teisipäev, 12. november 2019

Verejälje trennid ja eksam

Eelmises postituses panin kirja kõik tublid saavutused, nüüd prooviks järgemööda mõned tegevused kirja panna, mida hiljem hea mäletada. Alustame verejälje treeningute ning eksamiga.

2018 septembris rääkis Aimi, et Ilona soovitas tal verejälge Ilzega proovida ning see tekitas ka minus suuremat huvi. Veel üks põnev tegevus, kus Loret (ja ennast) natuke proovile panna. Seega 21.09.2018 oligi esimene trenn, milles osalesid ka Ilze ja Iso. Tegime Lorega väiksemaid sirgeid juppe ning need tulid täitsa hästi välja. Probleem oli selles, et Lore üritas mind alguses väga jälgida ning iseseisev töö oli tema jaoks keeruline. Agilitys ju harjunud minu liikumist ja sõnu jälgima ning alguses soovis ta seda ka jäljel teha, kuid seal on oluline, et koer liigub koerjuhi ees ning teeb iseseisvalt tööd. Sellegipoolest jõudis ta esimesel korral kenasti lõppu ning leidis üles ka kitsejala, mis alguses tekitas temas ilmselt kergeid külmavärinaid. Hakkasin temaga sellega mängima ning seejärel tekkis ka suurem huvi ja vaikselt proovis seda ka maitsta.

Oktoobris käisime uuesti Aimi ja Ilzega trennis ning Lore otsustas, et kui esimene kord oli algaja õnn, siis seekord tegeleks parem kaevamisega. Rada oli keerulisem - pöörded, üle puude minemised, kõrgem rohi ja seetõttu hakkas ta ka natuke üle mõtlema. Temas tekitas kindlasti ka segadust sõna "otsi", mis tavapäraselt on tähendanud ju kaevamist, mida ta ka katsetas. Seega proovisin kasutada sõna "edasi" või "kus on" (ei olnud ka head variandid ja jäin ikkagi "otsi" juurde). Lore tahab alati olla ikkagi meelejärgi ja teha õiget asja, seega kaevamine tundus tema jaoks lihtsam ja toredam variant ja muidugi geenide vastu ei saa kaevamine on ikkagi emapiimaga kaasa antud Lumi poolt ju.  Lõppu ta siiski jõudis ning ka põdrakõrv oli seekord väga põnev ja maitsev, mida sööma hakkas.

Talvel kahjuks verejälje trenni teha ei saanud lume tõttu ning proovisime erinevaid aegu kokkuleppida. Ilmataat seda aga teha ei lasknud, kuna paks lumi kattis 12.aprillil alles metsaalust (mis selle ilmaga toimub?). Ning kuna tegemisi kõigil väga palju, siis saime aja kokkuleppida alles maikuuks. Kuhu tulid ka Dora ja Veera. Lore oli vahepeal ära unustanud, mida ta tegema peab ning rada tehes ootas minult kinnitust, kas see on ikka õige asi. Arabella tuli meiega samuti rajale kaasa, seega otsustas ta, et kui mina korralikke juhiseid ei anna, siis äkki saab vihjeid Arabellalt. Seega otsustasime, et proovime, kuidas tuleb jälg välja siis kui mind ei ole ja Ilona läks rajale temaga üksi. Täpselt ühe korra vaatas üle õla, et kas Ilona temaga ikka sammu pidada jõuab ning tegi täispika raja ära täpselt 6 minutiga (võtsin samal ajal aega eemal). Natuke lõikas küll nurka, kuid üldiselt oli rada perfektne. See andis lootust, et Lore saab aru, mida temalt oodatakse. Seega mõtlesime isegi eksamile (kus Lore pidi osalema koos Ilonaga), see pidi toimuma juuni alguses (ja kus edukalt osalesid Aimi ja Ilze)! Õnneks jäime hiljaks sinna regamisega ning kohti ei olnud piisavalt.

Juuni alguses käisime veel koos Aimi ja Ilzega. Lorel olid täielikud keskendumisprobleemid, tegi kõike muud kui jälge (kaevas auke, tahtis puu otsa ronida, üritas mustikaid süüa, mida ei olnud veel jne). Selles mõttes ikka väga vedas, et eksamile ei saanud.

Juuni lõpus ja juuli alguses käisime Lorega kahekesi enne eksamit katsetamas (ühel korral oli kaasaelamas ka Maris). Nüüdseks oli ta juba paremini aru saanud, mida temalt oodatakse ning praktiliselt jooksis raja läbi, ühes võsasemas kohas kadus rada käest (ninast), seega tundus, et mustikad on juba valmis ning hakkas neid hoopis sööma. Kuna üldiselt läks rada hästi, siis otsustasime, et on aeg eksamil samuti proovida. Midagi peale 30 euro kaotada ei olnud.

Eksam toimus 7. juulil, kell 8.30 pidime Raudojas kohal olema ja ära saime sealt 17.45, meeletu ootamine! Eksam pidi algama kell 9, üks kohtunik jõudis alles 9.30. Eksami võttis loositahtel vastu Läti kohtunik Jelena Shtrekkere ning rajale saime kuuendana. Kaasa elamas oli meil ka nii Ilona kui ka Dora. Seega ootamise ajal saime natuke jalutada ning palju jutustada. Kui lõpuks rajale saime, siis tulime tagasi ka kuuseoksaga (mis tähendab siis raja positiivset läbimist). Seega oli väike kergendus küll. Lore töötas praktiliselt joostes ja mina tegin selle vea, et jooksin talle järele, mis kohtunikele ei meeldinud. Seetõttu kaotas ta ka ühel korral jälje ära. Rada iseenesest oli päris keeruline, väiksed ojad, vesisemad alad, kõrged sõnajalad ja üsna tihe mets. Aga põdra jalani me jõudsime ning Lore tundis selle vastu ka huvi. Kuulekus ei olnud päris Lore tasemel ja ega ma hullult ei nõudnud ka. Kirjeldus oli vene keeles, kuid tõlkes tähendas midagi sellist: Töötab kiires tempos, jäljel töötades pöördub tagasi, tunneb huvi töö ajal teiste lõhnade vastu, 1x tagasikutsumine rajale, suhtumine ulukisse ja kuulekus hea. 

Üks kohtunikest ütles pärast Ilonale, et tegemist on tüüpilise agility koeraga. Mida ta ju ongi ;) Tulemuseks oli III järk ja üsna minimaalne punktide arv. Seega saame kindlasti varsti tulemust parandama minna :)

Pärast eksamit käisime veel ka augustis korraks jäljel, kuna Kuusalu kanti oli asja ning siis oli tulemus juba kordades parem. Lisaks käisime ka oktoobris kui kaasa tulid Kristi, Lumi ja Bossi, organiseerisime siis nii, et Lumi-Lorega jälge tegema ning Bossi-Doraga rebast. Lorel ja Lumil vedas samuti ja said rebast tervitada. Jäljel oli Lore seekord super! Töötas sihikindlalt, et jõuda lõpuni ja leida põdrajalg, mis maitses suurepäraselt.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar