tundub, et talle meeldib siiski rohkem chillida ning nii mõneski mõttes on ta ka rahulikum. Näiteks kui tal on igav, siis ta otsibki mõne mänguasja, millega igavust peletada, Lore aga hakkab ringi sahmima ning proovib mind võimalikult palju oma tegevustesse kaasata (näiteks õue meelitada), kui ei õnnestu siis mõtleb ainult lollustele :) Teine näide on see, et kui Leenu kutsuda, siis üldiselt väga vahet pole, mis tal parasjagu pooleli on, ta ikkagi tuleb vaatama, mis ma soovin. Lore aga teeb enne kindlaks, kas on mõtet kutsumise peale tulla või pigem mitte. Kolmas näide on see, et Lorel hakkab tavapärasel teekonnal jalutades väga tihti igav ning lollused on jällegi varnast võtta, Leen on aga siiani kohusetundlikult ikkagi rahulikult edasi jalutanud. Kuigi Helen ütles, et tema koer rihmas eriti jalutada ei oska, aga seda ma ei usu, oma silmaga näen, et ta on väga tubli ja maha ei jää. Lisaks on Leenu jaoks ka piin vaadata, kuidas keegi sööb, kõik minu suutäied on ta kindlasti üle lugenud ja selle kohta ka arvestust pidanud. Söömise ajal istub ta minu juures ning niuksub, limpsab keelt või vahelduseks hüpleb, et ma ikka märkaksin teda ka.

Kuidas ma kolmapäeval töövarjuga tööd tegin:

Kuna neljapäeva hommikul oli Leen veel ärevil, siis otsustas Lore ta und veidi valvata:

Lauaalune on mul raudselt väga turvaline:

Huvitav, mis küll siin juhtunud on?! (märgin ära, et selleks on vaja kahte Russellit, hiireurgusid, vett ja rätikut):

Lore näitab kui haige ta silm on (tegelikult nii hull asi ei olnud):

Ott testib, kas keegi julgeb tema juurde tulla:

Trennid ja väike külaline

Esiteks pean ära ütlema, et tänase postituse jaoks on suur pinge peale pandud ja mõnede lugejate ootused on suured, tsau Kristi ja Tiina!

Alustuseks kirjutan eilsest Natalja trennist. Enne trenni tegime tunnise jalutuskäigu Liidia, Kristi, Martti ja Margitiga (muidugi koerad ka) ning seejärel läksime Liidia ja koertega trenni. Alustuseks soojendus ning seejärel õppisime seitsme elemendiga rada, pärast raja jooksmist tegime Lorega slaalomit, mis tuli väga kenasti välja. Seejärel rada peeglis ning rõngas. Siis aga uus rada seitme elemendiga (kõik oudid). Pärast seda 2x2 hoo pealt kastile. Seejärel poom ja a-takistus, neid jooksis Lore suure hooga. Siis tegime aga kahte erivevat rada, üks sisaldas ka tunnelit, teine koosnes ainult takistustest. Hiljem ka mõlemad rajad peeglis ning kiik. Ka seda jooksis Lore hea hooga, kuid kiike veel maha lasta ei tohi, pole oluline, et hoog on koeral hea. Ning sellega ka trenn lõppes. Pärast trenni lõppu tõi Helen Leenu kooli juurde, et ise reisile minna.

Tänases trennis Kristiga oli puudu Lewi ning Kristi jooksis ise Leenuga, et ka tema saaks trenni teha. Alustasime tõketel kaheksa ja outidega ning seejärel tegi Kristi meile kaks erinevat rada. Tehniliselt olid need üsna rasked ning järjest ilma vigadeta mul radasid joosta ei õnnestunud. Probleemideks olid, kas Lore jooksmine A-takistusele, mis oli tunneli kõrval või siis mina ei teinud valssi õiges kohas või lihtsalt unustasin mõne olulise liigutuse ära. Trenn oli aga väga mõnus ja jalutuskäik pärast seda samuti. Üsna jalutuskäigu alguses olid paar pauku kuskil eemal, mille tõttu Leen veidi ehmatas ning tardus. Edasi liikumine oli tal pärast seda aga raskendatud, rihmaga liikudes viskas ennast lihtsalt pikali. Seega vahepeal sai veidi süles reisida. Mingil hetkel hakkas ta rabelema ja oli veidi nõus ka rihmaga liikuma, kuni jälle pikali viskas ja siis ei jäänud muud üle kui (Helen ära lause viimast sõna loe!) rihmaga veidi lohistada. Siis kõndis ta aga kenasti probleemideta edasi ja mingil hetkel sai rihmast täitsa lahti lasta.

Aga nüüd lähemalt külalisest... eile õhtul kui Leen meile tuli, hakkas suur möll pihta, plikad mürasid nii kaua kuni Lore lihtsalt ära kustus. Leen uudistas aga veidi veel ringi ja tutvus ka Otiga. Esimese hooga ta väga kartis Otti ning kui Ott tema ette hüppas, et tutvust teha jooksis Leen kiunudes minema. Siis aga võtsin Leenu sülle, et kassi nuusutada ning suhted veidi soojenesid ja Leen nägi, et Ott ei ole ohtlik ning käpaga ei viruta. Täna aga kui Ott teda natuke lähemalt vaatas, siis jooksis Leen taaskord kiunudes minu juurde. Täna hommikul ärkasin kell 7 selle peale, et keegi urises, Leen nägi puurist Otti ning julgust oli ülearu. Seejärel läksime koertega õue, et väike tiir teha. Tuppa tulles ootas ees hommikusöök, pean ära mainima, et Leenu söögikauss on nii suur, et iga kord süüa pannes tundub, et toitu on liiga vähe, samal ajal on aga Lore kauss täiesti täis ja kogused on täpselt sama suured. Tööle minek oli tsirkus omaette, sest lisaks koertele oli mul kaasas ka Lore transpordipuur ning koerad otsustasid vahepeal üsna erinevates suundades minna või mürama hakata või heitis kumbki neist lihtsalt maha pikali (seda nalja tegid mõlemad). Tööle jõudsime aga umbes 40 minutiga, ütleme nii, et kartsin hullemat. Tööl olles oli kutsikatel hommiku poole jooksmist palju, kuna pidin ise liikuma nii saalides kui ka fuajees ning nende privileeg oli minuga kaasas olla. IMAX'i saal tundus Leenule ka üsna hirmuäratav koht olema ning alguses kuhugi väga minna ei soovinud, samal ajal jõudis Lore umbes viis ringi saalile peale teha. Kontoris ei tahtnud Leen väga magada, kuna segavaid faktoreid oli tema jaoks liiga palju (inimesed, raadiosaatjad, telefonid jne). Lore aga magas rahulikult puuris ning ei teinud ühestki faktorist välja. Leenu jaoks oli ka probleem see kui mina kuhugi minema hakkasin, siis oli kindlasti vaja kaasa tulla, isegi kui Lore jäi kontorisse. Selleks, et tema ebakindlust mitte suurendada võtsin ta ka vahepeal kaasa (nii palju kui võimalik oli). Üldiselt on Leen aga väga tubli külaline olnud ning nüüd jäi ta ka lõpuks magama (Lore magab juba sügavat und vähemalt pool tundi). Naljakas oli see, et kui eile Leen külla tuli, siis tekkis Lorel jube suur probleem, nimelt oli vaja kõik kondijupikesed kiiresti ära süüa, et jumala eest Leen neid endale ei saaks. Homme õhtul jäävad koerad Oti valvsa pilgu all paariks tunniks koju, ilmselt on nad ka homsest tööpäevast piisavalt väsinud, et pättused ununevad ära (vähemalt ma loodan).